Abielu pangaga võib päästa peremudeli

Tänane Eesti Päevaleht avaldab laupäevases südamlikus stiilis pikema kirjutise sellest, kuidas pangad ei tunne halastust ja kuidas üks pool perekonnast (jääb mulje et pigem tavaliselt mees) jätab naise korterilaenu ja võlgadega omapead. Pangad sellisel puhul meest taga ajada ei viitsi ja võtavad korralikuma poole – naise – käest, mis võtta annab. Ei mingit halastust, järeleandmisi ega inimlikku mõistmist. Eriti pingeliseks on ajanud olukorra ka see, et meie tänases majanduslanguses pole võimalik laenuga ostetud kinnisvara normaalse hinnaga müüa – ka peale müüki jääks võlg ülesse ja pangaorjus jätkuks.

Pangad võivad halvad tunduda, kuid nemad käituvad majandusseadustest ja reeglitest tulenevalt. Nemad andsid raha teatud tingimustel ja ei taha muud, kui nende tingimuste täitmist. Pank andis laenu 25-ks aastaks ja eeldab, et nende aastate jooksul ka korralikult makseid tasutakse. Kui inimesed lahutavad oma abielu kaks aastat peale selle sõlmimist, siis ei ole ju pank selles süüdi ega pea seda ka oma riskide hulka lugema.

Tekib huvitav olukord. Pangad on nõus ennast inimestega siduma 25-ks aastaks. Inimesed saavad sageli olla teineteisega seotud vaid paar aastat. Kas pangad on liiga stabiilsed või on hoopis meie peremudel kohati ebastabiilne? Või kui peremudel on kujunema sellisel määral ebastabiilseks, kas siis on üldse mõtet kasutada lahendust ühise kodu soetamiseks pangafinatnseeringu abil? Kas ei peaks sellisel juhul Eesti Päevalehes toodud tragöödjate kordumise ärahoidmiseks hoopiski täielikku varalahusust propageerima hakkama?

Ilmselt on erinevaid lahendusi sama palju kui erinevaid inimesi. Samas on riigi seisukohalt oluline, et Eestis elaksid stabiilsed pered, oleksid harmoonilised peresuhted ja teineteist leidnud inimesed suudaksid teineteisega ikka sellisel määral arvestada, et julgeksid luua ühist kodu. Selles mõttes on pankadel tähtis sotsiaalne roll täita – kui oled kindel, et suudad perega koos elada vähemalt 25 aastat, siis võid ka laenu võtta. Kui oled ebakindel, siis alusta endast ja oma lähedasest. Materiaalne maailm tulgu peale seda.

Sageli öeldakse sellistel puhkudel ikka midagi halvasti meeste pihta. Võib olla põhjendatult. Kuid kunagi ei ole probleemid ühepoolsed. Kui (näiteks) ikka naine hommikul mehe välja viskab selle tõttu, et viimane oli öösel köögis valesti käitunud ja sellega eluks ajaks punase joone suhtele vahele tõmbab (võib olla ise sellele küll tol hetkel mõtlemata), kas siis ikka ei ole tegemist ülereageerimisega? Kes sellest võidab? Mees? Pank? Naine? Ühiskond? Mõelgem laupäeva puhul sellele.