Mõttetalgud on läbi, kuid teema on ikkagi aktuaalne. Ajakirjanduses ilmub üks lugu teise järel sellest, et kas algatus oli hea, kas algatus kukkus läbi, mis sellest lõpuks tolku oli, millised võiksid olla järgmised sammud inimeste mobiliseerimisel ühiselt ideid välja mõtlema-teostama jne.
10 000 inimest kokku tuua on suur asi, kuid ilmselt siiski ei olnud tegemist Eesti ajaloo suurima kodanikualgatusega – nagu seda välja reklaamiti. Ilmselt siit see talgute põhiprobleem tulebki.
On kaks täiesti erinevat asja. Üks asi on tuua kokku inimesed, leida ühised huvid ja teha midagi koos. Hoopis teine asi on ripudada sellele külge mingi väga võimas silt ja seda igal võimalikul viisil ära kasutada. Mõttetalgute puhul jäigi arusaamatuks, kas tähtsam oli inimete kokkusaamine ja ühiselt millegi väljamõtlemine või siis hoopi see, et sellest üritusest sai palju rääkida. Kohati jääb mulje, et üritusest rääkimine oligi nagu tähtsam osa sellest – inimesi vajatigi vaid sellest, et neist saaks rääkida ja oma üritust promoda. Tundub, et inimesed olid ürituse jaoks, mitte üritus inimeste jaoks.
Mis saab edasi? Kas nende mõtetega hakatakse midagi peale? Loodame. Muidu tekib kõigis osalejates pettumus ja hiljem on neid inimesi märksa raskem analoogiliste ürituste nimel mobiliseerida ja üldse ühiselt meie riigi heaks tegutsema saada.
Kodanikualgatusi leiab Eestis aset iga päev. Sugugi mitte igast üritusest ei räägita. Tähtsad on inimesed ja see, et nad koos midagi teevad.
Jääb üle väga loota, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab meid ikka juhtima mõistuslik tegevus. Loodetavasti hakkame üha rohkem korraldama üritus selleks, et neid on vaja, mitte selleks, et neist rääkida.
10 000 inimest kokku tuua on suur asi, kuid ilmselt siiski ei olnud tegemist Eesti ajaloo suurima kodanikualgatusega – nagu seda välja reklaamiti. Ilmselt siit see talgute põhiprobleem tulebki.
On kaks täiesti erinevat asja. Üks asi on tuua kokku inimesed, leida ühised huvid ja teha midagi koos. Hoopis teine asi on ripudada sellele külge mingi väga võimas silt ja seda igal võimalikul viisil ära kasutada. Mõttetalgute puhul jäigi arusaamatuks, kas tähtsam oli inimete kokkusaamine ja ühiselt millegi väljamõtlemine või siis hoopi see, et sellest üritusest sai palju rääkida. Kohati jääb mulje, et üritusest rääkimine oligi nagu tähtsam osa sellest – inimesi vajatigi vaid sellest, et neist saaks rääkida ja oma üritust promoda. Tundub, et inimesed olid ürituse jaoks, mitte üritus inimeste jaoks.
Mis saab edasi? Kas nende mõtetega hakatakse midagi peale? Loodame. Muidu tekib kõigis osalejates pettumus ja hiljem on neid inimesi märksa raskem analoogiliste ürituste nimel mobiliseerida ja üldse ühiselt meie riigi heaks tegutsema saada.
Kodanikualgatusi leiab Eestis aset iga päev. Sugugi mitte igast üritusest ei räägita. Tähtsad on inimesed ja see, et nad koos midagi teevad.
Jääb üle väga loota, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab meid ikka juhtima mõistuslik tegevus. Loodetavasti hakkame üha rohkem korraldama üritus selleks, et neid on vaja, mitte selleks, et neist rääkida.
Jah, lõpetame ära näiteks pidulikud valgusfooriavamised Lasnamäe elektoraadile...
VastaKustuta"üritusest rääkimine oligi nagu tähtsam osa sellest"
VastaKustutaSiin olen küll blogijaga nõus. Ehkki minu arvates ei olnud see niivõrd korraldajate, kuivõrd pressi viga. Räägiti ainult "sebimisest", teemadesse ei süvenetud üldse. Tähelepanu pöörati vaid kurioosumitele.
Aga poliitikutele soovitaksin üldsõnalise kritiseerimise asemel hoopis leida "lemmikteemad" nii 1. mail kõneldust kui ka varem www.minueesti.ee foorumis arutatust ning nendes küsimustes avalikult sõna võtta. Võin kinnitada, et vähemalt osade talguliste poolest ei piirdunud mõttetalgud pelgalt "sebimisega".
VastaKustuta