Majandusolukord Eestis on pidevalt halvenenud, kuid senimaani oleme pääsenud suurematest tänavaaktsioonidest. Nüüd aga on ametiühing ähvardanud streikijad tänavatele tuua. Eile jõudis Eesti Ametiühingute Keskliidu töörühm üksmeelele protestiaktsioonide korraldamises töölepinguseaduse jõustumise küsimuses. Räägitakse nii meeleavaldusest kui streigist – ettevalmistustega juba tegeletakse.
Ametiühingute ja töötajate mure seoses uue töölepinguseadusega praeguse meeletult kõrge tööpuuduse taustal on arusaadav. Töötajate huvid vajavad täna kaitsmist rohkem, kui kunagi varem. Iseküsimus on see, et kas me oma väikses ühiskonnas peame ikkagi minema seda teed, et tuleme tänavatele, hakkame meeleavaldusi korraldama, sulgeme ettevõtted ja nõuame, et keegi tagaks meile meie õigused.
Kui võidame, siis on hästi. Samas, kui sulgeme ettevõtted, lahkume, ummistame tänavad ja... ja kui keegi järele ei anna. Mis siis saab? Ettevõtted on suures osas täna niigi põhja minemas – protestiaktsioonid (juhul, kui need veel regulaarseks muutuvad) annavad sellele täiendava hoo. Jõuvõtete tulemuseks ei ole mitte töötajate olukorra paranemine, vaid ettevõtjate käegalöömine ja hoopiski töökohtade kadumine.
Kust me siis uued töökohad võtame? Läheme tänavatele ja nõuame, et kusagilt toodaks ettevõtjad ja need hakkaksid arendama eksporti ja looma meile töökohti? Kui väga pikalt seisame ja ootame, äkki keegi toobki meile ettevõtjad?
Oluline on siin see, et töötajate huvid loomulikult vajavad kaitsmist. Küsimus on meetodis. Täna on meie majandus väga rabe tervikuna. Meil ei ole tegemist tugevate firmade ja nõrkade töötajatega. Tugevate firmadega selles mõttes, et neid peaks jõuvõtetega väänama ja sundima üleolevaid ettevõtjaid oma kasumiahnusest natukenegi järgi andma. Meil on täna tegemist vankuvate ja nõrkade ettevõtetega. Me ei peaks mitte kasutama niivõrd jõudu ja survet, kuivõrd koostööd ja läbirääkimisi. Katsume leida selliseid meetodeid, kus kõik võidavad ja ka ettevõtjatel tekib soov ja tahtmine edasi minna ning töötajas nähakse märksa rohkem partnerit kui seni.
Ärgem vastandugem vaid pigem katsume ühineda ühiste eesmärkide saavutamiseks.
Ametiühingute ja töötajate mure seoses uue töölepinguseadusega praeguse meeletult kõrge tööpuuduse taustal on arusaadav. Töötajate huvid vajavad täna kaitsmist rohkem, kui kunagi varem. Iseküsimus on see, et kas me oma väikses ühiskonnas peame ikkagi minema seda teed, et tuleme tänavatele, hakkame meeleavaldusi korraldama, sulgeme ettevõtted ja nõuame, et keegi tagaks meile meie õigused.
Kui võidame, siis on hästi. Samas, kui sulgeme ettevõtted, lahkume, ummistame tänavad ja... ja kui keegi järele ei anna. Mis siis saab? Ettevõtted on suures osas täna niigi põhja minemas – protestiaktsioonid (juhul, kui need veel regulaarseks muutuvad) annavad sellele täiendava hoo. Jõuvõtete tulemuseks ei ole mitte töötajate olukorra paranemine, vaid ettevõtjate käegalöömine ja hoopiski töökohtade kadumine.
Kust me siis uued töökohad võtame? Läheme tänavatele ja nõuame, et kusagilt toodaks ettevõtjad ja need hakkaksid arendama eksporti ja looma meile töökohti? Kui väga pikalt seisame ja ootame, äkki keegi toobki meile ettevõtjad?
Oluline on siin see, et töötajate huvid loomulikult vajavad kaitsmist. Küsimus on meetodis. Täna on meie majandus väga rabe tervikuna. Meil ei ole tegemist tugevate firmade ja nõrkade töötajatega. Tugevate firmadega selles mõttes, et neid peaks jõuvõtetega väänama ja sundima üleolevaid ettevõtjaid oma kasumiahnusest natukenegi järgi andma. Meil on täna tegemist vankuvate ja nõrkade ettevõtetega. Me ei peaks mitte kasutama niivõrd jõudu ja survet, kuivõrd koostööd ja läbirääkimisi. Katsume leida selliseid meetodeid, kus kõik võidavad ja ka ettevõtjatel tekib soov ja tahtmine edasi minna ning töötajas nähakse märksa rohkem partnerit kui seni.
Ärgem vastandugem vaid pigem katsume ühineda ühiste eesmärkide saavutamiseks.
Minul on kyll praegu mulje, et probleem ongi peamiselt selles, et - palun rààkige meiega làbi. Meil on mòtted! Protest on selle vastu, et pyytakse vastu vòtta seadust yhe osapoole huve ja mòtteid arvestamata.
VastaKustutaSiis on lihtsalt oluline nàidata, kui suur see osapool on ja mis on tema mòju. Streik ja meeleavaldus lihtsalt nàitavad, millise hulga inimestega on tegu, kelle huvid on tugevalt kahjustatud.
Kusjuures, olen tàhele pannud, et ettevòtjate poolt on valmisolek uue seadusandluse suhtes làbi rààkida seekord natukene vist suuremgi, kui valitsuse poolt (aga see paistab làbi ajakirjanduse). Ega ettevòtjad sòltuvad tòòtajatest sama palju kui tòòtajad ettevòtjast.