Statistikaamet teatas, et keskmine brutopalk kahanes esimeses kvartalis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 1.5 protsenti 12 147 kroonile. Kvartalite võrdluses on tegemist esmakordse brutopalga langusega alates aastast 1993.
Langes ka reaalpalk – siis see, mis näitab, kui palju me oma palga eest tegelikult osta saame. Õigemini reaalpalk langes juba eelmise aasta IV kvartalis – 1.3% ja siis nüüd veel langus selle aasta I kvartalis 4.5%.
Ühesõnaga, me saame oma palga eest vähem, me kaotame ostujõus, me vaesume. Kes rohkem, kes vähem, sõltuvalt sellest, mida keegi tarbib ja kuidas on oma elu korraldanud – erinevate kabagruppide hinnad käituvad pisut erinevalt. Me võime küll jutustada deflatsioonist, mis peaks meie ostujõudu suurendama, kuid kui reaalpalk väheneb, siis deflatsioon meid kahjuks ju ei päästa.
Mis siis edasi saama hakkab? Kui midagi olulist meie majanduses ei muutu – mis on tõenäoline eeldus – siis ilmselt vaesumine jätkub. Kõigile hakkab selgeks saama, et meie senine viimaste aastate heaolu ei olnud tegelikult meie saatus ja meie poolt loodud. Tegemist oli laenatud elustandardiga, mis tuleb nüüd ära anda. Teoreetiliselt on sellest palju ka räägitud, kuid praktiliselt hakkab see üha rohkem varsti kohale jõudma.
Mida siis teha? Halisemine ei aita loomulikult. Poliitilisel tasandil on Keskerekonna seisukohalt vajalik vahetada valitsus ja hakata ajama natuke suuremal määral riigi poolt juhitud majanduspoliitikat. Vähemalt senikaua, kui uus ja enda võimetel põhinev majandustõus kohale jõuab.
Ettevõtluse tasandil – ettevõtja päästmine on tänases poliitikas ettevõtja enda asi. Parempoolne riik ju ei sekku ettevõtjate tegemistesse ja seda vaatamata sellele, et suur osa muust maailmast täna oma ettevõtjaid toetab.
Kui valitsus muutuks kas laiapõhjalisemaks või hoopis sotsiaalsemaks, siis võiks ka ettevõtjatel toetust oodata olla. Loodame, et nii läheb. Täna muutub olukord iga päevaga.
Langes ka reaalpalk – siis see, mis näitab, kui palju me oma palga eest tegelikult osta saame. Õigemini reaalpalk langes juba eelmise aasta IV kvartalis – 1.3% ja siis nüüd veel langus selle aasta I kvartalis 4.5%.
Ühesõnaga, me saame oma palga eest vähem, me kaotame ostujõus, me vaesume. Kes rohkem, kes vähem, sõltuvalt sellest, mida keegi tarbib ja kuidas on oma elu korraldanud – erinevate kabagruppide hinnad käituvad pisut erinevalt. Me võime küll jutustada deflatsioonist, mis peaks meie ostujõudu suurendama, kuid kui reaalpalk väheneb, siis deflatsioon meid kahjuks ju ei päästa.
Mis siis edasi saama hakkab? Kui midagi olulist meie majanduses ei muutu – mis on tõenäoline eeldus – siis ilmselt vaesumine jätkub. Kõigile hakkab selgeks saama, et meie senine viimaste aastate heaolu ei olnud tegelikult meie saatus ja meie poolt loodud. Tegemist oli laenatud elustandardiga, mis tuleb nüüd ära anda. Teoreetiliselt on sellest palju ka räägitud, kuid praktiliselt hakkab see üha rohkem varsti kohale jõudma.
Mida siis teha? Halisemine ei aita loomulikult. Poliitilisel tasandil on Keskerekonna seisukohalt vajalik vahetada valitsus ja hakata ajama natuke suuremal määral riigi poolt juhitud majanduspoliitikat. Vähemalt senikaua, kui uus ja enda võimetel põhinev majandustõus kohale jõuab.
Ettevõtluse tasandil – ettevõtja päästmine on tänases poliitikas ettevõtja enda asi. Parempoolne riik ju ei sekku ettevõtjate tegemistesse ja seda vaatamata sellele, et suur osa muust maailmast täna oma ettevõtjaid toetab.
Kui valitsus muutuks kas laiapõhjalisemaks või hoopis sotsiaalsemaks, siis võiks ka ettevõtjatel toetust oodata olla. Loodame, et nii läheb. Täna muutub olukord iga päevaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar