Isegi pangad nutavad – mis nüüd siis Eestis lahti?

Tänane e24.ee refereerib Swedbanki Grupi finantsjuhi Erkki Raasuke poolt Otsustajale antud intervjuud, kus finantsjuht prognoosib meie majanduse ees seisvaid väga raskeid aegu. Raasukese sõnul ei ole täpselt teada, mis on tulemas, kuid võtmesõnaks on energia säästmine ja vahendite kogumine selleks, et tulevikuga hakkama saada.

Eile Õhtulehes ilmunud intervjuus tõdeb Sampo Panga ja Eesti Pangaliidu juhatuse esimees Aivar Rehe, et me ei ole veel põhjas. Ta prognoosib majanduslikus mõttes musti jõule ja ka musta jaanipäeva, negatiivsete majanduskasvu numbrite jätkumist ning tööpuudust.

Mis toimub? Üldiselt optimistlikud pangad on hakanud ühtäkki väga negatiivset juttu rääkima. Eks nad on hoiatanud ka mõnevõrra varem, kuid nüüd kostuvad toonid on pankade tavapärase kõnepruugi kõrval ikkagi väga mustad.

Kas oleme jõudnud sinnamaale, et positiivse jutu ja usuga enam midagi päästa ei anna? Kas asi Eestimaal on nii hulluks minemas, et isegi ei ole mingit mõtet sõnades olukorda natukenegi ilustada ja avalikkusele pisutki optimismi süstida?

Kinnisvarapakkumiste arv pankade kodulehekülgedel kasvab veelgi ja inimeste unistused muutuvad, prognoosib Aivar Rehe. Ja õigesti prognoosib.

Samas me ei tohiks usku ja lootust kaotada. Kui me kõik läheme kaasa käegalöömise meeleoluga ja anname alla, siis ei saagi paremaks minema hakata. Pigem peame ikka vastu ja otsime neid lahendusi, töötame nende nimel ja lõpuks ikkagi võidame.

Eesti tüürib vaesuslõksu – kiiresti ja pöördumatult

Eesti Päevaleht toob ära lööva pealkirja: „Alla keskmist palka teenivad inimesed enam säästa ei suuda.” Loos viidatakse Maksumaksjate liidu hinnangule, et meie maksukoormus kujuneb aastakümne suurimaks. Räägitakse sellest, et riik ei pruugi maksutõusudega lisaraha saada ja inimesed on sunnitud väga valima, mida üldse tarbida.

Ülaltoodud seisukohtade refereerimise eesmärk ei ole mitte ilusasse laupäeva negatiivseid ja musti meeleolusid süstida, vaid pigem kutsuda üles pisut kaasa mõtlema. Nimelt on maailma erinevate riikide puhul täheldatud seaduspära, et kui lõpeb suutlikkus säästa, siis võib suure tõenäosusega ees seista vääramatusse vaesuslõksu sattumine. Vaesuslõks on antud kontekstis nähtus, kus elatakse peost suhu, samas järjest majanduslikust allakäiguspiraalis allapoole liikudes ja üha rohkem edasise tegevuse võimalusi kaotades – mida madalamal majanduslikul pulgal oled, seda vähem on võimalusi midagi ette võtta. Seega kukkumine jätkub.

Me võime Eestis rääkida, kas meie langus on lühem või pikem, U või V kujuline, kuid kui selle languse käigus hävineb võime edaspidiselt majandussuutlik olla, siis on uus tõus üldse küsitav, ehk räägime siis L tüüpi langusest – langesime põhja ja sinna jääme.

Majanduse puhul võib olla keeruline mõista, kuidas kaob võime olla edaspidiselt majandussuutlik. Märksa arusaadavam on see vallandatud töötaja puhul. Korralik inimene koondatakse ja jääb tööta kolmeks aastaks. Selle aja jooksul võetakse talt laenu katteks kodu, perekond läheb lahku, mured upuvad viinapudelisse... Kolme aasta pärast ei hakka see inimene enam tööle sama efektiivselt, kui enne. Täpselt sama olukord on ju majandusega. Kehtib analoogia.

Täna on märgid sellest, et meie taastumisvõime võib kaduda. Nalja pole, sellele tuleb mõelda ja tõsiselt mõelda. Kui enamikelt inimestelt imetakse igasugune majanduslik võimekus, siis suudavad neist edaspidiselt jalule tõusta vaid vähesed. Eesti ei vaja sellist olukorda. Sellest ei võida keegi.

Eesti ei müü ega tooda – varsti seisame täiesti

Eesti ei müü enam ega Eesti ei tooda enam. Õigemini, meie kaubandusaktiivsus ja tootmisaktiivsus vähenevad. Statistikaamet teatas, et jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük vähenes aprillis eelmise aasta sama kuuga võrreldes püsivhindades 15%. Samuti avaldas statistikaamet, et tööstusettevõtete toodang oli aprillis 34% väiksem kui eelmise aasta aprillis. Kukkumised on suured.

Eesti majandus on selgelt jahtumise kursil. Me lihtsalt varsti enam ei tooda midagi ega osta midagi. Ei osta sellepärast, et meil ei ole enam raha ja raha ei ole sellepärast, et me midagi ei tooda. See tundub liiga lihtsustatud käsitlus meie majandusmudelist, kuid majandus ju tegelikult selline lihtne asi ongi.

Kuid miks me ei tooda? Sellepärast, et maailmamajanduses on kriis ja meie valitsus ei saa midagi ette võtta. Kas on ikka nii? Jah, mingil määral madal nõudlus maailmaturul meid tõepoolest mõjutab ja sellest ei saa mööda vaadata. Kuid kui suur nõudlus ei taastugi, kas siis Eesti koos kõigi teiste riikidega lihtsalt lõpetab eksisteerimise ja maailmamajandus sureb üldse välja? Ilmselt mitte.

Seega ikkagi on olemas variandid, et keegi müüb kellelegi midagi ja keegi ostab midagi. Tuleb vaid leida, mida Eesti saaks ikkagi sellist toota, et me müüksme, meie eksport kasvaks ja meile tuleks raha ning et statistikaamet suudaks raporteerida jaemüügi suurenemisest ja tööstusettevõtete toodangu mahu kasvust.

Loomulikult ei ole see mingi uus mõttearendus. Pigem on iva selles, et sellise probleemiga – mida toota, mida müüa, kuidas maailmamajanduses ennast kehtestada – on Eestis tegeletud erinevate mõttekodade ja arenguagentuuride poolt juba pikka aega. Tulemust selles mõttes ei ole, et me ju langeme. Valgust tunneli lõpus ei ole näha. Ehk peaks uuesti kokku tulema ja võib olla siis proovima kuidagi teistmoodi mõelda.

Või ikkagi on asja iva selles, et kala mädaneb peast – kui vahetada valitsus, et siis tuleb ka Eesti inimestesse erksus ja ideed tagasi. Kui me aga midagi ei tee, siis seisame varsti täiega. Ei aita meid ka eelarvekärped, valimislubadused ega euro.

Toit prügikastist – uus trend?

Tarbija24.ee kirjutab täna, et Kuressaare Auriga keskuse taga asuvate prügikastide juures toimub sööki hankivate inimeste vahel võitlus toidu hankimise nimel. Sinna viskab oma realiseerimistähtaja ületanud toidu Rimi kauplus.

Toitu käivad seal hankimas erinevad inimesed. Mõned täiesti korralikult riides. Osad tulevad kohale kalapäeval jalgratastega, teised lausa autodega. Isegi suurte maasturitega tullakse. Mõned otsivad ainult äravisatud punast kala, teised midagigi, et ellu jääda. Kohati jääb mulje toiduotsijate vahel välja kujunenud organiseeritud tegevusest ja lausa hierarhiast.

See nimetatud koht ei ole Eestis kahjuks ainuke taoline. Neid on veel ja aktiivsus prügikastitoidu otsimisel suureneb. Paljud kauplused lukustavad oma prügikaste, kuid kaua need lukudki peavad. Ja kaua riik suudab neid inimesi, kes prügikastis toitu otsivad, vangi panna.

Tegemist on sümptomiga, mis näitab, et riigis on asjad iga päevaga üha rohkem paigast ära. Vabamajandus on viis juhtida oma ellujäämist parimal viisil, mille peale inimene tuleb. Riigile üldjuhul loota ei saa. Täpselt selline olukord on tekkinud kaubanduskeskuste prügikastide ümber. Kui need inimesed seal, olgu maasturiga või ilma, omaksid sotsiaalset kindlustatust, saaksid minna poodi oma toitu ostma, siis nad ei otsiks seda prügikastist. Maasturiga inimesed kindlasti läheksid poodi, sest nende jaoks on prügikast ikkagi hädalahendus, mitte aastaid välja kujunenud elustiil.

Tuleks silmad avada, mis meie ümber toimub ja tegutsema asuda.

Tööjõukvaliteedilt kaotame juba ka Egiptusele – millest üldse räägime?

Prantsuse ajaleht Le Monde avaldas pikema kirjutise sellest, kuidas Ida-Euroopa riigid ei ole enam vaadeldavad tootmisüksuste paigutamise asukohana. Ida-Euroopa riigid kaotavad oma atraktiivsuses oluliselt sellistele maadele (samas regioonis) nagu Maroko, Tuneesia, Egiptus ja Jordaania. Le Monde mitte ainult ei avalda mõtteid, vaid viitab ametlikule teadusuuringule, mis võimaldas sellistele järeldustele jõuda. Seega ei ole tegemist lihtsalt kadedusega Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide aadressil.

Kui Pariisist vaadata, siis pole tootmise paigutamine Eestisse sugugi mitte lähem, kui näiteks Marokosse, Tuneesiasse või Egiptusesse. Seega Lääne-Euroopa mõistes me tõepoolest konkureerime Vahemere piirkonna maadega. Eestis me oleme harjunud analüüsima selliselt, et: „Hiinas on küll odavam, kuid Eesti on lähemal – seega Eesti on konkurentsis.” Me ei ole harjunud võrdlema Eestit kui asukohta ja Tuneesiat kui asukohta. Ilmselt oleme mõned konkurendid kahe silma vahele jätnud.

Le Monde leiab paar sõna ka konkreetselt Eesti jaoks. Nimelt kirjutatakse loos, kuidas Egiptuse tööjõud on parem kvaliteedilt, kättesaadavuselt ja muudelt parameetritelt, kui Eesti tööjõud. Seda kinnitab uuring. Egiptuse ülekaal on kaalukas ja vahe kahe maa tööjõu kvaliteedi vahel on ülisuur – selline on seisukoht.

Me võime ennast muidugi lohutada, et prantslased on lihtsalt midagi sassi ajanud, uuring on kahtlase väärtusega ja kindlasti on ka Pariisis suur hulk kadedust meie eduka majandusarengu aadressil. Kuid kus suitsu seal tuld. Ometigi on millegipärast sellistele järeldustele tuldud.

Et midagi müüa, selleks peab olema kaup. Eesti kaup on meie töötajad. Kaup peab olema kvaliteetne, sest muidu keegi ei osta. Kahjuks on turul nii, et müügi otsustab see osa kvaliteedist, mida klient tunnetab, mitte see osa, mida klient ei tunneta või mis oleks absoluutne tõde. Seega kui ka Eesti töötajad on parimad maailmas, kuid keegi sellest midagi ei tea, siis on sellest vähe kasu. Maailm teab, et Egiptuses on paremad töötajad. Maailm otsustab selle järgi, mis info on temani jõudnud.

Meie riigi edasised väljavaated sõltuvad ikkagi sellest, mida ja kellele suudame müüa – eksportida. Kui meist on maailmas täpselt sellised arvamused, siis on meil raske saada tellimusi ja luua vundamenti edasiseks arenguks. Ehk peaksime ikka natuke oma enesekesksuse faktorit vähendama, peeglisse vaatama ja tegema midagi enda arengu tagamiseks.

Tuhanded inimesed varsti arstiabita

Tänane Eesti Päevaleht analüüsib pikalt peagi tekkivat olukorda, kus tuhanded, kui mitte kümned tuhanded, töö kaotanud inimesed jäävad varsti korraliku arstiabita. Ravikindlustuseta inimestele on ette nähtud vaid vältimatu arstiabi. Seega kasvab arstiabita jäävate inimeste hulk, kui samas raha nende aitamiseks majanduskriisist tulenevalt kahaneb. Töötuks jäänud inimesed on halvema toitumise ja stressi tõttu ka märksa vastuvõtlikumad haigustele – seega olukord halveneb veelgi.

Eesti riigil napib raha iga päevaga üha rohkem. Võimalused inimestele sotsiaalset turvalisust pakkuda vähenevad iga päevaga. Tänavuse lisaeelarve kokkusaamine on keeruline. Veelgi hullem tõotab aga tulla olukord järgmise aasta eelarvega – miinuseks võib kujuneda kuni 17 miljardit krooni. Kui palju täiendavaid sotsiaalse kaitseta inimesi 17 miljardi kroonine täiendav miinus tähendab? Keegi ei tea, ega ei julge isegi mõelda mitte.

Kuhu nii jõutakse? Tänane Õhtulehe juhtkiri räägib sellest, et meie majanduse täiesti kapitaalselt põhja sattumine on võimalik ja et me peame olema valmis näljaste hordide tekkeks. Kuritegevus ja toidu näppamine poest on juba suurenenud – oht on, et suureneb veelgi ja palju.

Väga õigesti ütleb Rahvaliidu aseesimees Jaanus Männik täna Postimehe vahendusel: „Aga täiesti selge on see, et kärbetest üksi ei piisa ja tuleb leida võimalused majanduse elavdamiseks ja allakäigu pidurdamiseks.” Sama juttu on ühes ja teises vormis pidevalt rääkinud ka Keskerakond. Hea on leida mõttekaaslasi ja loodetavasti ka peatseid koostööpartnereid Eesti päästmiseks sellisest olukorrast, millest keegi täna mõelda ei taha.

Keskmine palk väheneb, mis edasi saab?

Statistikaamet teatas, et keskmine brutopalk kahanes esimeses kvartalis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 1.5 protsenti 12 147 kroonile. Kvartalite võrdluses on tegemist esmakordse brutopalga langusega alates aastast 1993.

Langes ka reaalpalk – siis see, mis näitab, kui palju me oma palga eest tegelikult osta saame. Õigemini reaalpalk langes juba eelmise aasta IV kvartalis – 1.3% ja siis nüüd veel langus selle aasta I kvartalis 4.5%.

Ühesõnaga, me saame oma palga eest vähem, me kaotame ostujõus, me vaesume. Kes rohkem, kes vähem, sõltuvalt sellest, mida keegi tarbib ja kuidas on oma elu korraldanud – erinevate kabagruppide hinnad käituvad pisut erinevalt. Me võime küll jutustada deflatsioonist, mis peaks meie ostujõudu suurendama, kuid kui reaalpalk väheneb, siis deflatsioon meid kahjuks ju ei päästa.

Mis siis edasi saama hakkab? Kui midagi olulist meie majanduses ei muutu – mis on tõenäoline eeldus – siis ilmselt vaesumine jätkub. Kõigile hakkab selgeks saama, et meie senine viimaste aastate heaolu ei olnud tegelikult meie saatus ja meie poolt loodud. Tegemist oli laenatud elustandardiga, mis tuleb nüüd ära anda. Teoreetiliselt on sellest palju ka räägitud, kuid praktiliselt hakkab see üha rohkem varsti kohale jõudma.

Mida siis teha? Halisemine ei aita loomulikult. Poliitilisel tasandil on Keskerekonna seisukohalt vajalik vahetada valitsus ja hakata ajama natuke suuremal määral riigi poolt juhitud majanduspoliitikat. Vähemalt senikaua, kui uus ja enda võimetel põhinev majandustõus kohale jõuab.

Ettevõtluse tasandil – ettevõtja päästmine on tänases poliitikas ettevõtja enda asi. Parempoolne riik ju ei sekku ettevõtjate tegemistesse ja seda vaatamata sellele, et suur osa muust maailmast täna oma ettevõtjaid toetab.

Kui valitsus muutuks kas laiapõhjalisemaks või hoopis sotsiaalsemaks, siis võiks ka ettevõtjatel toetust oodata olla. Loodame, et nii läheb. Täna muutub olukord iga päevaga.

Jõukaks võib ikkagi saada tööga

Praeguse ülemaailmse majandusliku madalseisu tingimustes arutatakse palju selle üle, et mis siiski ühte või teist riiki edasi viib. Kas on see mingi innovatiivne trikk, kellegi teise arvel sõitmine või puhas ja lõputu töö.

Hea on Hiina ja USA näide. Analüütikud on püstitanud küsimuse, kas Hiina võib hakata omama USA-d? Hiinlased töötavad meeletult, meie mõistes lausa orjalikes tingimustes. Aga nad ei kurda, teevad oma töö ära ja küsivad veel juurdegi – harv ei ole küsimus, et kas ma tohin täna paar tundi kauem teha ja kas ma tohin ka pühapäeval tulla?

Suur osa Eestis elavaid inimesi vaataks sellisele töörügamisele ülevalt alla, justkui oleks tegemist mingite teise sordi Aasia inimestega – las töötavad kui nad on selleks loodud. Kuidas aga majandusmaailm reageerib? Majandusseadused on andnud Hiinale sellise töö tulemusena palju mõjuvõimu maailmas. See mõjuvõim kasvab kiiresti. Hiinal on üha rohkem sõnaõigust ja üha rohkem arvestab nendega ka USA.

Palju on räägitud sellest, et meile Aasia mudel ei sobi. Meie inimesed tahavad suuri sissetulekuid, palju raha kulutada, Euroopalikke sotsiaalgarantiisid, kõrget üldist elustandardit, lühikest tööaega ja palju muud taolist. Selle elumudeliga ei sobi aga kokku aasialik töörügamine hommikust õhtuni ja veel öösel ka takkaotsa.

Kuid kas ikka oleme õigel teel? Aru tuleb saada sellest, et majandus on tulupõhine, mitte kulupõhine süsteem. Ei ole nii, et kui mul on sellised kulud, siis keegi peab mulle selleks ka vajaliku raha andma. Olgu see siis riik, Euroopa Liit või mu oma ülemus. On pigem niipidi, et kulutada saab seda, mida teenitakse. Euroopa ja USA (ka meie) oleme lähenemas ikka kulupõhiselt – raha on nii palju vaja, no otsime, laename, kaupleme välja... Hiina vaatab asju tulupõhiselt. Teen tööd senikaua, kui söögi välja teenin. Aga tahan ka riideid osta – järelikult on lahendus paluda võimalust teha öötunde.

Pinnapealsel lähenemisel on raske neil kahel lähenemisel vahet teha, kuid kui süübida teemasse, siis on vahe hiiglaslik.

Eestis on kahjuks levinud kõnekäänd, et tööga rikkaks ei saa. Kas see on ikka õige, et ei saa? Võib olla ikka saab.

21. mail esitles Kesknädal korruptsiooniteemalist raamatut, kus oli toodud mitmeid teravaid lugusid, kuidas kiirelt rikastutakse. Eestis arvatakse sageli, et just selline skeemitamine on edu alus. Mõni tõepoolest saabki nii raha ja elab ka hiljem õnnelikult, kuid enamike puhul kehtib põhimõte, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läheb. Ehk oleks meil siiski aeg oma rahvuslikku arusaama rikkuse tekkest muutma hakata ja rohkem Hiina poole vaadata.

Abielu pangaga võib päästa peremudeli

Tänane Eesti Päevaleht avaldab laupäevases südamlikus stiilis pikema kirjutise sellest, kuidas pangad ei tunne halastust ja kuidas üks pool perekonnast (jääb mulje et pigem tavaliselt mees) jätab naise korterilaenu ja võlgadega omapead. Pangad sellisel puhul meest taga ajada ei viitsi ja võtavad korralikuma poole – naise – käest, mis võtta annab. Ei mingit halastust, järeleandmisi ega inimlikku mõistmist. Eriti pingeliseks on ajanud olukorra ka see, et meie tänases majanduslanguses pole võimalik laenuga ostetud kinnisvara normaalse hinnaga müüa – ka peale müüki jääks võlg ülesse ja pangaorjus jätkuks.

Pangad võivad halvad tunduda, kuid nemad käituvad majandusseadustest ja reeglitest tulenevalt. Nemad andsid raha teatud tingimustel ja ei taha muud, kui nende tingimuste täitmist. Pank andis laenu 25-ks aastaks ja eeldab, et nende aastate jooksul ka korralikult makseid tasutakse. Kui inimesed lahutavad oma abielu kaks aastat peale selle sõlmimist, siis ei ole ju pank selles süüdi ega pea seda ka oma riskide hulka lugema.

Tekib huvitav olukord. Pangad on nõus ennast inimestega siduma 25-ks aastaks. Inimesed saavad sageli olla teineteisega seotud vaid paar aastat. Kas pangad on liiga stabiilsed või on hoopis meie peremudel kohati ebastabiilne? Või kui peremudel on kujunema sellisel määral ebastabiilseks, kas siis on üldse mõtet kasutada lahendust ühise kodu soetamiseks pangafinatnseeringu abil? Kas ei peaks sellisel juhul Eesti Päevalehes toodud tragöödjate kordumise ärahoidmiseks hoopiski täielikku varalahusust propageerima hakkama?

Ilmselt on erinevaid lahendusi sama palju kui erinevaid inimesi. Samas on riigi seisukohalt oluline, et Eestis elaksid stabiilsed pered, oleksid harmoonilised peresuhted ja teineteist leidnud inimesed suudaksid teineteisega ikka sellisel määral arvestada, et julgeksid luua ühist kodu. Selles mõttes on pankadel tähtis sotsiaalne roll täita – kui oled kindel, et suudad perega koos elada vähemalt 25 aastat, siis võid ka laenu võtta. Kui oled ebakindel, siis alusta endast ja oma lähedasest. Materiaalne maailm tulgu peale seda.

Sageli öeldakse sellistel puhkudel ikka midagi halvasti meeste pihta. Võib olla põhjendatult. Kuid kunagi ei ole probleemid ühepoolsed. Kui (näiteks) ikka naine hommikul mehe välja viskab selle tõttu, et viimane oli öösel köögis valesti käitunud ja sellega eluks ajaks punase joone suhtele vahele tõmbab (võib olla ise sellele küll tol hetkel mõtlemata), kas siis ikka ei ole tegemist ülereageerimisega? Kes sellest võidab? Mees? Pank? Naine? Ühiskond? Mõelgem laupäeva puhul sellele.

Pankrotid söövad Eesti majanduse?

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab loo sellest, et tingituna meie majanduse tänasest olukorrast on paljud väikeettevõtted ja FIE-d sunnitud pankrotimenetlust algatama. Aastaga on pankrotiohtu sattunud ettevõtete arv suurenenud mitu korda. Eriti karmilt on surve alla sattunud ehituse- ja kinnisvaraga otseselt või kaudselt seotud valdkonnad.

Peaminister Ansip on aastaid rääkinud sellest, et selliseid ettevõtteid ei olegi meile vaja, et ehitussektor on ülerahvastatud ja meie majanduse struktuur peaks muutuma. Struktuur muutub küll, juba silmnähtavalt. Ainuke probleem on selles, et meie struktuur muutub osaliselt. Teatud valdkondadest kaovad ettevõtted küll ära, kuid teistesse – uutesse ja innovaatilistesse neid kuidagi ei näi tekkivat. Väikesed satuvad löögi alla, kuid suuri ja tugevaid ei teki kusagilt.

Majandusprotsessid on enamalt jaolt kahepoolsed. Igal protsessil on midagi negatiivset ja midagi positiivset. Olgu siis jutt majandustõusust või majanduslangusest. Edu tähendab seda, et tuleb rohkem suuta võita nendest positiivsetest külgedest ja miinimumini viia negatiivset kaasnevat.

Meil tundub praktikas aga olevat just vastupidi. Võtame külge negatiivse, jätame võtmata positiivse. Buumi ajal laenasime ja tarbisime ennast lõhki, mis on negatiivne. Tol perioodil meile juurdevoolavat rahalist ressurssi innovatsiooniks ei kasutanud, mis on negatiivne. Samuti praeguse languse puhul – pankrotid ja tööpuuduse saame, kuid kus on struktuurimuutus, langusest tiivustatuna tekkinud innovatsiivsed ja konkurentsivõimelised firmad?

Kes on süüdi? Ansip? Laisad ettevõtjad? Pigem võiks riik ja poliitikud alustada muutusid endast. Võiksime ikka iga päev vaadata, kuidas riik saab olla toeks, et majandusest rohkem positiivset kätte saaksime ja meie tänase negatiivsuse alla päris ära ei sureks ja päris kõik varsti pankrotis ja töötud ei oleks. Lõpetada tuleb aga see jutt, et riik peab olema kõrvaltvaataja, kui enamus Eesti majandusest pankrotihaldurite töölauale tüürib.

Kas nüüd siis hakkame tänavatel võitlema?

Majandusolukord Eestis on pidevalt halvenenud, kuid senimaani oleme pääsenud suurematest tänavaaktsioonidest. Nüüd aga on ametiühing ähvardanud streikijad tänavatele tuua. Eile jõudis Eesti Ametiühingute Keskliidu töörühm üksmeelele protestiaktsioonide korraldamises töölepinguseaduse jõustumise küsimuses. Räägitakse nii meeleavaldusest kui streigist – ettevalmistustega juba tegeletakse.

Ametiühingute ja töötajate mure seoses uue töölepinguseadusega praeguse meeletult kõrge tööpuuduse taustal on arusaadav. Töötajate huvid vajavad täna kaitsmist rohkem, kui kunagi varem. Iseküsimus on see, et kas me oma väikses ühiskonnas peame ikkagi minema seda teed, et tuleme tänavatele, hakkame meeleavaldusi korraldama, sulgeme ettevõtted ja nõuame, et keegi tagaks meile meie õigused.

Kui võidame, siis on hästi. Samas, kui sulgeme ettevõtted, lahkume, ummistame tänavad ja... ja kui keegi järele ei anna. Mis siis saab? Ettevõtted on suures osas täna niigi põhja minemas – protestiaktsioonid (juhul, kui need veel regulaarseks muutuvad) annavad sellele täiendava hoo. Jõuvõtete tulemuseks ei ole mitte töötajate olukorra paranemine, vaid ettevõtjate käegalöömine ja hoopiski töökohtade kadumine.

Kust me siis uued töökohad võtame? Läheme tänavatele ja nõuame, et kusagilt toodaks ettevõtjad ja need hakkaksid arendama eksporti ja looma meile töökohti? Kui väga pikalt seisame ja ootame, äkki keegi toobki meile ettevõtjad?

Oluline on siin see, et töötajate huvid loomulikult vajavad kaitsmist. Küsimus on meetodis. Täna on meie majandus väga rabe tervikuna. Meil ei ole tegemist tugevate firmade ja nõrkade töötajatega. Tugevate firmadega selles mõttes, et neid peaks jõuvõtetega väänama ja sundima üleolevaid ettevõtjaid oma kasumiahnusest natukenegi järgi andma. Meil on täna tegemist vankuvate ja nõrkade ettevõtetega. Me ei peaks mitte kasutama niivõrd jõudu ja survet, kuivõrd koostööd ja läbirääkimisi. Katsume leida selliseid meetodeid, kus kõik võidavad ja ka ettevõtjatel tekib soov ja tahtmine edasi minna ning töötajas nähakse märksa rohkem partnerit kui seni.

Ärgem vastandugem vaid pigem katsume ühineda ühiste eesmärkide saavutamiseks.

Kui üldse miski, siis päästab meid Tallinn

Tänased uudised räägivad sellest, et Eesti on üks suurima tööpuudusega riik Euroopa Liidus. Eesti on suurim kukkuja riikide konkurentsivõime TOPis langedes aastaga maailma riikide konkurentsivõime edetabelis 23. positsioonilt 35. le. Eile avaldas ajakirjandus töötukassa informatsiooni selle kohta, et viimase poole aasta jooksul on sagenenud need juhtumid, kus töötajaid sunnitakse lahkumisavaldust kirjutama, mis jätab inimese ilma nii koondamis- kui ka töötukindlustushüvitisest.

Tallinna trammidepoos eile korraldatud tööbörsile tuli kokku tuhatkond töösoovijat, kes kõik lootsid leida endale lõpuks töökohta. Sellist inimsaba ei ole Eestis ammu nähtud. Trammidepooga külgnev tänav oleks vajanud suure rahvahulga pärast liiklusreguleerijat. Selline on meie tänane seis ja nõudlus miinimumpalgaga töö järgi.

Ühelt poolt läheb makromajandus allamäge kuid teiselt poolt on ka ühiskonnas positiivseid algatusi probleemidele lahenduste leidmiseks. Tallinna linna tegevus on parim näide.

Mida teha. Tallinna linna kogemust tuleks rakendada üle Eesti kõigisse kohalikesse omavalitsustesse ja seda enne, kui hilja on. Nõudlust on, seda näitas eilne päev. Sellega on kiire, seda näitavad meie negatiivsed makromajanduslikud näitajad.

Ühtlasi tuleks kaaluda, kas Tallinna linna sotsiaalsete töökohtade ja majanduse elavdamise pakett on laiendatav ka omavalitsuste piiridest väljaspoole – näiteks motiveerimaks konkreetseid eksportivaid tootmisharusid.

Valitsus on küll rääkinud majanduse elavdamisest, kuid silmaga ei ole näha, et midagi peale valitsuskriisi ja eelarvekärbete aset leiaks. Tallinna teod on nähtaval ja ka see on nüüd selge, et inimesed vajavad seda. Hakkame lõpuks ometi õigete asjade tegijatelt õppust võtma.

Eesti on haige

Iga päevaga on üha rohkem uudiseid sellest, kuidas keegi mõisteti kohtus süüdi, keegi võeti vahi alla, keegi magab relvastatud valve all, keegi hakkas omavalvet korraldama jne. Uudised majandusest ei ole midagi paremat: tööpuudus suureneb endiselt, inimesed ei suuda tasuda oma varalisi kohustusi, palju on pankrotte, valitsuses on peataolekut rohkem, kui kunagi varem, IMF vaatab meid juba kaastundva pilguga jne.

Kahjuks on see nii, et kui majanduses läheb halvemini, siis toob see kaasa palju palju muid probleeme teistes eluvaldkondades. Kui osa inimesi kaotab töö, siis mõjutab see kaudselt ka neid, kellel on töö – neid võidakse röövida, neilt võidakse varastada, elu muutub üldiselt ebaturvalisemaks. Politseil ei ole jõudu igale poole jõuda ja kõiki aidata. Politseil ei ole isegi piisavalt raha selleks.

Asja olemus seisneb selles, et kui läheb hästi, siis elatakse sõbralikult. Kui läheb halvasti, siis hakatakse omavahel tülitsema. See on nii sõprade ringis, töökollektiivis kui ka riigi tasandil. See on lihtsalt teatud liiki sotsiaalse ühiskonna toimimise seaduspära.

Samas tüli ei vii mitte kusagile. Rasketes oludes tuleb leida võimalus istuda kokku, ühendada jõud ja tulla olukorrast välja.

Keskerakond on teinud ettepaneku laiapõhjalise kriisikoalitsiooni moodustamiseks eesmärgiga kaasata kõik Eesti poliitilised jõud praegusele majanduskriisile ja kasvavale tööpuudusele lahenduse leidmiseks. Keskerakond tahab minna edasi koos ja kõiki jõude kasutades.

Eesti on haige ja vajab ravi. Keskerakond pakub variante. Loodame, et varem või hiljem neid ka hindama hakatakse, sest praeguste arengute jätkumine kindlasti hea ei ole.

Aitaks lõpuks laenuvõtjat ka tegelikult

Möödunud nädalal hakati rääkima sellest, et Eesti praeguses kriisiolukorras oleks mõistlik kroon devalveerida ja kõik laenud kroonipõhiseks muuta. Asjaliku kommentaari sellel teemal avaldab täna ka Äripäev Online.

Inimestele, kes igapäevaselt majandusega kokku ei puutu, kõlab kogu see soovitus pisut keeruliselt, kuid tegelikult on idee väga lihtne. Nimelt on meil Eestis väga palju laenuvõtjaid, kelle laenud on ju tegelikult eurodes ja kui kroon devalveeritaks – ehk krooni väärtus väheneks – siis kasvaks laenumakse kohe momentaalselt ja palju. Täna meil maksejõuetused niigi suurenevad ja töökohad kaovad. Mis saab aga siis, kui kõigele sellele lisaks kasvaksid üleöö ja palju inimeste laenumaksed.

Keegi ei tea, milliseks sellisel puhul olukord täpselt kujuneks, kuid kujuneks väga hulluks – sellega on tegelikult nõu kõik, kes asjast aru saavad. Ilmselt tekiks senise Eesti ajaloo üks kõige suurem inimeste vaesumise ja varade kaotamise laine. Seda ei vaja ei need, kes löögi alla satuksid ja ka need, kes kaugemalt seda pealt vaataksid. Selline asi mõjutaks meie majandust tervikuna – kõiki, kes me siin riigis elame.

Nüüd ongi lahendus, muuta eurolaenud kroonideks. Teha seda seadusega. Pangad saaksid küll väikese kaotuse osaliseks, kuid nemad tulevad sellest välja. Inimesed pääseksid devalveerimise korral varade kaotusest – pigem nende maksevõime hoopis suureneks. Loogika selles, et devaleveerimine paneb riigis sageli raha rohkem liikuma, tekivad tagasi töökohad jne.

Devalveerimine? Räägitud ju on, et seda ei tule? Paljugi, mis räägitakse. Tänane Eesti Päevaleht näiteks kirjutab pikalt sellest, kuidas meie valitsusnägelus paratamatult devalveerimiseni viib. Majandusnumbrid räägivad tegelikult sama keelt. Majanduses kehtivad omad reeglid sõltumata sellest, kuidas me sõnades neid väänata sooviksime.

Ühesõnaga oleme ajaloolise hetke ees. Täna oleks poliitikutel võimalik astuda sisuline samm meie laenuvõtjate ja kogu meie majanduse kaitseks. Kui me võtaksime julguse kokku ja teeksime selle ära, siis oleks suur osa ühiskonnast meile tänulik - ometi öeldaks, et seekord tegi Toompea ka sisulise ja vajaliku sammu Eesti heaks. Kui me aga ei tee seda, siis oleme ilmselt ühel päeval väga ränkade tagajärgedega silmitsi.

Soodne lahendus kortermajadele – positiivne samm riigi poolt

13. mail oli Riigikogus teine lugemine olulise korteriühistute energiasäästu projekti osas, mille raames Eesti riik annab oma garantii Euroopa Nõukogu Arengupanga ning Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse KredEx vahelisele laenule. Tegemist on väga olulise projektiga, mille raames saavad kortermajad juurdepääsu olulise suurusega ja soodsale rahalisele ressursile, mis aitab edaspidiselt kokku hoida kulutusi ja parendada üldist elukvaliteeti.

Arvestades projekti olulisust paljudele Eesti elanikele toon siinkohal ära oma sellesisulise sõnavõtu teksti 13. mai istungilt:

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea meel on tõdeda, et tänane valitsuskoalitsioon on hakanud toetama elamumajandust. Täna arutlusel olevat otsuse eelnõu, mis aitab uuesti käivitada korterelamute renoveerimislaenu programmi, toetab Keskerakond igati! Opositsiooni roll on koalitsiooni kritiseerida, kui koalitsioon teeb midagi valesti. Samuti peab opositsioon leidma endas julgust ja otsekohesust valitsuskoalitsiooni kiita, kui valitsus teeb midagi õigesti. Täna peaks tänama Juhan Partsi. Aitäh talle!

Täna on õigus koalitsiooni tunnustada, kuna korterelamute renoveerimislaenu programm on vajalik väga paljudele Eestis elavatele inimestele. See suurendab oluliselt inimeste kindlustunnet tuleviku suhtes, muudab Eestis elamise meeldivamaks ning näitab, et riik ikkagi hoolib oma kodanike eest. Praegusel raskel majanduslikul ajal on aga eriti oluline, et riik leiab võimaluse oma hoolivust sellisel konkreetsel viisil näidata.

Korterelamute renoveerimislaenu programmil on mitmeid positiivseid külgi. Struktuurvahendid jäävad riigile alles ja neid saab uuesti kasutada. Intress on tavalaenu intressist kuni 2% madalam. Kümneks aastaks fikseeritud intressi puhul ei pea korterelamu riskima sellega, et maailmamajanduse taastudes intressikulu oluliselt suureneks. 20-aastasest laenuperioodist tingitud madalad kuumaksed soodustavad energiasäästvaid ja komplekseid renoveerimislahendusi, aitab ehitussektoril üle saada järsust tellimuste kukkumisest, annab tööd ehitajatele.

Võttes arvesse eelnimetatud positiivseid momente võib kindlasti väita, et programm aitab kaasa meie elamumajanduse arengule, üldisele elukvaliteedi tõusule, paneb aluse säästvate lahenduste laienemisele tervikuna ühiskonnas. Meie majanduslangus ja üldine ressursside nappus hakkas Eestis looma olukorda, kus korteriühistud võisid sattuda vaesuslõksu. See tähendab, et tõusvate energiahindade juures muutus kriitilise tähtsusega küsimuseks kiire energiasäästlikkuse tõstmine. Raha vajalikeks renoveerimistöödeks paljudel aga ei olnud, seega tingis rahapuudus, vaesus, seda, st seda tuli maksta mõtetult suurte küttearvetega, mis aga omakorda võtsid renoveerimistöödelt viimasegi raha.

Praegu väljapakutud renoveerimislaenu programm on kindlasti üks tee, mis hoiab tulevikus kokku kulutusi. Soodsatel turutingimustel laenatava kapitaliga äratehtavad vajalikud, energiat säästvad ja eelnevalt läbi viidud energiauditil põhinevad renoveerimistööd hoiavad tulevikus kindlasti kokku kuni 20-30% küttekulutusi. Arvestades energiasäästu pealt kokkuhoitavaid vahendeid, muutub renoveerimislaenu projekt korterelamutel veelgi soodsamaks.

Viimaste aastate inflatsioon on söönud suure osa meie reaalsest ostujõust. Nüüdseks on inflatsioon küll peatunud, kuid vähenevad inimeste sissetulekud. Iga päevaga me teame, et inimesed kaotavad oma töökohti ja palku viiakse madalamale. Iga kokkuhoitud kroon, mis tuleb korterelamute säästlikuks renoveerimise arvel, on perekonna eelarvele täna olulise tähtsusega. Küttekulude 20-30%-line vähenemine on meie inimeste jaoks olulise tähtsusega.

Energia arvel säästetud raha ei lähe enam mitte Venemaale gaasi eest maksmiseks, vaid jääb inimestele üle, et kulutada see meie oma ettevõtete toodangu ja teenuste ostmiseks, meie igapäevase elu korraldamiseks. Väheneb energiatoodete import, mis on kasulik maksebilansi jooksva konto sisule. Suureneb sisetarbimine, mis on ikkagi oluline selleks, et meie majandus hakkaks taas kasvama.

Programmis on kahjuks ka aspekte, mis oleks võinud pisut paremini teha. Nimelt, vastavalt Euroopa Liidu määrusele on võimalik Euroopa Regionaalarengufondi vahendeid kasutada elamumajanduseks kuni 1,1 miljardit. Praegu on programmis struktuurfonde kasutatud ainult 266 miljonit krooni. Kui me suurendaksime struktuurfondide raha osakaalu, siis saaksime vähendada Euroopa Nõukogu Arengupangast võetava laenu osakaalu ja tulenevalt sellest alaneks ka finantspaketi laenukulu. Raha jõuaks korteriühistuteni veel väiksema intressiga ja veelgi väiksemate igakuiste tagasimaksete kohustustega. Mõtelgem ühiselt selle peale! See on meie kätes!

Ma loodan väga, et programm õnnestub ellu viia selliselt, nagu on kavandatud. Selleks aga jõudu meile kõigile! Kokkuvõtteks tahaks veel rõhutada, et tegemist on meie ühiskonnale vajaliku arengustaadiumiga. See algatus näitab, et tänases Eesti poliitikas on võimalikud lahendused, mida toetab nii koalitsioon kui ka opositsioon. Seega on võimalikud parteide erimeelsused ühiselt lahendada. Aitäh!

Kas valitsusneedus lõpeb?

Täna räägitakse palju sellest, et Eesti kuus aastat kestnud Eurovisiooni-needus sai läbi. Eesti pääses Eurovisiooni finaali. See on suur edu ja loodame, et ka finaalis läheb meil hästi.

Täna räägitakse ka sellest, et IRL moodustas Reformierakonna ettepanekul delegatsiooni alustamaks konsultatsioone tekkinud valitsuskriisist väljumiseks. Eelkõige vaadatakse Rahvaliidu poole, kuid ka Rohelistega arutatakse midagi.

Kas tekkinud valitsuskriis on ehk märk sellest, et ka Eestit painanud valitsusneedus lõpeb selliselt, nagu lõppes Eurovisiooni-needus? Esmased märgid on ju olemas. Loomulikult ei sünni Eestile parim lahendus tundidega ja ka võib olla mitte päevadega, kuid on lootust, et jää on liikuma hakanud ja ka Eesti riigijuhtimisse võivad mõistuslikud ideed varsti ligi pääseda.

Loodame, et Eestil läheb Eurovisioonil hästi. Loodame, et Eesti poliitikal läheb hästi. Elu on paraku nii seatud, et ühel hetkel peab ebaõnn pöörduma. Loodame, et see hetk on Eestile saabumas.

Ansip võttis teise samba ja tõukas rahva vaesusesse

Eile otsustas siis Riigikogu peatada sissemaksed II pensionisambasse alates 2009. aasta 1. juunist. Sellest on palju räägitud ja räägitakse veel. Tegemist on fundamentaalse otsusega ja väga suure majanduspoliitilise veaga, mille tegelikest mõjudest saame võib olla täiel määral aru alles paljude aastate jooksul. Täna me ei tea keegi, mida see kõik kaasa toob ja kui negatiivseks osutuvad meile selle otsuse otsesed ja kaudsed mõjud, kuid midagi head siin oodata ei ole.

Püüdmaks viimase võimaluseni ära hoida II samba hävitamist ja sellega kaasnevaid negatiivseid mõjusid meie majandusele tegi Keskerakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, et saaksime valitsusega nii olulise sammu üle veelkordselt nõu pidada ja kõiki aspekte läbi kaaluda. Kahjuks ei võetud meie ettepanekut kuulda ja sõideti teerulli meetodil hävituskursil edasi.

II samba põhimõtte lõhkumine ei võta mitte inimestelt ainult pensionivara, vaid tekitab allakäiguspiraali ka üldise vaesuse tekkeks. Pensionivara on lisaks materiaalsele väärtusele ka sümboolset tähendust omav kategooria – see sümboliseerib vajadust säästa ja endale majanduslikku baasi luua. Olles otsustanud selle sümboli hävitada on Ansip andnud täiskäigu rahva vaesusesse tõukamiseks ja igasuguse materiaalse suutlikkuse hävitamisele.

Mul oli võimalus teha eile Riigikogus ettekanne II samba toetuseks. Selle väikese eraldatud aja jooksul sai nii mõnigi oluline mõte välja öeldud. Keskerakond ei suutnud eile küll koalitsiooni poolt külvatavat hävingut ära hoida, kuid vähemalt suutsime öelda mõned sõnad Eesti rahva tuleviku toetuseks ja näidata, et Toompealt ei ole mõistus veel täitsa kadunud.

Alljärgnevalt minu ettekanne:


Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kogumispension on teema, mis puudutab väga suurt osa meie ühiskonnast. Meil on täna Eestis umbes 600 tuhat töötavat inimest ja teise sambaga on neist liitunud umbes 500 tuhat. Tegemist on üldrahvalikult tähtsa küsimusega.

Sissemaksete peatamine teise sambasse hävitab kõigi nende 500 tuhande inimese usalduse meie pensionisüsteemi ja ka Eesti riigi vastu. Riik ei ole enam turvaline ja stabiilne partner. Inimesed ei taha pühendada oma elu riigi jaoks, kes neist senisel määral ja nii olulises küsimuses alt veab.

Kogumispensionisüsteemi juurutamisel ja teise samba käivitamisel oli valitsuse konkreetne sõnum meie ühiskonnale, et see lahendus on kindel ja sellise süsteemiga võivad inimesed turvaliselt oma pensionivara koguda. Inimesed uskusid! Neil oli õigus uskuda seda, mida valitsus neile räägib. Inimesed arvestasid antud garantiidega ja langetasid oma otsuseid vastavalt sellele.

Kui ei ole kindel meie pensionisüsteem, mis siis üldse siin riigis kindel on? Millele saavad inimesed rajada oma tulevikku, millega arvestada? Iga inimene tahab, et pensionipõlves oleks, millele loota ja millele toetuda. Kui Eesti riik ei paku seda kindlust, siis paratamatult otsitakse seda mujalt, teistest riikidest. Meil on niigi ülisuur probleem väljarändega. Pensionisüsteemi usaldusväärsuse hävitamine ainult soodustab inimeste lahkumist Eestist. Kas meid on siin liiga palju, et peame inimesi ära peletama?

Vähetähtis ei ole ka see, milise mulje jätame oma pensionisüsteemi lõhkudes välisriikidele ja sealsetele investoritele, kelle investeeringud me meie riigi, meie majanduse edendamiseks nii väga vajame. Me jätame mulje, et me oleme ebastabiilsed, mitteusaldusväärsed ja meist tuleb igaks juhuks kaugele hoida. Me mitte ainult ei hävita oma inimeste usaldust, vaid peletame eemale ka investorid.

Keskerakonna fraktsioon tegi eile ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, et saaksime niivõrd olulise sammu eelnõu valitsusega arutada ja leida Eesti jaoks ikkagi parem lahendus. Kahjuks meid ei võetud kuulda.

Kui valitsuskoalitsioon on astumas sellist sammu pensionisüsteemi hävitamise teel, siis jääb vägisi mulje, et koalitsioon ei ole ikka aru saanud, millega on tegemist. Kuulates eile umbusalduse avaldamisel peaministri Ansipi vastuseid, sai vist küll kõigile selgeks, et meie peaministril puudub visioon edasimineku võimalustest, puudub arusaam meie majandusest ja puudub suutlikkus meie riigi heaks sisulisi samme teha ja seega jätkab koalitsiooni lõhkumist. Täna tahate teie lõhkuda pensionisüsteemi!

Keskerakonna fraktsioon eelnõu ei toeta, kuna see on kahjulik Eesti olevikule, tulevikule ja kahandab rahva usaldust meie riigi vastu ja suure küsimärgi alla meie pensionisüsteemi tuleviku. Keskerakond ei saa toetada sellise hävitusliku iseloomuga seaduseelnõu! Aitäh!

Ja Ansip ei saanud millestki aru...

Eile anti Keskerakonna algatusel Riigikogus umbusaldusavaldus peaminister Andrus Ansipile. Kahjuks ei läinud see läbi, kuid tegemist oli siiski sümboolse tähtsusega sündmusega. Ehk hakkab jää sulama ja asjad liikuma. Ehk on meil lootust siiski oma riik ühel hetkel adekvaatselt juhitud saada ja hakkab ehk ometigi tunneli lõpus valgus paistma.

Peaministrilt küsiti eile palju. Küsisin mina ja küsisid teised. Kõige hämmastavam on kõige selle juures see, et Ansip ei näi seinimaani aru saanud olevat, et me oleme suurtes probleemides, ta ei olnud ennast mingil viisil rohkem ette valmistanud, kui tavaliselt. Me kõik lootsime, et isegi, kui umbusaldus läbi ei lähe, teeb Ansip siiski sellest oma järeldused ja proovib natukenegi muutuda. Proovib natukenegi rohkem Eesti eest seisma hakata.

Peministrile osaks langenud küsimused tõestasid, et Ansip ei saa aru, mida ta teeb, ta ei saa aru, millises seisus on Eesti, ta ei saa aru, mida peaks Eesti majandustuleviku heaks tegema, ta ei saa aru, mida temalt peaministrina oodatakse ja ta ei saa aru, mis üldse maailmas tema ümber toimub...

Ühesõnaga, Ansip ei saanud millestki aru.... Sellest on kahju. Kannatab ju Eesti rahvas ja Eesti riik. Ma arvan, et peale eilset sai paljudele selgeks, et Ansipist ei ole midagi tulemas ja temalt ei ole midagi oodata. Ma usun, et täna usaldavad Ansipit Eestis palju väiksem hulk inimesi, kui üleeile... Muidugi kui neid inimesi üldse on. Meie Keskerakonnas Ansipid igal juhul ei usalda.

Toon alljärgnevalt ära ka eilse Postimees Online uudise Ansipi umbusaldamise kohta, kus muuhulgas ka mind tsiteeritakse.


Küsimusterahe all olnud peaminister jäi ametisse
(77)
13.05.2009 18:04
Hanneli Rudi, reporter
Kommenteeri Prindi
Keskerakonna algatusel anti täna riigikogus üle umbusaldusavaldus peaminister Andrus Ansipile, riigikogus aga kukkus see läbi.

Umbusalduse poolt hääletas 35 saadikut, vastu oli 53 riigikogulast ja nii jäi peaminister ametisse.
Peaministri umbusaldusele oli allkirja andnud 37 saadikut, kelle seas oli rohelisi, keskerakondlasi ja rahvaliitlasi.
Enne umbusaldusavalduse hääletamist pidi peaminister Andrus Ansip poolteist tundi vastama opositsioonisaadikute küsimusterahele.
Näiteks küsis keskerakondlane Helle Kalda, kas Eestis on majanduskriis, erakorraline olukord või sõjaolukord, et riik võtab kasutusele stabiliseerimisreservid. Ansipi kinnitusel on kogu maailmas praegu majanduskriis.
Valitsuse vead
Muuhulgas tuli peaministril vastata küsimusele, mida valitsus valesti on teinud. Ansipi sõnul kogus Eesti headel aegadel reserve, kuigi see ei olnud kerge.
«Meil õnnestus väga olulisel määral raha panna reservidesse, kuid praeguste teadmiste juures oleks pidanud panema rohkem,» tõdes ta ja lisas, et samas pole Euroopas palju neid riike, kes oleks veelgi rohkem suutnud säästa.
Teise eksimusena mainis ta välja palgatõusud. «Surve selleks oli väga tugev, aga oleks pidanud olema konservatiivsem ja mitte avalikus sektoris palku tõstma,» selgitas peaminister.
Kolmanda veana tõi Ansip välja töölepinguseaduse, mille puhul jäid valitsus ja riigikogu uskuma sotsiaalpartnerite lubadusi, et kõik hüvitised mahuvad 1,5-protsendilise töötuskindlustusmaksu määr sisse.
«Praeguseks on ilmselge, et need hüvitised ei mahu sinna poolteise protsendi sisse, nad mahu isegi 3%-se maksumäära sisse ära. See on suhteliselt hiljuti tehtud viga,» tõdes Ansip
Peaminstri sõnul ongi praegu rahalises mõttes kõige suurem valitsuse ees seisev probleem seotud töötukassaga ning ta rõhutas, et see vajab kiiret lahendamist.
Lembit Kaljuvee tahtis teada peaministri arvamust, kes peaks asuma Ansipi asemele, kui tänane umbusaldusavaldus peaks läbi minema.
Ansipi sõnul pole oluline mitte konkreetne isik. «Oluline on see, et ta jätkaks Eestile seni edu toonud poliitikat, et ta ei kipuks lõhkuma kõike seda väärtuslikku, mis aastakümnete jooksul on Eestis suudetud üles ehitada,» sõnas peaminister.

Majandus langeb edasi, põhja pole

Statistikaameti esialgsel hinnangul vähenes Eesti sisemajanduse koguprodukt 2009.a. I kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 15.6%. Majandus langeb üha kiirenevalt ja mingit põhja küll veel silmapiiril ei ole.

Töötus on meil kõrge ja kasvab kiiresti, see ei ole kellelegi saladuseks. Lisaks saadetakse inimesi suurte hulkade kaupa sundpuhkusele – mai lõpuks võib tööinspektsiooni luba olla antud juba 20 000 töötaja koju jätmiseks.

Paljud laenumaksetega hätta sattunud laenuvõtjad müüvad oma kinnistuid – kõige raskemal ajal ja kõige keerulisemates tingimustes. Hinnad on all, keegi ei taha osta. Kinnisvara tuleb häda sunnil anda ära poolmuidu.

Täna on ajakirjanduses eriti hoogustunud selgitustöö, mida tähendab füüsilise isiku pankrot, kuidas see võiks aidata võlakoormast vabaneda ja miks on sellised pankrotijuhtumid Eestis kiirel kasvuteel.

Ülal on lihtsalt toodud väike valik täna ajakirjanduses silma torkavatest uudistest. Kõik on viitamas sellele, et põhja ei paista kusagilt. Kukkumine jätkub täie hooga.

Mida teha. Poliitikud peavad olukorra lahendama. Kohati aga meie poliitikat vaadates tundub, et pole nagu tiibu, mis võiksid probleemide lahendamiseni kanda. Lihtsalt ei suudeta sisuliselt midagi ette võtta. Jutustatakse palju ja vaieldakse, kuid edasi ei jõuta. Majandusreeglid teevad karmilt oma tööd edasi, ega viitsi mõelda, mida tarka poliitikud ütlevad.

Suurettevõtja Indrek Toome kirjutab tänases Õhtulehes, et väga nõrga mulje jätavad Eesti kuus saadikut Brüsselis, kelle töö parlamendi sidumisel Eesti oludega on tema meelest nullilähedane, et mitte öelda olematu.

Kahtlemata tuleb iga eurosaadikut individuaalselt hinnata ja tulemuslikkuse üle otsustamisel rohkmal määral töösse süveneda, kuid iva on hoopis mujal. Me vajame mitte ainult tegusaid poliitikuid vaid tõepoolest selliseid eestvedajaid, kes raskel ajal suudaksid ka sisuliselt meie eest seista. Hoopiski ei vaja me lihtsalt jutustajaid.

Algab Eesti ülevõtmine

Tänane Äripäev Online kirjutab, et rootslased loovad fondi metsamaa ülesostmiseks Balti riikides. Praegu ei ole teada, palju fondi raha koguneb, kuid nii eraisikute kui ka institutsioonide huvi sinna raha investeerida ja seega metsamaa ülesostmises sõna kaasa rääkida on väga suur.

Ühesõnaga, Eesti majandus on kiires languses ja hinnad hakkavad muutuma üliodavateks. Nüüd on välismaalastel õige aeg tulla ja Eestimaa lihtsalt odavalt kokku osta. Aga on ju Rootsi päritolu pankadel selles hindade allamängimises oma roll – ilma laenumullita sellist suurt tagasikukkumist Eestis vaevalt oleks juhtuda saanud.

Seega, Rootsi pangad tegid ära eeltöö ja nüüd tulevad nende rahvuskaaslased saadud vilju odavalt kätte saama. Hiljem hinnad tõusevad ja investorid võidavad. Ka pangad saavad oma Eestlastelt võetud varasid jälle kõrgema turuhinnaga realiseerida. Seega võidavad nii Rootsi investorid kui ka Rootsi pangad.

Kuna aga majanduses on enamikel juhtudel tegemist siiski olukorraga, et kui keegi võidab, siis keegi ikkagi samapalju kaotab. Raha niisama ei teki ega kao. Seega kes on kaotaja? Kaotajad on Eesti inimesed, kellelt võetakse vara ja kes jäävad veel pikkadeks aastateks laenuorjadeks – kui üldse sealt väljuvad.

Rootsi metsafond on ilmselt üks esimesi väga konkreetseid pääsukesi, kuid kindlasti ei jää selles vallas viimaseks. Eks tulevad ka teised fondid ja teiste riikide investorid. Aru tuleb vaid saada sellest, et need on spekuleerivad odavalt ülesostjad, mitte välisinvestorid, kes meile heaolu külvavad ja meile eksporttooteid loovad. Tegemist on võitmisega meie hädade arvelt.

Ühesõnaga, siin on väga palju mille üle mõelda. On algamas väga konkreetne laine Eesti ülevõtmiseks välisinvestorite poolt ja sellesse ei saa suhtuda kergekäeliselt.

Pensioniraha otsas ja töötus kasvab

Tänane Postimees osutab tähelepanu tõsiasjale, et varsti lõpeb pensioniraha. Sotsiaalmaksust nimelt ei piisa enam pensionide väljamaksmiseks – tegelikult pole juba piisanud alates 2004. aastast, kus sotsiaalmaksust esimesse pensionisambasse kogutav raha ei ole väljamakstava pensioni kulusid katnud.

Tegemist on asjaoluga, mis tegelikult on ju teada olnud, kuid ei ole avalikkusele nii otseselt ja piisava põhjalikkusega välja öeldud. Hullemaks teeb tänases seisus muidugi olukorra see, et üldine riigi raha vähenemine vähendab ka rahalisi vahendeid, mida on võimalik pensionide maksmiseks üldse kulutada. Seega probleemil on mitu negatiivset tahku.

Pensioniraha teenitakse riigikassasse tööga. Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel ütles täna, et töötukassa on valmis töötute arvu tõusmiseks 100 000-ni. Samas ta loodab, et asi ikka nii hulluks ei lähe. Me kõik loodame. Samas raha ega töökohad ei ole kõrgemalt poolt garanteeritud ega käsu korras määratud. Väikese riigi puhul on võimalik reaalset makromajanduslikku väärtust luua ikka ja ainult ekspordiga.

Statistikaamet teatas täna, et 2009.a. märtsis vähenes kaupade eksport eelmise aasta märtsiga võrreldes 22 protsenti, ehk 2.4 miljardit krooni. Täpselt sellises mahus vähenes seega meie suutlikkus oma majandustulevikku kindlustada ja oma pensionäride eest seista. Poliitiliselt võib rääkida mida iganes, kuid majandus on kõige selle vundament ja numbrid on karmid. Kas tulevik paraneb, ei oska keegi kahjuks öelda. Me keegi ei ole selgeltnägijad.

Selle kõige peale ei oska soovitada muud, kui katsuda rohkem kokku hoida. Sõdime selle nimel, et karmis maailmas ellu jääda, mitte omavahel ja selle nimel, kes kellele kõvemini ära paneb.

Ilusat emadepäeva!

Täna on emadepäev. See on päev, kus ühiskond mõtleb emadele, nende raskele vastutusele ühiskonna ees ja sellele, kuidas emad on vaatamata kõigile saatuseraskustele alati suutnud oma laste eest seista ega ole kunagi alla andnud.

Tänased rasked olud Eesti majanduses ja ebakindlus tuleviku suhtes tingib seda, et lähiaastatel peab Eesti riik senisest märksa enam emade rolli väärtustama ja kõigi võimalustega emadele toeks olema. Kui meil on õnnelikud emad, siis on meil ka õnnelikud ja edukad lapsed ja ühiskond läheb kasvuteed.

Poliitika peab olema Eesti rahva ja Eesti emade teenistuses. Ja seda mitte ainult sõnades. Arvestades seda, et poliitikud peaksid õnnelike perekondade heaks tegema senisest märksa rohkem, tuleb rohkem läbi mõelda seda, millised oleksid võimalikud poliitilised algatused lähiaastatel, mis sisuliselt toetaksid perekondi, harmooniat ja seda, et meie keskel kasvaksid õnnelikud ja Eestist hoolivad lapsed. Kui meil pole emasid ja lapsi, siis pole meie riigil ka tulevikku.

Eesti poliitika üheks esmaseks ja peamiseks eesmärgiks on, et pildil kujutatud ema ja laps elaksid õnnelikult, neil oleks oma kodu, neil oleks kena tulevik, nad oleks materiaalselt kindlustatud ja neil oleks rõõmu igast saabuvast päevast.

ILUSAT EMADEPÄEVA!!!

Kas töötajate õigused lõplikult prügikasti?

Justiitsminister Rein Lang on valitsusse tulnud eelnõuga, mis lubaks erafirmades ühepoolselt palka kärpida. Firmajuht tohiks vastavalt eelnõule kärpida töötaja palka küll „mõistliku ulatuseni” ehk maksimaalselt 8 protsenti üks kord 12-kuulise ajavahemiku jooksul, kuid see on siiski ühepoolne ja ei vaja töötaja nõusolekut.

Selle seadusega astutaks vastuvõtmise korral väga kriitiline samm töötajate õiguste suure kärpimise teed. Töötaja ei ole enam partner, kellega peab kokku leppima – seadus annaks õiguse lihtsalt ühepoolseks reeglite muutmiseks ja nõrgema allutamiseks tugeva tahtele.

Majanduslik-juriidilises mõttes on Rein Langi mõte muidugi arusaadav. Eelnõuga tahetakse ületada võimalikest töövaidlustest tingitud sotsiaalmajanduslikku inertsust ja tupikseise, mis võivad tingida ettevõtluse ümberkohandumise viivitusi. Avestades aga majanduse kiiret muutumist peavad ettevõtjad olema suutelised olukorraga kohanduma väga kiirelt – aega mõõdetakse päevades, mitte nädalates või kuudes.

Ülaltoodu aga ei anna siiski moraalset õigustust töötaja kruustangide vahele jätmiseks. Palgaalandusest teada saanud töötaja ei oma aga õigust oma alanenud sissetulekutest tulenevalt alandada ühepoolset üürikohustust, pangalaenu makseid, arveid toidupoodides ja paljut muud, millele igapäevane raha kuluma peaks. Seega peaksime katsuma leida ikkagi lahendusi, kus üks sotsiaalne grupp ei lahendaks oma probleeme teise arvelt.

Miks Ansip tagasi ei astu, inflatsioon ju vähenes?

Statistikaameti teatel tõusis aprillikuine tarbijahinnaindeks aastaga 0.3 protsenti. Nii madalat aastast tõusu pole ammu Eestis nähtud. Viimati oli meie inflatsioon nii väike 2003. aasta juunis.

Andrus Ansip on olnud Eestis peaministriks, kelle peamine laiemalt tuntuks saanud lubadus on olnud Eesti viimine Euroopa rikaste riikide viie kõige rikkama hulka. Meetod, kuidas ta on plaaninud seda teha (niipalju, kui sellest meetodist üldse avalikkusele teada on antud), on finantseerida seda läbi kõrge inflatsiooni. Inflatsioon on olnud möönduseks, mida ollakse olnud nõus taluma selleks, et me kiirelt rikkaks saaksime. Isegi euro tõime sellele ohvriks.

Nüüd on inflatsioon äkki alanenud. Kas see tähendab siis nüüd seda, et meie tee rikaste riikide hulka on tõkestatud – puudub ju peamine mootor inflatsioon? Isegi, kui inflatsioon ise ei olnud arengumootoriks vaid lihtsalt indikaatoriks selle mottori efektiivsest toimimisest, ka siis on ju selge, et see mootor enam nagu ei toimi. Inflatsiooni varsti enam pole.

Ühesõnaga, arvestades peaministri partei valimislubadusi rikaste riikide hulka jõudmiseks, on inflatsiooni langedes tekkinud tõsine kahtlus selle plaani reaalses teostatavuses. Kui peaministri peamine Eestile antud lubadus on läbi kukkunud, kas siis ei oleks aeg tagasi astuda? Vähemalt Statistikaamet arvab küll nii.

Sotsiaalmaksu ülempiir ei päästa Eesti majandust

Eesti ettevõtluspoliitika rakenduslik kava „Made in Estonia” ehk Partsi päästeplaan näeb ühe olulise komponendina ette sotsiaalmaksule ülempiiri seadmist. Kuna Eestis on tööjõud väidetavalt rohkem maksustatud, kui paljudes konkureerivates riikides, siis väärib sotsiaalmaksu ülempiiri seadmine Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul sügavamat analüüsi.

Sellest loogikast tuleb välja, et kui ühelt healt tasemelt võib inimestele taevasse tõusvaid palku maksta ilma riigile täiendavaid makse tastumata, siis aitab see meie majandust käima saada. Kui riik oma õigustatud maksuosast ilma jääb, siis on rahvusvaheline üldsus väidetavalt huvitatud Eestisse kõrgepalgalisi töökohti looma.

Võib olla tõesti tooks selline lähenemine Eestisse mõned investorid, kes looksid siia mõned töökohad. Raske hinnata enne, kui pole praktikas proovitud.

Samas, kui läheneda teemale teiselt poolt, siis maailmas on palju saarekesi ja kaugeid vähearenenud riike, kus tööjõud on praktselt maksustamata jäetud või on võimalikud juriidilised kombinatsioonid, kus tööjõukulu ei ole suur. Huvitav on aga täheldada, et maailma üldsus ei ole tormanud nendesse piirkondadesse kõrgepalgalisi töökohti looma ja nende riikide majandused ei ole oma arengus taevasse hüpanud.

Ühesõnaga, kui minna sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise teed, siis kindel on see, et eelarvetuludega ja riigi suutlikkusega oma funktsioone täita lähevad asjad allamäge. Me oleme niigi raskes seisus, miks veel täiendavat jama vaja. Kõigi nende ohvrite juures ei ole aga üldse selge, kas Eesti mõne töökoha või investeeringu ka saab. Seega negatiivne efekt on kindel, kuid positiivne kaheldav.

Loomulikult on majanduses asjad nii, et praktiliselt igal positiivselt majanduspoliitilisel käigul on ka oma negatiivne kõrvalefekt. Meie peaksime ikkagi kontsentreeruma nendele käikudele, mille positiivne efekt on suurem, kui negatiivne kõrvalmõju. Vaid selline lähenemine viib edasi.

Tudengitele appi

Tänane Postimees avaldab pika loo sellest, kuidas tudengid ei suuda enam õppemaksu tasuda. Ülikoolides soovitatakse võtta akadeemilist puhkust, eksmatrikuleerimine on ikkagi viimane variant. Arutatakse ka variante õppemaksu tasumisel pikenduse andmiseks, selle tasumiseks osada kaupa ja ka otse tudengitele laenu andmist. Õppelaenust kõikide kulutuste katmiseks ei jätku.

See ei ole kaugeltki mitte esimene kord, kui tudengite maksevõime vähenemise teema üleriigilise meedia uudistekünnist ületab. Kahjuks on see probleem süvenevat laadi ja kui tudengite olukorda pisutki lähemalt tunda, siis kohati on asi päris kurb.

Millised on lahendused? Selge on see, et kui me tahame üles ehitada jätkusuutlikku riiki, siis tudengeid saatuse hooleks jätta ei ole õige. Täna nad kahjuks seda on. Meie parempoolne lausliberalistlik poliitika on seisnud selle eest, et meie maksejõuetus muutuks üleüldiseks ja meie põhiõigused – nagu näiteks haridus – ei oleks meile enam kättesaadavad.

Ma olen hästi kursis Mustamäel toimuvaga. Mustamäe üheks põhisümboliks on just ülikool. Mustamäe on ülikoolilinnaosa. Mustamäe on keskkond tudengitele, haridusele ja edasipüüdlikkusele. Kui elada selles linnaosas, siis on kogu aeg õhus tunnetada seda, mida tähendab haridus ja kuidas see võiks meid edasi aidata. Tudengite probleem on Mustamäe probleem ja on kogu Eesti probleem.

Ma väga loodan, et meie riigis leiavad ikkagi lähiajal aset muudatused ja neid on mõtet oodata ja loota ka tudengitel. Tegutseme selle nimel, et asjad paremaks läheksid.

Mõttetalgud metsas – millal naaseb mõistus?

Mõttetalgud on läbi, kuid teema on ikkagi aktuaalne. Ajakirjanduses ilmub üks lugu teise järel sellest, et kas algatus oli hea, kas algatus kukkus läbi, mis sellest lõpuks tolku oli, millised võiksid olla järgmised sammud inimeste mobiliseerimisel ühiselt ideid välja mõtlema-teostama jne.

10 000 inimest kokku tuua on suur asi, kuid ilmselt siiski ei olnud tegemist Eesti ajaloo suurima kodanikualgatusega – nagu seda välja reklaamiti. Ilmselt siit see talgute põhiprobleem tulebki.

On kaks täiesti erinevat asja. Üks asi on tuua kokku inimesed, leida ühised huvid ja teha midagi koos. Hoopis teine asi on ripudada sellele külge mingi väga võimas silt ja seda igal võimalikul viisil ära kasutada. Mõttetalgute puhul jäigi arusaamatuks, kas tähtsam oli inimete kokkusaamine ja ühiselt millegi väljamõtlemine või siis hoopi see, et sellest üritusest sai palju rääkida. Kohati jääb mulje, et üritusest rääkimine oligi nagu tähtsam osa sellest – inimesi vajatigi vaid sellest, et neist saaks rääkida ja oma üritust promoda. Tundub, et inimesed olid ürituse jaoks, mitte üritus inimeste jaoks.

Mis saab edasi? Kas nende mõtetega hakatakse midagi peale? Loodame. Muidu tekib kõigis osalejates pettumus ja hiljem on neid inimesi märksa raskem analoogiliste ürituste nimel mobiliseerida ja üldse ühiselt meie riigi heaks tegutsema saada.

Kodanikualgatusi leiab Eestis aset iga päev. Sugugi mitte igast üritusest ei räägita. Tähtsad on inimesed ja see, et nad koos midagi teevad.

Jääb üle väga loota, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab meid ikka juhtima mõistuslik tegevus. Loodetavasti hakkame üha rohkem korraldama üritus selleks, et neid on vaja, mitte selleks, et neist rääkida.

Omandireform võttis lasteaiad

Tänases Postimehes kirjutab Viivian Jõemets pikalt ja põhjalikult sellest, kuidas meie ühiskonna tänane reaalsus lasteaiarühmade komplekteerimisel on loonud olukorra, kus kohaliku omavalitsuse rahastatud lasteaiakohad saavad üksnes osad lapsed. Ülejäänud jäävad määramatuks ajaks kodusele pidamisele ning ilma lasteaias pakutavast õppimisest-mängimisest, pidudest ja muudest põnevatest ning ühtlasi arendavatest tegemistest.

Viivian Jõemets leiab, et lasteaed on osa alusharidusest ja vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on igaühel õigus haridusele. Ta püstitab küsimuse, et miks ei ole haridus kättesaadav kõigile? Ühtlasi küsib ta, et miks peab üks lapsevanem maksma lasteaiakoha eest mõnisada krooni ja teine eralasteaias 5500? Mille alusel meie ühiskonnas selliseid valikuid tehakse? Elukoha järgi? Sünnikuupäeva järgi?

Artiklis on püstitatud palju probleeme ja nendega seonduvat põhjalikult analüüsitud. Selge on aga üks – lasteaedu on meil lihtsalt vähe. Tallinnas ei jätku lasteaedu, sõimesid – eriti Kesklinnas, Kadriorus, Pirital, Nõmmel. Ka teistes linnades on probleeme – Tartus, Viljandis, Pärnus.

Üks põhjus sellise olukorra tekkeks on olnud Eesti ühiskonnas valedel alustel ja eesmärkidel läbi viidud omandireform. Omandireformi käigus ei oleks tohtinud tagastada neid maju, kus olid sees lasteaiad või oleks tagastamise korral pidanud kehtestama tingimuse, et neis majades paiknevaid lasteaedu ei tohi sulgeda. Paraku on aga tehtud viga ja nüüd oleme me kroonilise lasteaiakohtade puuduse ees. See puudus ei ole täna tekkinud, see on tekkinud aastatega ja alguse saanud suuresti just omandireformist.

Haiguse ravil ei tohi tegeleda üksnes tagajärgedega, vaid tuleb proovida ellimineerida põhjused. Täpselt sama on lasteaiakohtade teemaga. Me peame vaatama sellise olukorra tekke põhjuste poole – üks samm olekski lõpuks korrastada omandireformi poolt segi aetud omandisuthed.

Täna kannatavad omandireformi poolt loodud ebaõigluse all lapsed, lapsevanemad, sundüürnikud ja maksumaksjad, kes tekitatud probleeme peavad kinni maksma.

Kas ükskord ikkagi koidab päev, kui õiglus naaseb?

Turism üksnes omavalitsuse huviks?

Viimane turismi puudutav uudis räägib sellest, et riik annab turismiinfokeskused piirkondlike arenguagentuuride või omavalitsuste hallata. Riik toetab keskusi rahaliselt tuleva aasta lõpuni, edasine on aga selgusetu.

Ühesõnaga riik on leidnud jälle kokkuhoiuvõimalusi. Kokkuhoiu sisu on aga see, et riik lihtsalt lükkab kulud kohalike omavalitsuste kaela. Eriti kõveralt kõlab selline omavalitsustele täiendavate kulude panemine olukorras, kus riik on omalt poolt hiljutisel ajal teinud kõik selleks, et omavalitsuste tulubaasi vähendada. Ühesõnaga võtame ära tulud ja paneme juurde kulutusi.

Hoopis teine pool sellest küsimusest on see, et kelle huviks turism siiski on? Kahtlemata on kohalik omavalitsus huvitatud, et turistid tuleksid ja kulutaksid piirkonnas oma raha. Kuid, kas riik ei ole huvitatud? Suur osa turistide jäetud raha maksustamise tulemusena saadavaid makse laekub ju riigikassasse. Kas riik on seisukohal, et riigile tulu ja kohalikule omavalitsustele kulu? Kas riik käitub põhimõttel, et kuna on kohalikud omavalitsused kägistanud kuidas aga osanud, siis on kohalikud poliitikud nii masenduses, et teevad mida iganes, et üldse ellu jääda?

Tundes vastutust Eesti turismi saatuse eest ja nähes selles ühte kindlat väljundit Eesti ettevõtlusele olen ma pidevalt Eesti turismisektori kaitseks sõna võtnud nii Riigikogus, ajakirjanduses kui ka oma blogis. Ülaltoodud uudis riigi taandumisest turismi toetamisest võib küll tunduda väike ja vähetähtis samm, kuid täpselt sellistest sammudest lõpuks tervik kokku tulebki. Me ei tohiks selliseid negatiivseid arenguid lasta tekkida ja selliseid väärsamme tähelepanuta jätta.

Kahju tuleb heastada vaatamata sellele, kui edukas on sundüürnik

Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest, headest õigustavadest ja tsiviliseeritud ühiskonnas kehtivatest printsiipidest kuulub tehtud kahju hüvitamisele. Arenenud riikide õiguskorraldus eeldab, et kahju kuulub hüvitamisele vaatamata sellele, kas kahju tekitati riigi poolt, tsiviilõigusliku suhte tulemusena või kriminaalsel teel. Kahju hüvitamise otsust ei mõjuta samuti see, kas kahju kannatanud inimene oli noor või vana, rikas või vaene või kui millisel määral on ta peale kahju saamist ise võtnud ette samme, et oma saadud kahju tagajärgi likvideerida ning oma eluga edasi minna.

Ülaltoodud silmas pidades tuleb sama loogikat rakendada ka sundüürnike teema käsitlemisel. Nimelt on sundüürnikel õigus saada heastatud neile tekitatud kahjud ja kompenseeritud tehtud ülekohus. Oluline on siinkohal rõhutada, et sundüürnikel on õigus kahjude kompenseerimisele sõltumata sellest, kas sundüürnik on peale kahju tekkimist oma hilisemas elus olnud edukas või mitte, kas ta on suutnud endale uue elamispinna hankida või mitte.

Sundüürnikule tekitatud kahju asetleidmise fakt ei muutu sellest, kas sundüürnik suudab endale hiljem korteri või maja osta. Kahju vajab hüvitamist igal juhul. Kogu selles loogikas ei ole mitte midagi arusaamatut ega mitmeti mõistetavat. Samas kui minna praktikasse, siis kipuvad väga selged asjad teinekord hägustuma ja enam mitte nii selged olema.

Sageli astutakse Eesti ühiskonnas sundüürnike probleemi lahendamise vastu väidetega, et üks või teine sundüürnik on endale juba korteri või maja ostnud või teenib suurt sissetulekut ja seega ei vaja talle kohaliku omavalitsuse poolt eraldatavat elamispinda. Selline väide on ebakorrektne, ignoreerib üldisi õigusprintsiipe ja toetab ülekohtu süvenemist ühiskonnas. Sellist loogikat arendatakse tavaliselt poliitikute poolt, kes ühel või teisel põhjusel seisavad vastu sundüürnike probleemi õiglasele lahendamisele.

Probleem sellise sundüürnikele osaks saanud ebaõigluse lahendamise vastase loogikaga on tänases Eesti ühiskonnas eelkõige kahest aspektist tulenev:
- kui kriitiline arv poliitikuid räägib ja usub loogikat, et sundüürnikele tehtud ülekohus ei vaja kompenseerimist, siis ei jõua Eesti kunagi sundüürnikke rehabiliteerivate poliitiliste lahendusteni;
- sellise valeloogika süstimine ühiskonda mõjutab avalikku arvamust viisil, et avalikkusel tekib valearusaam, nagu sundüürnikud tahaksid põhjendamatult saada hüvesid teiste ühiskonna liikmete arvelt.

Täna on sundüürnike vastane poliitiline sektor loonud juba olukorra, kus paljudel ühiskonna liikmetel ongi jäänud mulje, nagu sundüürnikud tahaksid põhjendamatult saada hüvesid, elada teiste kulul või on lihtsalt kasusaamise peal väljas. Selline arusaam ja loogika ei tohiks ühiskonnas levida ning inimeste arusaama sundüürnike ülekohtu ja võimalike lahendusteemade küsimuses tuleb muuta. Vajalikke muutusi saab sisse viia üksnes inimestele sundüürnike olukorda kirjeldades ja selgitades ning rahvusvahelise õiguse printsiipe lahates.

Heaks näiteks sundüürnikega seonduvatele ühiskondlikele sõlmpunktidele on Tallinna linnas toimuv. Keskerakondlik linnavõim on olnud väga hooliv ja arvestav sundüürnike probleemidega. Tallinna linn on välja töötanud ja juba mitmeid aastaid ellu viinud eluasemeprogrammi, mille esmaseks eesmärgiks on olnud aidata kaasa sundüürnike probleemi lahendamisele ning lisaks pakkuda võimalusi soodsa hinnaga eluasemete üürimiseks teistele vähekindlustatutele.

Just Tallinna linna järgimistvääriv tegevus sundüürnike huvide eest seismisel on tekitanud vastakaid diskussioone. Omandireformi poolt külvatud ebaõigluse lahendamise vastased või probleemi lihtsalt mittemõistvad poliitikud on aktiivselt võtnud sõna selles suhtes, et edus edukalt toime tulevad sundüürnikud justkui ei omaks õigust tehtud ülekohtu heastamisele. Lugedes ülaltoodud selgitusi on ilmne, et sellised väited ei pea vett ning ei ole kooskõlas kaasaegse ühiskonna õiglaste väärtustega. Aga ometigi selliseid seisukohti esitatakse ikka ja jälle.

Illustreerimaks kokkuvõtvalt ja lihtsustatud kujul sundüürnikele loodud ülekohtu kompenseerimise küsimust võib tuua järgmise näite: Kui inimeselt varastatakse auto ja ta ostab uue auto, kas siis ei oleks tal õigus vanat autot tagasi saada? Kas uue auto ostmine vabastaks varga juriidilisest vastutusest, kuna ohver ostis uue auto? Kas vargalt kohtus välja mõistetav kahjusumma kuulub kannatanule edastamisele ainult juhul, kui kannatanu pole varastatud auto asemele uut ostnud?

Kui sellise autovarguse näite najal analüüsida sundüürnikele teostatud ülekohut ja selle ülekohtu kompenseerimise vajadust, siis on väga lihtsalt arusaadav, et ülekohus kuulub heastamisele ja kuulub heastamisele vaatamata sellele, kui edukas on endine sundüürnik oma edasises elus olnud.

Sundüürnikud ei ole luuserid

Arvestades ühiskonnas toimuvat, süvenevat majanduskriisi ja seda, et omandireformiga loodud ebaõigluse heastamiseks ei ole veel Eestis astutud märkimisväärseid samme, pean vajalikuks hakata oma blogis tõsiselt käsitlema ka sundüürnike teemat. See ei tähenda sugugi aga mitte seda, et bolgis jääksid edaspidiselt kajastamata aktuaalsed päevapoliitilised teemad – lihtsalt suureneb sundüürnike ja omandireformi temaatikat puudutav osakaal.

* * *

Termin „sundüürnikud” on saanud endale külge varjundi, nagu oleks sundüürnike puhul tegemist luuseritega, ehk inimestega kes ei tule piisaval määral toime oma igapäevase eluga, ei suuda endale hankida elamispinda ning seda pinda ka üldjuhul üleval pidada. Selline tõlgendus on ebakorrektne, jätab sundüürnikest ühiskonnas vale mulje ja muudab sundüürnikega seonduvate küsimuste lahendamise hoopiski raskemaks.

Sundüürnikud on üürnikud, kes on omandireformi käigus jäetud ilma teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest. Praktikas on käibel mitmeid erinevaid sundüürnike määratlusi, kuid sisuliselt on sundüürnik omandireformi objektiks olnud (või jätkuvalt oleva) õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud eluruumides tagastamise hetkel üürilepingut omanud isik, selle isikul abikaasa või selle isikuga koos elanud täisealine perekonna liige. Üürnikuks olemist võib tõendada üürilepinguga või rahvastikuregistri alusel.

Sundüürnikud on omandireformi käigus jäetud ilma teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest, on riivatud sundüürnike õigusi, nad on pandud teiste ühiskonna liikmetega võrreldes halvemasse olukorda ning neile on tekitatud otsest materiaalset kahju. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 2 lg 2 sätestab, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Sundüürnikud on isikud, kellega seoses on rikutud ORAS § 2 lg 2 sätestatut ja neile on tehtud uut ülekohut. Nad ei ole saanud erastada viisil, nagu said seda teised üürnikud. Pidevalt on üleval hoitud nende ootusi ja lootusi õigluse taastamiseks ning kantud kahjude kompenseerimiseks, kuid tänaseni on 99% ebaõiglusest heastamata. Oma õiguste eest võitlemisel on sundüürnikud kandnud suuri kulutusi, mis ei ole leidnud kompenseerimist. Sundüürnikele on palju probleeme ja meelehärmi tekkinud vastasseis omanikega, kellele on omandireformi raames varad tagastatud – riik on tekkinud vastasseisu lahendamisel olnud passiivne või seisnud selgelt omanike poolel.

Lühidalt kokkuvõttes on sundüürnike eesmärk saada kompenseeritud tehtud ülekohtu eest ja välistada edasine ülekohus tulevikus. Sundüürnikud on ühisel seisukohal, et Eesti Vabariik ei peaks olema selliseks kohaks, kus üks osa elanikkonnast rikastub teise osa arvelt sellisel ebainimlikult, seadusevastasel ning inimõigusi rikkuval viisil, nagu see on toimunud omandireformi käigus.

On raske öelda, kas mulje, et „sundüürnikud on luuserid” on tekkinud lihtsalt ühiskondlike protsesside tulemusena või on teatud huvigrupp mõjuvõimsaid poliitikuid-äritegelasi süsteemselt tegelenud selles suunas, et sundüürnikud-luuserid kombinatsiooni ühiskonnnas levitada. Võib olla pelgalt sellepärast, et seeläbi ühiskondlikku vastuseisu sundüürnike teema arutamise ja lahenduste väljapakkumise vastu süvendada.

Luuserite konteksti panemine sundüürnike probleemi juurde aitab ühiskonda täiendavalt lõhestada ja mõjub ka negatiivselt sundüürnikele. Selline emotsionaalne represseerimine on omandireformi üheks negatiivseks tagajärjeks, mis tuleb omandireformi vigadeparanduse käigus kindlasti kõrvaldada. See, et suur osa Eestis hammasrastaste vahele jäänud ja palju kannatanud elanikkonnast pääseks negatiivsest „luuserite” kontekstist on nii sundüürnike kuid täpselt samal määral ka kogu Eesti ühiskonna probleem.