Eesti Päevaleht toob ära lööva pealkirja: „Alla keskmist palka teenivad inimesed enam säästa ei suuda.” Loos viidatakse Maksumaksjate liidu hinnangule, et meie maksukoormus kujuneb aastakümne suurimaks. Räägitakse sellest, et riik ei pruugi maksutõusudega lisaraha saada ja inimesed on sunnitud väga valima, mida üldse tarbida.
Ülaltoodud seisukohtade refereerimise eesmärk ei ole mitte ilusasse laupäeva negatiivseid ja musti meeleolusid süstida, vaid pigem kutsuda üles pisut kaasa mõtlema. Nimelt on maailma erinevate riikide puhul täheldatud seaduspära, et kui lõpeb suutlikkus säästa, siis võib suure tõenäosusega ees seista vääramatusse vaesuslõksu sattumine. Vaesuslõks on antud kontekstis nähtus, kus elatakse peost suhu, samas järjest majanduslikust allakäiguspiraalis allapoole liikudes ja üha rohkem edasise tegevuse võimalusi kaotades – mida madalamal majanduslikul pulgal oled, seda vähem on võimalusi midagi ette võtta. Seega kukkumine jätkub.
Me võime Eestis rääkida, kas meie langus on lühem või pikem, U või V kujuline, kuid kui selle languse käigus hävineb võime edaspidiselt majandussuutlik olla, siis on uus tõus üldse küsitav, ehk räägime siis L tüüpi langusest – langesime põhja ja sinna jääme.
Majanduse puhul võib olla keeruline mõista, kuidas kaob võime olla edaspidiselt majandussuutlik. Märksa arusaadavam on see vallandatud töötaja puhul. Korralik inimene koondatakse ja jääb tööta kolmeks aastaks. Selle aja jooksul võetakse talt laenu katteks kodu, perekond läheb lahku, mured upuvad viinapudelisse... Kolme aasta pärast ei hakka see inimene enam tööle sama efektiivselt, kui enne. Täpselt sama olukord on ju majandusega. Kehtib analoogia.
Täna on märgid sellest, et meie taastumisvõime võib kaduda. Nalja pole, sellele tuleb mõelda ja tõsiselt mõelda. Kui enamikelt inimestelt imetakse igasugune majanduslik võimekus, siis suudavad neist edaspidiselt jalule tõusta vaid vähesed. Eesti ei vaja sellist olukorda. Sellest ei võida keegi.
Ülaltoodud seisukohtade refereerimise eesmärk ei ole mitte ilusasse laupäeva negatiivseid ja musti meeleolusid süstida, vaid pigem kutsuda üles pisut kaasa mõtlema. Nimelt on maailma erinevate riikide puhul täheldatud seaduspära, et kui lõpeb suutlikkus säästa, siis võib suure tõenäosusega ees seista vääramatusse vaesuslõksu sattumine. Vaesuslõks on antud kontekstis nähtus, kus elatakse peost suhu, samas järjest majanduslikust allakäiguspiraalis allapoole liikudes ja üha rohkem edasise tegevuse võimalusi kaotades – mida madalamal majanduslikul pulgal oled, seda vähem on võimalusi midagi ette võtta. Seega kukkumine jätkub.
Me võime Eestis rääkida, kas meie langus on lühem või pikem, U või V kujuline, kuid kui selle languse käigus hävineb võime edaspidiselt majandussuutlik olla, siis on uus tõus üldse küsitav, ehk räägime siis L tüüpi langusest – langesime põhja ja sinna jääme.
Majanduse puhul võib olla keeruline mõista, kuidas kaob võime olla edaspidiselt majandussuutlik. Märksa arusaadavam on see vallandatud töötaja puhul. Korralik inimene koondatakse ja jääb tööta kolmeks aastaks. Selle aja jooksul võetakse talt laenu katteks kodu, perekond läheb lahku, mured upuvad viinapudelisse... Kolme aasta pärast ei hakka see inimene enam tööle sama efektiivselt, kui enne. Täpselt sama olukord on ju majandusega. Kehtib analoogia.
Täna on märgid sellest, et meie taastumisvõime võib kaduda. Nalja pole, sellele tuleb mõelda ja tõsiselt mõelda. Kui enamikelt inimestelt imetakse igasugune majanduslik võimekus, siis suudavad neist edaspidiselt jalule tõusta vaid vähesed. Eesti ei vaja sellist olukorda. Sellest ei võida keegi.
Ei tüüri.
VastaKustutaTüürimise aega on siin pea 2 aastakümmet olnud ja tagajärgedel on komme ükskord pärale jõuda.
Riik, mis on oma vara ja väärtused naeruväärse hetke hõlptulu nimel käest andnud, siseturu väliskapitalile kasumit teenima tõuganud (pangandusest kiirtoitlustuseni, poelettidel nähtavast rääkimata), oma põllumajanduse ja tööstuse oksa tõmmata lasknud sellele ise kaasa aidates (lehvitage järele piimakarjale ja -tööstusele, mis ka kohe kõige liha teed minemas), "kasvatanud majandust" vaid välislaenudest ja sedagi mitte investeerides - huvitav, kuhu mujale kui vaesuslõksu sellise käitumisega võikski jõuda?