Tänane Eesti Päevaleht kirjutab loo sellest, et tingituna meie majanduse tänasest olukorrast on paljud väikeettevõtted ja FIE-d sunnitud pankrotimenetlust algatama. Aastaga on pankrotiohtu sattunud ettevõtete arv suurenenud mitu korda. Eriti karmilt on surve alla sattunud ehituse- ja kinnisvaraga otseselt või kaudselt seotud valdkonnad.
Peaminister Ansip on aastaid rääkinud sellest, et selliseid ettevõtteid ei olegi meile vaja, et ehitussektor on ülerahvastatud ja meie majanduse struktuur peaks muutuma. Struktuur muutub küll, juba silmnähtavalt. Ainuke probleem on selles, et meie struktuur muutub osaliselt. Teatud valdkondadest kaovad ettevõtted küll ära, kuid teistesse – uutesse ja innovaatilistesse neid kuidagi ei näi tekkivat. Väikesed satuvad löögi alla, kuid suuri ja tugevaid ei teki kusagilt.
Majandusprotsessid on enamalt jaolt kahepoolsed. Igal protsessil on midagi negatiivset ja midagi positiivset. Olgu siis jutt majandustõusust või majanduslangusest. Edu tähendab seda, et tuleb rohkem suuta võita nendest positiivsetest külgedest ja miinimumini viia negatiivset kaasnevat.
Meil tundub praktikas aga olevat just vastupidi. Võtame külge negatiivse, jätame võtmata positiivse. Buumi ajal laenasime ja tarbisime ennast lõhki, mis on negatiivne. Tol perioodil meile juurdevoolavat rahalist ressurssi innovatsiooniks ei kasutanud, mis on negatiivne. Samuti praeguse languse puhul – pankrotid ja tööpuuduse saame, kuid kus on struktuurimuutus, langusest tiivustatuna tekkinud innovatsiivsed ja konkurentsivõimelised firmad?
Kes on süüdi? Ansip? Laisad ettevõtjad? Pigem võiks riik ja poliitikud alustada muutusid endast. Võiksime ikka iga päev vaadata, kuidas riik saab olla toeks, et majandusest rohkem positiivset kätte saaksime ja meie tänase negatiivsuse alla päris ära ei sureks ja päris kõik varsti pankrotis ja töötud ei oleks. Lõpetada tuleb aga see jutt, et riik peab olema kõrvaltvaataja, kui enamus Eesti majandusest pankrotihaldurite töölauale tüürib.
Peaminister Ansip on aastaid rääkinud sellest, et selliseid ettevõtteid ei olegi meile vaja, et ehitussektor on ülerahvastatud ja meie majanduse struktuur peaks muutuma. Struktuur muutub küll, juba silmnähtavalt. Ainuke probleem on selles, et meie struktuur muutub osaliselt. Teatud valdkondadest kaovad ettevõtted küll ära, kuid teistesse – uutesse ja innovaatilistesse neid kuidagi ei näi tekkivat. Väikesed satuvad löögi alla, kuid suuri ja tugevaid ei teki kusagilt.
Majandusprotsessid on enamalt jaolt kahepoolsed. Igal protsessil on midagi negatiivset ja midagi positiivset. Olgu siis jutt majandustõusust või majanduslangusest. Edu tähendab seda, et tuleb rohkem suuta võita nendest positiivsetest külgedest ja miinimumini viia negatiivset kaasnevat.
Meil tundub praktikas aga olevat just vastupidi. Võtame külge negatiivse, jätame võtmata positiivse. Buumi ajal laenasime ja tarbisime ennast lõhki, mis on negatiivne. Tol perioodil meile juurdevoolavat rahalist ressurssi innovatsiooniks ei kasutanud, mis on negatiivne. Samuti praeguse languse puhul – pankrotid ja tööpuuduse saame, kuid kus on struktuurimuutus, langusest tiivustatuna tekkinud innovatsiivsed ja konkurentsivõimelised firmad?
Kes on süüdi? Ansip? Laisad ettevõtjad? Pigem võiks riik ja poliitikud alustada muutusid endast. Võiksime ikka iga päev vaadata, kuidas riik saab olla toeks, et majandusest rohkem positiivset kätte saaksime ja meie tänase negatiivsuse alla päris ära ei sureks ja päris kõik varsti pankrotis ja töötud ei oleks. Lõpetada tuleb aga see jutt, et riik peab olema kõrvaltvaataja, kui enamus Eesti majandusest pankrotihaldurite töölauale tüürib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar