Arvestades ühiskonnas toimuvat, süvenevat majanduskriisi ja seda, et omandireformiga loodud ebaõigluse heastamiseks ei ole veel Eestis astutud märkimisväärseid samme, pean vajalikuks hakata oma blogis tõsiselt käsitlema ka sundüürnike teemat. See ei tähenda sugugi aga mitte seda, et bolgis jääksid edaspidiselt kajastamata aktuaalsed päevapoliitilised teemad – lihtsalt suureneb sundüürnike ja omandireformi temaatikat puudutav osakaal.
* * *
Termin „sundüürnikud” on saanud endale külge varjundi, nagu oleks sundüürnike puhul tegemist luuseritega, ehk inimestega kes ei tule piisaval määral toime oma igapäevase eluga, ei suuda endale hankida elamispinda ning seda pinda ka üldjuhul üleval pidada. Selline tõlgendus on ebakorrektne, jätab sundüürnikest ühiskonnas vale mulje ja muudab sundüürnikega seonduvate küsimuste lahendamise hoopiski raskemaks.
Sundüürnikud on üürnikud, kes on omandireformi käigus jäetud ilma teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest. Praktikas on käibel mitmeid erinevaid sundüürnike määratlusi, kuid sisuliselt on sundüürnik omandireformi objektiks olnud (või jätkuvalt oleva) õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud eluruumides tagastamise hetkel üürilepingut omanud isik, selle isikul abikaasa või selle isikuga koos elanud täisealine perekonna liige. Üürnikuks olemist võib tõendada üürilepinguga või rahvastikuregistri alusel.
Sundüürnikud on omandireformi käigus jäetud ilma teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest, on riivatud sundüürnike õigusi, nad on pandud teiste ühiskonna liikmetega võrreldes halvemasse olukorda ning neile on tekitatud otsest materiaalset kahju. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 2 lg 2 sätestab, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
Sundüürnikud on isikud, kellega seoses on rikutud ORAS § 2 lg 2 sätestatut ja neile on tehtud uut ülekohut. Nad ei ole saanud erastada viisil, nagu said seda teised üürnikud. Pidevalt on üleval hoitud nende ootusi ja lootusi õigluse taastamiseks ning kantud kahjude kompenseerimiseks, kuid tänaseni on 99% ebaõiglusest heastamata. Oma õiguste eest võitlemisel on sundüürnikud kandnud suuri kulutusi, mis ei ole leidnud kompenseerimist. Sundüürnikele on palju probleeme ja meelehärmi tekkinud vastasseis omanikega, kellele on omandireformi raames varad tagastatud – riik on tekkinud vastasseisu lahendamisel olnud passiivne või seisnud selgelt omanike poolel.
Lühidalt kokkuvõttes on sundüürnike eesmärk saada kompenseeritud tehtud ülekohtu eest ja välistada edasine ülekohus tulevikus. Sundüürnikud on ühisel seisukohal, et Eesti Vabariik ei peaks olema selliseks kohaks, kus üks osa elanikkonnast rikastub teise osa arvelt sellisel ebainimlikult, seadusevastasel ning inimõigusi rikkuval viisil, nagu see on toimunud omandireformi käigus.
On raske öelda, kas mulje, et „sundüürnikud on luuserid” on tekkinud lihtsalt ühiskondlike protsesside tulemusena või on teatud huvigrupp mõjuvõimsaid poliitikuid-äritegelasi süsteemselt tegelenud selles suunas, et sundüürnikud-luuserid kombinatsiooni ühiskonnnas levitada. Võib olla pelgalt sellepärast, et seeläbi ühiskondlikku vastuseisu sundüürnike teema arutamise ja lahenduste väljapakkumise vastu süvendada.
Luuserite konteksti panemine sundüürnike probleemi juurde aitab ühiskonda täiendavalt lõhestada ja mõjub ka negatiivselt sundüürnikele. Selline emotsionaalne represseerimine on omandireformi üheks negatiivseks tagajärjeks, mis tuleb omandireformi vigadeparanduse käigus kindlasti kõrvaldada. See, et suur osa Eestis hammasrastaste vahele jäänud ja palju kannatanud elanikkonnast pääseks negatiivsest „luuserite” kontekstist on nii sundüürnike kuid täpselt samal määral ka kogu Eesti ühiskonna probleem.
* * *
Termin „sundüürnikud” on saanud endale külge varjundi, nagu oleks sundüürnike puhul tegemist luuseritega, ehk inimestega kes ei tule piisaval määral toime oma igapäevase eluga, ei suuda endale hankida elamispinda ning seda pinda ka üldjuhul üleval pidada. Selline tõlgendus on ebakorrektne, jätab sundüürnikest ühiskonnas vale mulje ja muudab sundüürnikega seonduvate küsimuste lahendamise hoopiski raskemaks.
Sundüürnikud on üürnikud, kes on omandireformi käigus jäetud ilma teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest. Praktikas on käibel mitmeid erinevaid sundüürnike määratlusi, kuid sisuliselt on sundüürnik omandireformi objektiks olnud (või jätkuvalt oleva) õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud eluruumides tagastamise hetkel üürilepingut omanud isik, selle isikul abikaasa või selle isikuga koos elanud täisealine perekonna liige. Üürnikuks olemist võib tõendada üürilepinguga või rahvastikuregistri alusel.
Sundüürnikud on omandireformi käigus jäetud ilma teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest, on riivatud sundüürnike õigusi, nad on pandud teiste ühiskonna liikmetega võrreldes halvemasse olukorda ning neile on tekitatud otsest materiaalset kahju. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 2 lg 2 sätestab, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
Sundüürnikud on isikud, kellega seoses on rikutud ORAS § 2 lg 2 sätestatut ja neile on tehtud uut ülekohut. Nad ei ole saanud erastada viisil, nagu said seda teised üürnikud. Pidevalt on üleval hoitud nende ootusi ja lootusi õigluse taastamiseks ning kantud kahjude kompenseerimiseks, kuid tänaseni on 99% ebaõiglusest heastamata. Oma õiguste eest võitlemisel on sundüürnikud kandnud suuri kulutusi, mis ei ole leidnud kompenseerimist. Sundüürnikele on palju probleeme ja meelehärmi tekkinud vastasseis omanikega, kellele on omandireformi raames varad tagastatud – riik on tekkinud vastasseisu lahendamisel olnud passiivne või seisnud selgelt omanike poolel.
Lühidalt kokkuvõttes on sundüürnike eesmärk saada kompenseeritud tehtud ülekohtu eest ja välistada edasine ülekohus tulevikus. Sundüürnikud on ühisel seisukohal, et Eesti Vabariik ei peaks olema selliseks kohaks, kus üks osa elanikkonnast rikastub teise osa arvelt sellisel ebainimlikult, seadusevastasel ning inimõigusi rikkuval viisil, nagu see on toimunud omandireformi käigus.
On raske öelda, kas mulje, et „sundüürnikud on luuserid” on tekkinud lihtsalt ühiskondlike protsesside tulemusena või on teatud huvigrupp mõjuvõimsaid poliitikuid-äritegelasi süsteemselt tegelenud selles suunas, et sundüürnikud-luuserid kombinatsiooni ühiskonnnas levitada. Võib olla pelgalt sellepärast, et seeläbi ühiskondlikku vastuseisu sundüürnike teema arutamise ja lahenduste väljapakkumise vastu süvendada.
Luuserite konteksti panemine sundüürnike probleemi juurde aitab ühiskonda täiendavalt lõhestada ja mõjub ka negatiivselt sundüürnikele. Selline emotsionaalne represseerimine on omandireformi üheks negatiivseks tagajärjeks, mis tuleb omandireformi vigadeparanduse käigus kindlasti kõrvaldada. See, et suur osa Eestis hammasrastaste vahele jäänud ja palju kannatanud elanikkonnast pääseks negatiivsest „luuserite” kontekstist on nii sundüürnike kuid täpselt samal määral ka kogu Eesti ühiskonna probleem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar