Jõukaks võib ikkagi saada tööga

Praeguse ülemaailmse majandusliku madalseisu tingimustes arutatakse palju selle üle, et mis siiski ühte või teist riiki edasi viib. Kas on see mingi innovatiivne trikk, kellegi teise arvel sõitmine või puhas ja lõputu töö.

Hea on Hiina ja USA näide. Analüütikud on püstitanud küsimuse, kas Hiina võib hakata omama USA-d? Hiinlased töötavad meeletult, meie mõistes lausa orjalikes tingimustes. Aga nad ei kurda, teevad oma töö ära ja küsivad veel juurdegi – harv ei ole küsimus, et kas ma tohin täna paar tundi kauem teha ja kas ma tohin ka pühapäeval tulla?

Suur osa Eestis elavaid inimesi vaataks sellisele töörügamisele ülevalt alla, justkui oleks tegemist mingite teise sordi Aasia inimestega – las töötavad kui nad on selleks loodud. Kuidas aga majandusmaailm reageerib? Majandusseadused on andnud Hiinale sellise töö tulemusena palju mõjuvõimu maailmas. See mõjuvõim kasvab kiiresti. Hiinal on üha rohkem sõnaõigust ja üha rohkem arvestab nendega ka USA.

Palju on räägitud sellest, et meile Aasia mudel ei sobi. Meie inimesed tahavad suuri sissetulekuid, palju raha kulutada, Euroopalikke sotsiaalgarantiisid, kõrget üldist elustandardit, lühikest tööaega ja palju muud taolist. Selle elumudeliga ei sobi aga kokku aasialik töörügamine hommikust õhtuni ja veel öösel ka takkaotsa.

Kuid kas ikka oleme õigel teel? Aru tuleb saada sellest, et majandus on tulupõhine, mitte kulupõhine süsteem. Ei ole nii, et kui mul on sellised kulud, siis keegi peab mulle selleks ka vajaliku raha andma. Olgu see siis riik, Euroopa Liit või mu oma ülemus. On pigem niipidi, et kulutada saab seda, mida teenitakse. Euroopa ja USA (ka meie) oleme lähenemas ikka kulupõhiselt – raha on nii palju vaja, no otsime, laename, kaupleme välja... Hiina vaatab asju tulupõhiselt. Teen tööd senikaua, kui söögi välja teenin. Aga tahan ka riideid osta – järelikult on lahendus paluda võimalust teha öötunde.

Pinnapealsel lähenemisel on raske neil kahel lähenemisel vahet teha, kuid kui süübida teemasse, siis on vahe hiiglaslik.

Eestis on kahjuks levinud kõnekäänd, et tööga rikkaks ei saa. Kas see on ikka õige, et ei saa? Võib olla ikka saab.

21. mail esitles Kesknädal korruptsiooniteemalist raamatut, kus oli toodud mitmeid teravaid lugusid, kuidas kiirelt rikastutakse. Eestis arvatakse sageli, et just selline skeemitamine on edu alus. Mõni tõepoolest saabki nii raha ja elab ka hiljem õnnelikult, kuid enamike puhul kehtib põhimõte, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läheb. Ehk oleks meil siiski aeg oma rahvuslikku arusaama rikkuse tekkest muutma hakata ja rohkem Hiina poole vaadata.