Tänases Postimehes kirjutab Viivian Jõemets pikalt ja põhjalikult sellest, kuidas meie ühiskonna tänane reaalsus lasteaiarühmade komplekteerimisel on loonud olukorra, kus kohaliku omavalitsuse rahastatud lasteaiakohad saavad üksnes osad lapsed. Ülejäänud jäävad määramatuks ajaks kodusele pidamisele ning ilma lasteaias pakutavast õppimisest-mängimisest, pidudest ja muudest põnevatest ning ühtlasi arendavatest tegemistest.
Viivian Jõemets leiab, et lasteaed on osa alusharidusest ja vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on igaühel õigus haridusele. Ta püstitab küsimuse, et miks ei ole haridus kättesaadav kõigile? Ühtlasi küsib ta, et miks peab üks lapsevanem maksma lasteaiakoha eest mõnisada krooni ja teine eralasteaias 5500? Mille alusel meie ühiskonnas selliseid valikuid tehakse? Elukoha järgi? Sünnikuupäeva järgi?
Artiklis on püstitatud palju probleeme ja nendega seonduvat põhjalikult analüüsitud. Selge on aga üks – lasteaedu on meil lihtsalt vähe. Tallinnas ei jätku lasteaedu, sõimesid – eriti Kesklinnas, Kadriorus, Pirital, Nõmmel. Ka teistes linnades on probleeme – Tartus, Viljandis, Pärnus.
Üks põhjus sellise olukorra tekkeks on olnud Eesti ühiskonnas valedel alustel ja eesmärkidel läbi viidud omandireform. Omandireformi käigus ei oleks tohtinud tagastada neid maju, kus olid sees lasteaiad või oleks tagastamise korral pidanud kehtestama tingimuse, et neis majades paiknevaid lasteaedu ei tohi sulgeda. Paraku on aga tehtud viga ja nüüd oleme me kroonilise lasteaiakohtade puuduse ees. See puudus ei ole täna tekkinud, see on tekkinud aastatega ja alguse saanud suuresti just omandireformist.
Haiguse ravil ei tohi tegeleda üksnes tagajärgedega, vaid tuleb proovida ellimineerida põhjused. Täpselt sama on lasteaiakohtade teemaga. Me peame vaatama sellise olukorra tekke põhjuste poole – üks samm olekski lõpuks korrastada omandireformi poolt segi aetud omandisuthed.
Täna kannatavad omandireformi poolt loodud ebaõigluse all lapsed, lapsevanemad, sundüürnikud ja maksumaksjad, kes tekitatud probleeme peavad kinni maksma.
Kas ükskord ikkagi koidab päev, kui õiglus naaseb?
Viivian Jõemets leiab, et lasteaed on osa alusharidusest ja vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on igaühel õigus haridusele. Ta püstitab küsimuse, et miks ei ole haridus kättesaadav kõigile? Ühtlasi küsib ta, et miks peab üks lapsevanem maksma lasteaiakoha eest mõnisada krooni ja teine eralasteaias 5500? Mille alusel meie ühiskonnas selliseid valikuid tehakse? Elukoha järgi? Sünnikuupäeva järgi?
Artiklis on püstitatud palju probleeme ja nendega seonduvat põhjalikult analüüsitud. Selge on aga üks – lasteaedu on meil lihtsalt vähe. Tallinnas ei jätku lasteaedu, sõimesid – eriti Kesklinnas, Kadriorus, Pirital, Nõmmel. Ka teistes linnades on probleeme – Tartus, Viljandis, Pärnus.
Üks põhjus sellise olukorra tekkeks on olnud Eesti ühiskonnas valedel alustel ja eesmärkidel läbi viidud omandireform. Omandireformi käigus ei oleks tohtinud tagastada neid maju, kus olid sees lasteaiad või oleks tagastamise korral pidanud kehtestama tingimuse, et neis majades paiknevaid lasteaedu ei tohi sulgeda. Paraku on aga tehtud viga ja nüüd oleme me kroonilise lasteaiakohtade puuduse ees. See puudus ei ole täna tekkinud, see on tekkinud aastatega ja alguse saanud suuresti just omandireformist.
Haiguse ravil ei tohi tegeleda üksnes tagajärgedega, vaid tuleb proovida ellimineerida põhjused. Täpselt sama on lasteaiakohtade teemaga. Me peame vaatama sellise olukorra tekke põhjuste poole – üks samm olekski lõpuks korrastada omandireformi poolt segi aetud omandisuthed.
Täna kannatavad omandireformi poolt loodud ebaõigluse all lapsed, lapsevanemad, sundüürnikud ja maksumaksjad, kes tekitatud probleeme peavad kinni maksma.
Kas ükskord ikkagi koidab päev, kui õiglus naaseb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar