Kas euro võiks viibida?

Tänane Päevaleht Online refereerib politoloog Rein Toomlat, kes väidab, et euro viibimine oleks valitsusele isegi soodne.

Toomla loogika seisneb selles, et eurost on tehtud sellisel määral ainueesmärk, et selle saavutamine tähendaks peaaegu et ajaloo lõpu kättejõudmist. Järelikult, kui selline ajaloo lõpp saavutatakse, siis ei ole ju enam mitte midagi edasi oodata või midagi valijatele lubada.

Toomla võrdleb euro tulekut NATO või Euroopa Liiduga liitumisega. Tõepoolest loogika on olemas. Mõlemad olid suured sündmused, mida oodati, kardeti või mille nimel kõiki plaane seati. Neid sündmuseid tähtsustatakse ka täna, kuid siiski võetakse seda kui loomulikku uut seisu koos oma plusside ja miinustega. Rahvas tahab oodata midagi uut. Selleks on euro.

Kurb pool euro käibelevõtuga on aga see, et euro nimel on Eesti ühiskonnas tehtud palju ohvreid. Palju majanduspoliitika puudujääke ja möödalaskmisi on peidetud euro sildi alla. Euro nimel on toodud ohvriks paljude inimeste karjääre, töökohti, perekondade majanduslikke tulevikke. Ja keegi ei julge seda eriti vaidlustada.

Hea, et euro viibimise teema on täna tõstatatud. Eestis oleks tõesti vaja ilma silmaklappideta diskussiooni euro teemadel. Inimesed peavad julgema tõstatada küsimust, et mis ikkagi saab siis, kui euro viibib. Veelgi enam, kas sellest viibimisest võib ehk midagi kasu olla. Täna sellist küsimust tõstatada ei julgeta.

Tsunami ookeanil ja tsunami majanduses

Täna jälgitakse aktiivselt tsunami liikumist, mis sai alguse Lõuna Ameerikas toimunud maavärinast.

Tsunaami on väga salapärane ja ohtlik järelmõju katastroofile. Ühes maailma otsas on maavärin, seal on suured purustused, kuid ühel hetkel on see läbi. Siis, kulgedes ookeani mööda sisuliselt märkamatult ja just rannikule jõudes oma peidetud jõudu avades, tekitab tsunami ootamatuid ja ülisuuri purustusi. Tegemist on katastroofi järellainega, mis võib olla täpselt sama hävitav, kui katastroof ise.

Majanduses kehtivad samad printsiibid ja põhimõtted. Nagu meile kõigile teada, on Eesti majandust SKP languse ja ülisuure tööpuuduse näol tabanud katastroof. Arutatakse selle üle, kas ja millisel määral on tulemas uusi hävitavaid tõukeid, või oleme juba põhjas. Samas ei arutata üldse selle üle, millal hakkavad kohale jõudma meie majanduskatastroofi varjatud kõrvalmõjud, mille vastandiks looduses ongi see sama tsunami.

Need kaasnevad kõrvalmõjud võivad olla ja üldjuhul ka on väga hävitavad, kuid nende tulek on raskesti märgatav ja nende tegelik mõju on täiel määral ette ennustamatu.

Mis on siis tavaliselt majanduslanguse varjatud kõrvalmõjudeks? Inimesed käivad alla, kaotavad oma kvalifikatsiooni, lahkuvad riigist, loobuvad ühise eesmärgi nimel püüdlemast, ühiskond lõheneb jne. jne. Neid varjatud mõjusid, mis ilmnevad alles tükk aega peale katastroofi, võib siinkohal pikalt üles lugeda, kuid ka olemasolevast on juba küll ja küll. Olgem tänasel katastroofipäeval mõtetes kannatajatega ja samas rakendagem seda võrdlust oma majanduse analüüsimisel.

Kas pankade bilansid tähtsamad, kui riigikogu?

Tänane Äripäev Online vahendab majanduslehes Dagens Industri avaldatud Rootsi finantsanalüütikute ühenduse juhi Peeter Malmqvisti seisukohata, et Swedbank peaks Balti pankade varad alla hindama. Ta leiab, et Swedbanki kolme tütarpanga koguväärtusest 31,8 miljardit krooni tuleks maha kirjutada 12,6 miljardit krooni mittemateriaalset vara.

Ta leiab, et turureaalsust arvestades on tulevaste kasumite ootused ebakindlad ja kunagi varem pole nende pankade varad nii ilmselgelt ülehinnatud olnud. Malmqvist leiab, et Swedbank eksitab investoreid, kuid sellise raamatupidamisliku tõlgenduse tõttu võib kannatada ka Rootsi finantsturgude maine.

Väga karmilt öeldud? Tavaliselt kehtib sellistel juhtudel põhimõte, et kus suitsu, seal tuld. Kui Swedbank oma Balti tütarpankade väärtusest ikkagi 12,6 miljardit maha kirjutama peaks, siis on tegemist ikkagi väga suure tagasilöögiga. Ehk teisiti öeldes see number võib väljendada õhku, mis pangas täna sees on.

Eesti majanduses on õhku välja lastud kinnisvarast, ettevõtete bilanssidest, hindadest, erasektori palkadest ja mitmelt poolt mujalt. Kas nüüd varsti on suurem kord pankade käes?

Asjaolu, et enamik Eestis tegutsevaid panku on välisomanduses, ei muuda suurt midagi. Kui pankadel läheb halvasti, siis ei ole meil mingit põhjust rõõmustamiseks. Meie majanduse taastumine sõltub suures osas just sellest, kas pangad hakkava meie ettevõtlust taas suurel määral krediteerima või mitte. Pank aga paigutab raha majandusse vaid siis, kui ta usub majandusse ja tal läheb hästi. Kui hästi ei lähe, veelgi enam, kui peab sellisel määral vara maha kirjutama, siis hoiab pank aktiivsest laenamisest kauge kaarega eemale. Ja seda sõltumata sellest, kui hästi meil meeldib oma majandusest arvata.

Seega tegelikkuses on olukord nii, et täpselt niipalju, kui võti Eesti majanduse taastumiseks on riigikogu saalis, täpselt samal määral on see võti ka meie pankade bilanssides. Või ehk pankade bilanssides isegi mõnevõrra rohkem, sest majanduse vereringes voolab ikkagi pigem raha, kui paragrahvid. Seadused võivad olla kui geniaalsed iganes, kuid kui keegi nende alusel äri ei tee, siis on nende tegemine olnud lihtsalt raisatud aeg ja vaev.

Kas võlanõudjaid ei peaks seadusega reguleerima?

Tänane Postimees Online avaldab pika kirjutise teemal, kuidas inkassofirmad oma nöörivate lepingutega võlgniku võlakuristikku tõukavad.

Ühe näitena kirjeldatakse lahti 3000 krooni kiirlaenu võtnud inimese saatus, kellel tekkis laenu võtmise tulemusena koguvõlg 3900 krooni. Inimene maksis enamiku võlast ära, jättes ülesse väikese lõpu. See väike maksmata osa aga hakkas kasvama jõudes inkassofirma käes olles pea 7000 kroonini. Uskumatu aga tõsi.

Kui inimesel jääb üles mõnisada krooni, siis sellest saab 7000. Kui inimene jääb võlgu aga summades suurusjärgus kümme või kakskümmend tuhat krooni, siis selle muutumine paarisajatuhandeseks võlaks ei ole Eesti tänases majanduskeskkonnas midagi ennekuulmatut.

Põhimõtteliselt võib ju võlanõudjatest inkassofirmadest aru saada, sest ka nemad tahavad elada, neil on palgal hulk asjaajajaid, sekretäre, juriste jms. Nad kõik tahavad süüa ja nende ülalpidamine ei ole odav. Kurb on aga see, et kogu see raha väänatakse välja niigi elu hammasrataste vahele jäänud inimestelt. Kalleid juriste ja kontoritöötajaid peavad üleval võlakuristikku kukkunud lihtsad inimesed, kellel ei ole endal kodus sageli süüagi, rääkimata kõigest muust.

Kahtlemata peab üldjuhul kehtima põhimõte, et võlad tuleb tagasi maksta. Samas ei tohi sellega kaasneda põhimõtet, et makseprobleemidesse ja rahalistesse raskustesse sattunud inimene on sundseisu tõttu kõigi teiste ülalpidajaks ja toitjaks ning seda olukorras, kus ise peab see inimene nälga kannatama.

Pinged ühiskonnas võlanõudjate ümber süvenevad, kuna ühelt poolt tekib juurde võlgnikke ja teiselt poolt süveneb ka võlanõudjate turul konkurents. Enda toitmiseks peavad võlanõudjad järjest kompromissitumaks muutuma.

Kõik me mäletame hiljutist laenubuumi, kus kiirlaenajad tõsiselt üle piiri läksid. Tagajärjeks oli see, et riik hakkas nende tegevust natukene raamistama. Tänast olukorda võlanõudmise turul vaadates tundub, et ka võlanõudjaid tuleb pisut raamistama hakata.

Lähevad ka tugevad...

Äripäev Online räägib täna sellest, et Kodumajagrupi aktsionärid otsustasid ettevõtte likvideerida ja esitasid täna Harju Maakohtu registriosakonnale sellekohase avalduse. Põhjuseks sai ühe Leedu tehingu ärajäämine, mis tõi kaasa Leedu tütarettevõtte pankroti. Pangad ei olnud nõus vastu tulema, laenu refinantseerima ega ka restruktureerima. Nii see läks.

AS Kodumajagrupp on olnud tubli Eesti ettevõte, andnud tööd paljudele inimestele ja suutnud kenasti ka piiri taha kasvada. Tegev oli firma küll kinnisvaras, kuid ega hiljutine buum seda valdkonda kuidagi vähemväärtuslikuks ei muuda.

Täna on ettevõte otsustanud lõpetada. Kaovad jälle töökohad, jäävad ripakile projektid, tellimusi kaotavad alltöövõtjad... see on ahelreaktsioon, mis saab jälle uut hoogu.

Pank ja teised kreeditorid saavad küll tagatised oma kontrolli alla, kuid mida see muudab või parandab. Väärtust enam ei looda ja kes tänases madalseisus neid tagatisi ka väga tahab osta.

Kodumajagrupp on lihtsalt üks paljudest tänastest minejatest. Üks osa meie reaalsest majandusest. Üks kild meie tänasest allakäigust ja üks hoob, mis seda allakäku veelgi kiirendab.

Täpselt sellisel viisil pudeneb meie majandusvundament meie jalgade alt koost. Tükk tüki haaval, kuid pidevalt. Kõige kurvem on see, et lähevad ka tugevad, kellest on palju loodetud ja kes on igal juhul näidanud potentsiaali edukalt meie elu edasi viia.

Keskerakond tähelepanu all, põhjendatult

Eesti Päevaleht Online toob täna ära ülevaate rahvusringhäälingu uudisteportaali tellimusel valminud monitooringufirma Meedius uuringust. Ülevaatest selgub, et ajakirjandus pööras jaanuaris erakondadest kõige enam tähelepanu Keskerakonnale. Päevaleht Online on seisukohal, et tähelepanu on peamiselt negatiivse alatooniga.

Keskerakonna olemine tähelepanu keskpunktis on õige ja täiesti põhjendatud. Keskerakond on üha tugevamalt valutanud südant Eestis toimuva osas ja on päev-päevalt olnud järjest aktiivsem seismaks vastu parempoolse valitsuse ülekohtusele tegevusele Eesti inimeste suhtes.

Viimasel ajal ei ole Riigikogus möödunud praktiliselt päevagi, kui Keskerakond ei oleks esitanud ühtegi arupärimist, eelnõud või tõstnud päevakorrale Eesti jaoks üliolulisi ja valitsuse poolt ignoreeritud teemasid. Paratamatult märkab seda ka meedia ja kirjutab sellest. Kui keegi paneb Keskerakonna tegevuse negatiivsesse konteksti, siis tuleb sellele selgitust otsida kas konkreetse ajakirjaniku suhtumisest, millegi kallutatusest või valitsuse ajupesust.

Oluline on aga see, et Keskerakond ei peatu ja seisab endiselt Eesti inimeste huvide eest. Paratamatult ajakirjandus kirjutab sellest ja hakkab järjest rohkem kirjutama, sest tänane valitsus Eesti probleeme ei lahenda. Eesti inimestel on aga õigus saada tuge ning Keskerakond teab seda, arvestab sellega ja käitub vastavalt.

Hea, kui keegi ikkagi hoolib

Postimees Online on täna avaldanud piltuudise sellest, kuidas tööotsijate järjekord silmapiiri taha lookles. Jutt käib nimelt täna Tallinna lauluväljaku ruumides aset leidnud tööbörsist, mis meelitas kohale sadu tööotsijaid. Sellest tekkiski järjekord, mis ulatus lauluväljaku hoonest Oru väravani.

Tallinn pakkus täna välja ligi 400 sotsiaalset töökohta. Eesti kogu töötute hulka arvestades on see muidugi väga väike number, kuid ühe institutsiooni kohta väga suur. Tallinn annab käesoleval aastal tööd suurusjärku 2500 inimesele. See on väga oluline ja konkreetne panus meie olukorra parandamisesse.

Täna arutati tööpuuduse teemat ka riigikogus. Sõna ettekandeks sai Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes pakkus tööpuuduse leevendamiseks välja konstruktiivseid mõtteid ja selgitas seda kõike oma ekstensiivse praktilise kogemuse taustal võitluses tööpuudusega. Edgar Savisaare esinemine meeldis paljudele ja see oli õige sõnavõtt õiges kohas. Kahju vaid, et meie tänane poliitiline olukord ei lase tema mõtteid realiseerida kogu riigis.

Ma täiesti mõistan, kui sajad tuhanded Eestis töö kaotanud või töö kaotanutega seotud inimesed ei hinda nende diskussioonide vajadust riigikogus ja seda, et 2500 töökohta midagi aidata võiks. Need inimesed vajavad endale lahendust ja seda kohe. Kui me suudame oma riigi kõige põletavamast majandusprobleemist lahendada 1-2%, siis see loomulikult ei ole rahuldav tulemus. Samas on aga algus tehtud ja liigutakse õiges suunas. Kui kõik järgiksid Tallinna eeskuju, siis saaksime probleemidest peagi üle.

Ühesõnaga töötame edasi. Püsivalt ühe teema kallal vaeva näha on ainuke variant tagada, et jõuame tulemusteni – reaalsete tulemusteni, mis oleks käegakatsutavad kõigile otseselt või kaudselt tööpuuduse ohvriks langenuile.

Üliõpilased riigi vastu kohtusse

Tänases ajakirjanduses räägitakse palju sellest, et Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) alustas uue kaebuse ettevalmistamist riigi vastu. Põhjuseks riigikogu otsus, millega 1. juulist 2009.a. lõpetatakse õppelaenude hüvitamine riigi ja kohalike omavalitsuste töötajatele ning lapsevanematele.

Hetkel ettevalmistatav kaebus puudutab lapsevanemast üliõpilast, kellel oli enne eelmise aasta juulit õigus õppelaenu hüvitamisele. Varemalt on EÜL aidanud vormistada kaebust riigitöötaja õppelaenu hüvitamise küsimuses.

EÜL-i tubli tegevus üliõpilaste huvide eest seismisel on toonud liidu juurde kümneid tudengeid, kes on avaldanud valmidust riik kohtusse kaevata. Kui kohtuasjad jätkuvad ja EÜL jätkab oma hoolikat tegevust selles küsimuses, siis ilmselt tuleb neid tudengeid juurde ja juurde.

Hea, et üliõpilastel on kuhu pöörduda ja nad ei ole oma muredega päris omapead jäetud. Kahju on aga sellest, et olukord meie ühiskonnas sinnamaale lastud on. Tudengid on meie ühiskonna edasiviivaima osa tulevik ja eelkõige vajame me seda, et nad pühenduksid õppimisele. Kui aga riiklik poliitika on sundinud tudengid õppimise ja sageli ka töötamise kõrvalt aktiivselt kohtuskäimisega tegelema, siis on meil asjad ikka väga korrast ära.

Kui me ei suuda tagada tudengitele sellist õppekeskkonda, mis garanteeriks rahuliku hariduse omandamise ilma kohtute ja pideva eksistentsiaalse võitluse foonita, siis ohustame me oma riigi jätkusuutlikkust ja tulevikku. Täpselt nii see on.

Miks jälle sundüürnike kallal?

Tänane Õhtuleht avaldab oma juhtkirja teemal „Uued mured tulekul?” Uuritakse, kui paljud linna üürikorterite elanikest Tallinna linnale võlgu on. Leitakse, et peaaegu kolmandik. Õhtulehe andmetel ollakse võlgu kokku üle seitsme miljoni krooni, mis teeb keskmiseks üürivõlaks ühe võlgniku kohta orienteeruvalt 4700 krooni.

Jäämata lihtsalt majandusanalüüsi raamidesse peab Õhtuleht vajalikuks rõhutada, et valdava osa munitsipaaleluruumidest on linn üürile andnud endistele sundüürnikele. Juhtkirja lugedes jääb otsene mulje, et nagu oleksid sundüürnikud Tallinnas mingit järjekordset probleemi tekitamas. Loomulikult ei ole see adekvaatne tõlgendus ja sundüürnike seostamise asemel probleemsete olukordade tekkega tuleks pigem leida võimalusi, kuidas lahendada sundüürnikele viimastel aastakümnetel osaks saanud ebaõiglus.

Kui sundüürnike mainimine kallutatud kontekstis välja jätta, siis toob Õhtuleht ära väga õige probleempüstituse.

Õhtuleht kutsub üles leidmaks mõnda toimivat instrumenti selleks, et rahalistesse raskustesse sattunud inimesed liiga kergelt tänavale ei satuks. Õhtuleht näeb, et meil on varsti poolteist tuhat täiendavat tänavale tõstetud leibkonda ja hoiatab, et finantskuristikku kukkuvad inimesed on väga kerged eluvõitluses alla vanduma ja käega lööma.

Samuti tõstatab Õhtuleht küsimuse, kas me kujutame ette perekonda, kelle lapsed hommikul kodutute öömajast kooli lähevad?

On mille üle mõelda.

Üks majanduslootus jälle vähem – pangad ei usu meisse

Paljudes maailma edumeelsetes riikides, kus majanduskriisiga on edukalt võideldud, on tehtud seda viisil, et raha oleks äritegemiseks jälle kättesaadav. Viljeldud on nullintressimäärade poliitikat, rahastatud on erinevaid abipakette, jaotatud on otsetoetusi jms.

Üheks oluliseks, kui mitte kõige olulisemaks, sammuks võitluses kriisiga on olnud meetmete tagamine selleks, et pangad asuksid uuesti ettevõtetele raha laenama. Kui äriprojektid leiavad taas piisaval määral rahastamist, siis tekivad töökohad, kasvavad sissetulekud ja elu läheb jälle käima. Kui äriprojektidest suur osa on ka uuenduslikud ja elujõulised, siis võib ühiskond kenasti jõuda uuele heaolu tasemele.

Samamoodi teistele riikidele ootab ka Eesti taastumist. Eesti majanduslangus on olnud üks järsemaid, kuid siiski tahame ka meie uuele kasvule suunduda. Meil on üle saja tuhande töötu, kes ootavad töökohti ja palju inimesi, kes ootavad uut piletit ühiskonda. Töökohad saavad vaid tekkida siis ja ainult siis, kui käivituvad äriprojektid ja neid rahastatakse.

Kuidas on meil lood äriprojektide rahastamisega? Kas on pangad ka Eesti majandust hooga uuele kasvule finantseerima asumas?

Postimees online toob täna ära informatsiooni sellest, et Swedbank vähendab laenuandmist Baltikumis. Swedbank oli eelmisel aastal 10,5 miljardi Rootsi krooni suuruses kahjumis ja seetõttu on otsustanud idasuunalisi riske vähendada. Meie jaoks tähendab see väiksemat juurdepääsu laenudele.

Seega täpselt vastupidine trend sellele, mida vajaksime oma majanduse uuele kasvule suunamiseks.

Me ei tea veel, kuidas hakkavad käituma teised pangad ja kui raske või kerge saab lähiaastatel Eesti ettevõtetel laenu saamine olema. Praegu on ainult õhus tundmus, et pangad meisse enam ei usu.

Swedbank käitub pangana kahtlemata õigesti. Kui Balti regioon on tootnud kahjumit, siis tuleb siinseid riske täpselt jälgida ja piirata. Vaevalt, et Swedbank piirab laenuandmist Baltikumis seetõttu, et on kade meie uue majanduskasvu peale.

Millist tööd Eesti vajab?

Ühelt poolt vaadates on Eesti majanduses kõik väga must ja pessimistlik, kuid teiselt poolt kostab pidevalt ka positiivseid viiteid. Erandiks ei ole ka tööturg.

Tööpuudus kasvab, töötute olukord halveneb ja silmapiiril ei ole midagi, mis selles küsimuses rõõmustama paneks. Samas on aeg ajalt kuulda infot, et töötukassa poolt vahendatavate töökohtade arv suureneb. Kui meil on hakanud taastuma töökohad, siis on tegemist igal juhul positiivse trendiga ja võib olla ka reaalse valgusega tunneli teises otsas.

Mida siis töötukassa pakub? Millist tööd Eesti vajab?

Otsitakse müüjaid, müügiesindajaid, müügikonsultante, müügijuhte, metsanduse lihttöölisi, iluteenindajaid, kokkasid, majahoidjaid, koristajaid, abilisi jne. samas stiilis.

Otsitavate ametite profiili analüüsides on selge, keda Eesti vajab ja kus suunas liigub. Ettevõtetel on vaja oma toodangut müüa, kuna keegi ei osta. Järelikult on lahenduseks palgata müügiinimesi ja just selliseid, kes oleksid tasustatud läbimüügi pealt. Samuti on vaja inimesi, kes metsa maha võtavad. Puidul on hind ka tänase majanduskriisi tingimustes. Vajatakse ka erinevaid abitöölisi, kedagi, kes aitaks midagi hooldada või valvata ja seda väikese palga eest.

Siit ka selgitus, kuidas on võimalik, et meil on üle saja tuhande töötu ja ikkagi on teatud ametipostid vabad. Need ametid lihtsalt ei ole igaühe jaoks.

Võib teha veel teisegi kurva tähelepaneku. Nende pakkumiste hulgas ei leia midagi, mis viitaks meie majanduse struktuuri muutusele teadmistel põhineva ja kõrget lisandväärtust tootva majanduse suunas. Tänaseks oleks pidanud meie majanduse struktuur juba muutuma hakkama, kuid ikkagi ei ole seda muutust kusagil näha.

Lisaks veel see, et meie parempoolne valitsus on rääkinud meie töötutest kui suurest eelisest Eesti majanduses. Nimelt peaksid vabad töötajad olema atraktiivseks ressursiks välisinvestorite siia meelitamisel. Kahju vaid, et välisinvestorid seda ei märka või sellest nii aru ei saa.

Kui töötutest ka ei räägitaks, mis siis üldse saaks

Tänane Postimees avaldab pikema loo teemal, et parteid võitlevad tööpuuduse vastu kõnedega. Postimees viitab ülejärgmisel nädalal riigikogus asetleidvale debatile, kus arutatakse tööpuuduse võimaliku vähendamise lahenduste üle.

Kahtlemata on Postimehel õigus, et kõned riigikogu saalis ühtegi töökohta ei loo. Samas võivad need kõned panna aluse lahendusteks, mis soodustavad töökohtade teket.

Kui Eesti tööpuuduse tase on märksa hullem, kui Euroopas keskmiselt, siis järelikult peab meie majanduskeskkond olema seda mingil määral soosinud. Meie majanduskeskkonna taustsüsteemi kujundavad hoovad on suures osas just seadusandja käes.

Seega peabki seadusandja nüüd oma töö viljale otsa vaatama ja küsima endalt küsimuse, et miks on nii läinud. Miks Eesti parlamendi liikmete töö tulemus töökohti soosiva majanduskeskkonna aspektist vaadatuna on halvem, kui näiteks Pranstsusmaa või Saksamaa parlamendi liikmete töö tulemus.

Kõnede eesmärgiks ongi olemasolevad nõrgad kohad välja pakkuda, need selgeks vaielda ja ühtlasi ka leida töötavad lahendused. Kui lahendused leitakse, siis tuleb need seadustesse kirjutada ja vastu võtta. Kui seadused on kehtima hakanud ja meie majanduskeskkond selle tulemusena muutumas, siis saab ka hinnata, kas sellise muutumise tulemusena on meile tekkinud juurde töökohti või mitte.

Kui töötutest aga ei räägiks ja isegi ei prooviks lahendusi leida, siis need lahendused iseenesest ka ei tekiks. Nii, et ikkagi saame kokku ja otsime lahendusi. Meeldigu see Postimehele või mitte ja vaatamata sellele, et keegi ironiseerib.

Soovitus: kui hommikusöök vahele jätta, on üürivõlg väiksem

Swedbank ja Eesti Konjunktuuriinstituut viisid läbi finantskäitumise uuringu, mille tulemuste kohaselt ei saa alla 6000 kroonise kuusissetulekuga pered kulude jälgmisega tegeleda. Küsimus nimelt selles, et kulude jälgmiseks lihtsalt ei ole piisavalt raha.

Selles järelduses on sees väga sügav loogika. Kui sissetulek on nii väike, et toiduks, üüriks, elementaarseteks riieteks ja muuks ülioluliseks lihtsalt ei jagu, siis ei anna arvepidamine just mitte palju juurde. Võib ju koostada ühtepidi või teistpidi tabeli, liita-lahutada, kuid ega raha sellest juurde ei teki. Kui raha ei jätku üüriks ilma kulude jälgimise süsteemita, siis ei saa üür makstud ka mahukate arvutuste tulemusena.

Kulude jälgimise süsteemi efektiivsus hakkab tekkima alles sellel tasandil, kui inimesel on piisavalt raha selleks, et üldse valikuid teha. Kulude jälgimine aitab välistada spontaansed ostud, milleks tegelikult jõudu ei jätku.

Miks see uuring ja sellest järelduv hetkel nii tähtis tundub? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei mõista üks elanikkonna kiht enam ammu teist. Finantsnõustajad ja teised analoogsed konsultandid ulatavad küll vähekindlustatutele pidevalt psühholoogilist ja nõustamislikku abikätt, kuid tegelikult ei saada neist inimestest aru, keda nõustatakse. Arvatakse tõepoolest, et kui väga vaene inimene hakkab eelarvet pidama, et see aitab. Tegelikult ei aita. Sellise inimese kulud on viidud niigi miinimumile. Ta vajab sissetulekut, mitte seda, et loobuda hommikusöögist natukene väiksema üürivõla nimel.

Inimesed ei vaja pseudoabi. Inimesed vajavad reaalset abi. Olgu see siis toetustes või võimaluses endale elatist teenida. Turg seda abi ei paku, järele jääb vaid riik.

Millal riik liigutama hakkab? Ei tea. Ehk enne valitsuse vahetust ei hakkagi. Kuid lootust ei tohi kaotada.

Reformierakond sooviks keelata töötute toetusmeetmed

Reformierakond on läbi aegade olnud lausliberaalse isetoimiva majanduse pooldaja. Erakond ei ole seda varjanudki. Samas ei ole avalikkus aga kunagi teada saanud sellest, kuivõrd äärmuslikult parempoolne see erakond aga tegelikult on. Sest kui avalikkus seda teaks, siis ilmselt ei leiduks erakonnale enam Eestis üldse piisavalt valijaid, et reformikad riigikogu valimiskünnise üldse ületaksid.

Reformierakonna ideoloogia näib olevat nii parempoolne, et nad välistaksid töötute toetusmeetmed ühiskonnas täielikult. Sellele viitab täna avaldatud lugu Delfis, kus Reformierakonna peasekretär Kristen Michal kritiseerib ajutisi sotsiaalseid töökohti. Ta leiab, et sotsiaalsete töökohtade asemel oleks tarvis luua päris töökohti, mis tulevad vaid investeeringutest.

Michal ilmselt ei ole saanud senimaani aru, mis Eesti tööturul toimub ja mille jaoks sotsiaalseid töökohti luuakse. Ajutisi sotsiaalseid töökohti ei ole loodud mitte selleks, et päris töökohti asendada. Need on loodud selleks, et turul ei ole parasjagu piisavalt päris töökohti, meil on suur tööpuudus ja inimestele tuleb probleemidega võitlemiseks kasvõi ajutist toetust pakkuda. Sotsiaalne töökoht ongi selleks, et inimene saaks suure tööpuuduse perioodil sissetulekut ja teeks ka midagi ühiskonnakasulikku. Inimene saab toetust oma elule, ei ole koormaks sotsiaalsüsteemile, ei kaldu kuritegelikule teele ja aitab ka linnas üht teist korda saata.

Ülaltoodu ongi sotsiaalsete töökohtade mõte. Sellel on oma hind. Sotsiaalseid töökohti ei õnnestu alati muuta ärilises mõttes kasumlikuks. Küll aga on need alternatiivkulusid silmas pidades kasulikud ühiskonna kui terviku mõttes. Tulenevalt sellest on vaja sotsiaalsete töökohtade peale kulutada. Sotsiaalsetest töökohtadest ühiskonna teavitamine on oluline kutsumaks laiemat üldsust teadvustama töökohtade tagamise ja säilitamise tähtsust. Sellise kampaania tulemusena võivad ära jääda nii mõnedki vallandamised ja nii mõnigi ettevõtja hakkab oma töötajatesse hoolivamalt ja pikema perspektiivitundega suhtuma.

Reformierakond näib aga arvavat, et olgu kohe päris töökohad või ärgu olgu üldse. Ei mingeid ajutisi toetusmeetmeid ja milleks üldse töötute toetamine. Kristen Michali seisukohtadest on üheselt selge, et kui Reformierakond ei kardaks kaotada hääli, siis kaotaksid nad Eestis igasugused tööturu meetmed ja sotsiaalsed toetused. Milleks kedagi toetada ja aidata. Olgu päris elu oma kõigis rasketes keerdkäikudes. Vot selline juhtpartei valitseb täna Eestis.

Kas Eestit on põhjust kiita?

Eesti ajakirjandus vahendab täna informatsiooni, et Financial Times kiidab Eestit. Ajaleht toob Eestit Euroopa Liidu liikmesriikide seas esile positiivse näitena. Financial Times’i hinnangul on positiivne riigi eelarvedefitsiidi hoidmine 3 protsendi piires ja see, et Tallinna börs on viimasel ajal jõudu kogunud.

Sellisel viisil paar parameetrit üldisest kontekstist välja võttes võib luua ükskõik millest ükskõik millise pildi. Tõepoolest on Tallinna börs viimasel ajal väikese hüppe ülespoole teinud. Samas ei ole teada, kas hüppele järgneb jätkusuutlik tõus või hoopis kukkumine sinna, kus börs on pikka aega püsinud. Samuti jätab Financial Times mainimata, et võrreldes 2007 aasta algusega on Tallinna börs kaotanud suurusjärgust 80% aktsiate turukapitalisatsioonist. Seega, kui suurest põhjast väikese jõnksu ülespoole teeme, kas see on ikkagi juba edu?

Eelarvedefitsiidi püsimine kolme protsendi piires on aga ikkagi väga küsitava väärtusega. Arvestades valitsuse trikitamist Eleringi ja Tallinna Sadama dividendide ja laenudega ei ole üldse kindel, et me tegelikult kolme protsendiga arvesse läheme. Kui Euroopa Liit peaks võtma seisukoha, et riigieelarve kunstlik ilustamine ei ole see, mida euro kehtestamiseks vajatakse, siis jätkub meil selgitamist küll ja küll.

Ja loomulikult, nagu eelnevalt sai ka mainitud, on tegemist ikkagi lihtsalt väljavõtteliste üksikute parameetritega. Kui ikka sinna juurde kirjutada, et eelarvedefitsiidi madalal hoidmine on toonud kaasa kaugelt üle 100 000 töökoha kaotuse meie väikese rahvaarvuga riigis, vaevalt siis Financial Times seda kiita julgeks. Majanduses on aga üks parameeter seotud teisega.

Reformierakonnal on aga põhjust jälle millegile viidata ja rõõmustada. Näe, meid kiidetakse. Tegemist ei ole aga sisulise tunnustusega ja rahulolu tekkeks põhjust ei ole.