Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest, headest õigustavadest ja tsiviliseeritud ühiskonnas kehtivatest printsiipidest kuulub tehtud kahju hüvitamisele. Arenenud riikide õiguskorraldus eeldab, et kahju kuulub hüvitamisele vaatamata sellele, kas kahju tekitati riigi poolt, tsiviilõigusliku suhte tulemusena või kriminaalsel teel. Kahju hüvitamise otsust ei mõjuta samuti see, kas kahju kannatanud inimene oli noor või vana, rikas või vaene või kui millisel määral on ta peale kahju saamist ise võtnud ette samme, et oma saadud kahju tagajärgi likvideerida ning oma eluga edasi minna.
Ülaltoodud silmas pidades tuleb sama loogikat rakendada ka sundüürnike teema käsitlemisel. Nimelt on sundüürnikel õigus saada heastatud neile tekitatud kahjud ja kompenseeritud tehtud ülekohus. Oluline on siinkohal rõhutada, et sundüürnikel on õigus kahjude kompenseerimisele sõltumata sellest, kas sundüürnik on peale kahju tekkimist oma hilisemas elus olnud edukas või mitte, kas ta on suutnud endale uue elamispinna hankida või mitte.
Sundüürnikule tekitatud kahju asetleidmise fakt ei muutu sellest, kas sundüürnik suudab endale hiljem korteri või maja osta. Kahju vajab hüvitamist igal juhul. Kogu selles loogikas ei ole mitte midagi arusaamatut ega mitmeti mõistetavat. Samas kui minna praktikasse, siis kipuvad väga selged asjad teinekord hägustuma ja enam mitte nii selged olema.
Sageli astutakse Eesti ühiskonnas sundüürnike probleemi lahendamise vastu väidetega, et üks või teine sundüürnik on endale juba korteri või maja ostnud või teenib suurt sissetulekut ja seega ei vaja talle kohaliku omavalitsuse poolt eraldatavat elamispinda. Selline väide on ebakorrektne, ignoreerib üldisi õigusprintsiipe ja toetab ülekohtu süvenemist ühiskonnas. Sellist loogikat arendatakse tavaliselt poliitikute poolt, kes ühel või teisel põhjusel seisavad vastu sundüürnike probleemi õiglasele lahendamisele.
Probleem sellise sundüürnikele osaks saanud ebaõigluse lahendamise vastase loogikaga on tänases Eesti ühiskonnas eelkõige kahest aspektist tulenev:
- kui kriitiline arv poliitikuid räägib ja usub loogikat, et sundüürnikele tehtud ülekohus ei vaja kompenseerimist, siis ei jõua Eesti kunagi sundüürnikke rehabiliteerivate poliitiliste lahendusteni;
- sellise valeloogika süstimine ühiskonda mõjutab avalikku arvamust viisil, et avalikkusel tekib valearusaam, nagu sundüürnikud tahaksid põhjendamatult saada hüvesid teiste ühiskonna liikmete arvelt.
Täna on sundüürnike vastane poliitiline sektor loonud juba olukorra, kus paljudel ühiskonna liikmetel ongi jäänud mulje, nagu sundüürnikud tahaksid põhjendamatult saada hüvesid, elada teiste kulul või on lihtsalt kasusaamise peal väljas. Selline arusaam ja loogika ei tohiks ühiskonnas levida ning inimeste arusaama sundüürnike ülekohtu ja võimalike lahendusteemade küsimuses tuleb muuta. Vajalikke muutusi saab sisse viia üksnes inimestele sundüürnike olukorda kirjeldades ja selgitades ning rahvusvahelise õiguse printsiipe lahates.
Heaks näiteks sundüürnikega seonduvatele ühiskondlikele sõlmpunktidele on Tallinna linnas toimuv. Keskerakondlik linnavõim on olnud väga hooliv ja arvestav sundüürnike probleemidega. Tallinna linn on välja töötanud ja juba mitmeid aastaid ellu viinud eluasemeprogrammi, mille esmaseks eesmärgiks on olnud aidata kaasa sundüürnike probleemi lahendamisele ning lisaks pakkuda võimalusi soodsa hinnaga eluasemete üürimiseks teistele vähekindlustatutele.
Just Tallinna linna järgimistvääriv tegevus sundüürnike huvide eest seismisel on tekitanud vastakaid diskussioone. Omandireformi poolt külvatud ebaõigluse lahendamise vastased või probleemi lihtsalt mittemõistvad poliitikud on aktiivselt võtnud sõna selles suhtes, et edus edukalt toime tulevad sundüürnikud justkui ei omaks õigust tehtud ülekohtu heastamisele. Lugedes ülaltoodud selgitusi on ilmne, et sellised väited ei pea vett ning ei ole kooskõlas kaasaegse ühiskonna õiglaste väärtustega. Aga ometigi selliseid seisukohti esitatakse ikka ja jälle.
Illustreerimaks kokkuvõtvalt ja lihtsustatud kujul sundüürnikele loodud ülekohtu kompenseerimise küsimust võib tuua järgmise näite: Kui inimeselt varastatakse auto ja ta ostab uue auto, kas siis ei oleks tal õigus vanat autot tagasi saada? Kas uue auto ostmine vabastaks varga juriidilisest vastutusest, kuna ohver ostis uue auto? Kas vargalt kohtus välja mõistetav kahjusumma kuulub kannatanule edastamisele ainult juhul, kui kannatanu pole varastatud auto asemele uut ostnud?
Kui sellise autovarguse näite najal analüüsida sundüürnikele teostatud ülekohut ja selle ülekohtu kompenseerimise vajadust, siis on väga lihtsalt arusaadav, et ülekohus kuulub heastamisele ja kuulub heastamisele vaatamata sellele, kui edukas on endine sundüürnik oma edasises elus olnud.
Ülaltoodud silmas pidades tuleb sama loogikat rakendada ka sundüürnike teema käsitlemisel. Nimelt on sundüürnikel õigus saada heastatud neile tekitatud kahjud ja kompenseeritud tehtud ülekohus. Oluline on siinkohal rõhutada, et sundüürnikel on õigus kahjude kompenseerimisele sõltumata sellest, kas sundüürnik on peale kahju tekkimist oma hilisemas elus olnud edukas või mitte, kas ta on suutnud endale uue elamispinna hankida või mitte.
Sundüürnikule tekitatud kahju asetleidmise fakt ei muutu sellest, kas sundüürnik suudab endale hiljem korteri või maja osta. Kahju vajab hüvitamist igal juhul. Kogu selles loogikas ei ole mitte midagi arusaamatut ega mitmeti mõistetavat. Samas kui minna praktikasse, siis kipuvad väga selged asjad teinekord hägustuma ja enam mitte nii selged olema.
Sageli astutakse Eesti ühiskonnas sundüürnike probleemi lahendamise vastu väidetega, et üks või teine sundüürnik on endale juba korteri või maja ostnud või teenib suurt sissetulekut ja seega ei vaja talle kohaliku omavalitsuse poolt eraldatavat elamispinda. Selline väide on ebakorrektne, ignoreerib üldisi õigusprintsiipe ja toetab ülekohtu süvenemist ühiskonnas. Sellist loogikat arendatakse tavaliselt poliitikute poolt, kes ühel või teisel põhjusel seisavad vastu sundüürnike probleemi õiglasele lahendamisele.
Probleem sellise sundüürnikele osaks saanud ebaõigluse lahendamise vastase loogikaga on tänases Eesti ühiskonnas eelkõige kahest aspektist tulenev:
- kui kriitiline arv poliitikuid räägib ja usub loogikat, et sundüürnikele tehtud ülekohus ei vaja kompenseerimist, siis ei jõua Eesti kunagi sundüürnikke rehabiliteerivate poliitiliste lahendusteni;
- sellise valeloogika süstimine ühiskonda mõjutab avalikku arvamust viisil, et avalikkusel tekib valearusaam, nagu sundüürnikud tahaksid põhjendamatult saada hüvesid teiste ühiskonna liikmete arvelt.
Täna on sundüürnike vastane poliitiline sektor loonud juba olukorra, kus paljudel ühiskonna liikmetel ongi jäänud mulje, nagu sundüürnikud tahaksid põhjendamatult saada hüvesid, elada teiste kulul või on lihtsalt kasusaamise peal väljas. Selline arusaam ja loogika ei tohiks ühiskonnas levida ning inimeste arusaama sundüürnike ülekohtu ja võimalike lahendusteemade küsimuses tuleb muuta. Vajalikke muutusi saab sisse viia üksnes inimestele sundüürnike olukorda kirjeldades ja selgitades ning rahvusvahelise õiguse printsiipe lahates.
Heaks näiteks sundüürnikega seonduvatele ühiskondlikele sõlmpunktidele on Tallinna linnas toimuv. Keskerakondlik linnavõim on olnud väga hooliv ja arvestav sundüürnike probleemidega. Tallinna linn on välja töötanud ja juba mitmeid aastaid ellu viinud eluasemeprogrammi, mille esmaseks eesmärgiks on olnud aidata kaasa sundüürnike probleemi lahendamisele ning lisaks pakkuda võimalusi soodsa hinnaga eluasemete üürimiseks teistele vähekindlustatutele.
Just Tallinna linna järgimistvääriv tegevus sundüürnike huvide eest seismisel on tekitanud vastakaid diskussioone. Omandireformi poolt külvatud ebaõigluse lahendamise vastased või probleemi lihtsalt mittemõistvad poliitikud on aktiivselt võtnud sõna selles suhtes, et edus edukalt toime tulevad sundüürnikud justkui ei omaks õigust tehtud ülekohtu heastamisele. Lugedes ülaltoodud selgitusi on ilmne, et sellised väited ei pea vett ning ei ole kooskõlas kaasaegse ühiskonna õiglaste väärtustega. Aga ometigi selliseid seisukohti esitatakse ikka ja jälle.
Illustreerimaks kokkuvõtvalt ja lihtsustatud kujul sundüürnikele loodud ülekohtu kompenseerimise küsimust võib tuua järgmise näite: Kui inimeselt varastatakse auto ja ta ostab uue auto, kas siis ei oleks tal õigus vanat autot tagasi saada? Kas uue auto ostmine vabastaks varga juriidilisest vastutusest, kuna ohver ostis uue auto? Kas vargalt kohtus välja mõistetav kahjusumma kuulub kannatanule edastamisele ainult juhul, kui kannatanu pole varastatud auto asemele uut ostnud?
Kui sellise autovarguse näite najal analüüsida sundüürnikele teostatud ülekohut ja selle ülekohtu kompenseerimise vajadust, siis on väga lihtsalt arusaadav, et ülekohus kuulub heastamisele ja kuulub heastamisele vaatamata sellele, kui edukas on endine sundüürnik oma edasises elus olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar