Eesti ei müü enam ega Eesti ei tooda enam. Õigemini, meie kaubandusaktiivsus ja tootmisaktiivsus vähenevad. Statistikaamet teatas, et jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük vähenes aprillis eelmise aasta sama kuuga võrreldes püsivhindades 15%. Samuti avaldas statistikaamet, et tööstusettevõtete toodang oli aprillis 34% väiksem kui eelmise aasta aprillis. Kukkumised on suured.
Eesti majandus on selgelt jahtumise kursil. Me lihtsalt varsti enam ei tooda midagi ega osta midagi. Ei osta sellepärast, et meil ei ole enam raha ja raha ei ole sellepärast, et me midagi ei tooda. See tundub liiga lihtsustatud käsitlus meie majandusmudelist, kuid majandus ju tegelikult selline lihtne asi ongi.
Kuid miks me ei tooda? Sellepärast, et maailmamajanduses on kriis ja meie valitsus ei saa midagi ette võtta. Kas on ikka nii? Jah, mingil määral madal nõudlus maailmaturul meid tõepoolest mõjutab ja sellest ei saa mööda vaadata. Kuid kui suur nõudlus ei taastugi, kas siis Eesti koos kõigi teiste riikidega lihtsalt lõpetab eksisteerimise ja maailmamajandus sureb üldse välja? Ilmselt mitte.
Seega ikkagi on olemas variandid, et keegi müüb kellelegi midagi ja keegi ostab midagi. Tuleb vaid leida, mida Eesti saaks ikkagi sellist toota, et me müüksme, meie eksport kasvaks ja meile tuleks raha ning et statistikaamet suudaks raporteerida jaemüügi suurenemisest ja tööstusettevõtete toodangu mahu kasvust.
Loomulikult ei ole see mingi uus mõttearendus. Pigem on iva selles, et sellise probleemiga – mida toota, mida müüa, kuidas maailmamajanduses ennast kehtestada – on Eestis tegeletud erinevate mõttekodade ja arenguagentuuride poolt juba pikka aega. Tulemust selles mõttes ei ole, et me ju langeme. Valgust tunneli lõpus ei ole näha. Ehk peaks uuesti kokku tulema ja võib olla siis proovima kuidagi teistmoodi mõelda.
Või ikkagi on asja iva selles, et kala mädaneb peast – kui vahetada valitsus, et siis tuleb ka Eesti inimestesse erksus ja ideed tagasi. Kui me aga midagi ei tee, siis seisame varsti täiega. Ei aita meid ka eelarvekärped, valimislubadused ega euro.
Eesti majandus on selgelt jahtumise kursil. Me lihtsalt varsti enam ei tooda midagi ega osta midagi. Ei osta sellepärast, et meil ei ole enam raha ja raha ei ole sellepärast, et me midagi ei tooda. See tundub liiga lihtsustatud käsitlus meie majandusmudelist, kuid majandus ju tegelikult selline lihtne asi ongi.
Kuid miks me ei tooda? Sellepärast, et maailmamajanduses on kriis ja meie valitsus ei saa midagi ette võtta. Kas on ikka nii? Jah, mingil määral madal nõudlus maailmaturul meid tõepoolest mõjutab ja sellest ei saa mööda vaadata. Kuid kui suur nõudlus ei taastugi, kas siis Eesti koos kõigi teiste riikidega lihtsalt lõpetab eksisteerimise ja maailmamajandus sureb üldse välja? Ilmselt mitte.
Seega ikkagi on olemas variandid, et keegi müüb kellelegi midagi ja keegi ostab midagi. Tuleb vaid leida, mida Eesti saaks ikkagi sellist toota, et me müüksme, meie eksport kasvaks ja meile tuleks raha ning et statistikaamet suudaks raporteerida jaemüügi suurenemisest ja tööstusettevõtete toodangu mahu kasvust.
Loomulikult ei ole see mingi uus mõttearendus. Pigem on iva selles, et sellise probleemiga – mida toota, mida müüa, kuidas maailmamajanduses ennast kehtestada – on Eestis tegeletud erinevate mõttekodade ja arenguagentuuride poolt juba pikka aega. Tulemust selles mõttes ei ole, et me ju langeme. Valgust tunneli lõpus ei ole näha. Ehk peaks uuesti kokku tulema ja võib olla siis proovima kuidagi teistmoodi mõelda.
Või ikkagi on asja iva selles, et kala mädaneb peast – kui vahetada valitsus, et siis tuleb ka Eesti inimestesse erksus ja ideed tagasi. Kui me aga midagi ei tee, siis seisame varsti täiega. Ei aita meid ka eelarvekärped, valimislubadused ega euro.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar