Statistikaameti esialgsel hinnangul vähenes Eesti sisemajanduse koguprodukt 2009.a. I kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 15.6%. Majandus langeb üha kiirenevalt ja mingit põhja küll veel silmapiiril ei ole.
Töötus on meil kõrge ja kasvab kiiresti, see ei ole kellelegi saladuseks. Lisaks saadetakse inimesi suurte hulkade kaupa sundpuhkusele – mai lõpuks võib tööinspektsiooni luba olla antud juba 20 000 töötaja koju jätmiseks.
Paljud laenumaksetega hätta sattunud laenuvõtjad müüvad oma kinnistuid – kõige raskemal ajal ja kõige keerulisemates tingimustes. Hinnad on all, keegi ei taha osta. Kinnisvara tuleb häda sunnil anda ära poolmuidu.
Täna on ajakirjanduses eriti hoogustunud selgitustöö, mida tähendab füüsilise isiku pankrot, kuidas see võiks aidata võlakoormast vabaneda ja miks on sellised pankrotijuhtumid Eestis kiirel kasvuteel.
Ülal on lihtsalt toodud väike valik täna ajakirjanduses silma torkavatest uudistest. Kõik on viitamas sellele, et põhja ei paista kusagilt. Kukkumine jätkub täie hooga.
Mida teha. Poliitikud peavad olukorra lahendama. Kohati aga meie poliitikat vaadates tundub, et pole nagu tiibu, mis võiksid probleemide lahendamiseni kanda. Lihtsalt ei suudeta sisuliselt midagi ette võtta. Jutustatakse palju ja vaieldakse, kuid edasi ei jõuta. Majandusreeglid teevad karmilt oma tööd edasi, ega viitsi mõelda, mida tarka poliitikud ütlevad.
Suurettevõtja Indrek Toome kirjutab tänases Õhtulehes, et väga nõrga mulje jätavad Eesti kuus saadikut Brüsselis, kelle töö parlamendi sidumisel Eesti oludega on tema meelest nullilähedane, et mitte öelda olematu.
Kahtlemata tuleb iga eurosaadikut individuaalselt hinnata ja tulemuslikkuse üle otsustamisel rohkmal määral töösse süveneda, kuid iva on hoopis mujal. Me vajame mitte ainult tegusaid poliitikuid vaid tõepoolest selliseid eestvedajaid, kes raskel ajal suudaksid ka sisuliselt meie eest seista. Hoopiski ei vaja me lihtsalt jutustajaid.
Töötus on meil kõrge ja kasvab kiiresti, see ei ole kellelegi saladuseks. Lisaks saadetakse inimesi suurte hulkade kaupa sundpuhkusele – mai lõpuks võib tööinspektsiooni luba olla antud juba 20 000 töötaja koju jätmiseks.
Paljud laenumaksetega hätta sattunud laenuvõtjad müüvad oma kinnistuid – kõige raskemal ajal ja kõige keerulisemates tingimustes. Hinnad on all, keegi ei taha osta. Kinnisvara tuleb häda sunnil anda ära poolmuidu.
Täna on ajakirjanduses eriti hoogustunud selgitustöö, mida tähendab füüsilise isiku pankrot, kuidas see võiks aidata võlakoormast vabaneda ja miks on sellised pankrotijuhtumid Eestis kiirel kasvuteel.
Ülal on lihtsalt toodud väike valik täna ajakirjanduses silma torkavatest uudistest. Kõik on viitamas sellele, et põhja ei paista kusagilt. Kukkumine jätkub täie hooga.
Mida teha. Poliitikud peavad olukorra lahendama. Kohati aga meie poliitikat vaadates tundub, et pole nagu tiibu, mis võiksid probleemide lahendamiseni kanda. Lihtsalt ei suudeta sisuliselt midagi ette võtta. Jutustatakse palju ja vaieldakse, kuid edasi ei jõuta. Majandusreeglid teevad karmilt oma tööd edasi, ega viitsi mõelda, mida tarka poliitikud ütlevad.
Suurettevõtja Indrek Toome kirjutab tänases Õhtulehes, et väga nõrga mulje jätavad Eesti kuus saadikut Brüsselis, kelle töö parlamendi sidumisel Eesti oludega on tema meelest nullilähedane, et mitte öelda olematu.
Kahtlemata tuleb iga eurosaadikut individuaalselt hinnata ja tulemuslikkuse üle otsustamisel rohkmal määral töösse süveneda, kuid iva on hoopis mujal. Me vajame mitte ainult tegusaid poliitikuid vaid tõepoolest selliseid eestvedajaid, kes raskel ajal suudaksid ka sisuliselt meie eest seista. Hoopiski ei vaja me lihtsalt jutustajaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar