Eestis kaob tervishoid või tekib riik?

Viimastel päevadel on ajakirjanduses olnud juttu sellest, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul võib Eestis samal viisil jätkates kümne aasta pärast tervishoid sisuliselt jalust löödud olla. Inimesed ei pääse enam arsti juurde ja ravikvaliteet ei kannata kriitikat. Probleemid tulenevad Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse puudumisest.

Tänane Eesti tervishoid sõltub liiga suurel määral sotsiaalmaksu laekumisest. Prognoosid näitavad, et lähiaastatel jääb sotsiaalmaksust väheks. Oluline on mõelda sellele, kuidas laiendada tuluallikaid. Kaaluda tuleks täiendavate maksete tegemist riigieelarvest. Lahenduseks ei oleks ka eraravikindlustus. Meie ühiskonnas omab see täna ikkagi väga marginaalset kandepinda ja pigem on tegemist luksuskaubale sarnaneva tootega.

Seega erasektor lahendusi ei paku. Vähemalt Eestis mitte ja mitte nii kiiresti, kui me seda vajaksime. Lahendusi ei suuda pakkuda ka tänase majanduskriisi tingimustes eriti nõrgaks muutunud riik. Toeks saaks olla vaid tugev riik, kuid selle saavutamiseks peab oluliselt muutuma ellu viidav majanduspoliitika.

Seega olemegi olukorra ees, kus tervishoiu säilumiseks peab Eestis tekkima tugev riik. Ja seda ei arva mitte pahatahtlik opositsioon riigikogus vaid ülemaailmne organisatsioon WHO. Seega, meie valik on: kas kaob tervishoid või tekib tugev riik. Parempoole lausliberalistlik lõhkumine meile tugevat riiki ei loo – hoopis võtab tervishoiu.

Inimesed ei osta enam – ei kaupu ega poliitikat

Jaekaubandusettevõtete kaupade müük on aastaga vähenenud kümnendiku. Suurem langus on alanud möödunud aasta detsembrist ja tulevikku prognoosides tundub, et langus jätkub.

Inimesed ei osta enam kaupu, sest raha lihtsalt ei ole. Oodatust oluliselt suuremaks kujunenud küttearved sellel talvel on võtnud viimasegi raha. Säästmisega tegeleda ei suudeta, müüakse isiklikke asju.

Inimesed ei osta ka poliitikat. Üha vähem usutakse sellesse, mida poliitikud räägivad, välja pakuvad ja kus lahendusi näevad. Kui riigikogus toimub tööpuuduse üle põhjalik arutelu, siis hiljem ajakirjanduses tegeletakse selle naeruvääristamise ja kritiseerimisega. Öeldakse otseselt välja, et poliitikutest pole kasu ja lahendusi ei tule.

Kahtlemata on lausliberaalne parempoolne poliitika süüdi selles, mis Eestis täna toimub ja poliitika on läbi demokraatliku mehhanismi kujundanud just poliitikud. See aga ei tähenda seda, et miski ei võiks muutuda ja paremaks minna, kui vahetuks võim ja hakataks realiseerima adekvaatset ja Eesti oludele vastavat majanduspoliitikat.

Kui ei osteta kaupu, siis ei ole sisenõudlust, ettevõtted ei teeni tulu ja tulenevalt sellest ei peeta ka töökohti. Kui ei ole töökohti, siis ei ole inimestel sissetulekut ega ka ostujõudu.

Kui ei osteta poliitikat, siis hakkab riigijuhtimine ühe rohkem isevoolu teed minema, üha vähem arvestatakse rahva soovidega ja tekib üha süvenev poliitika võõrandumine rahvast.

Kaupu ei saa tõepoolest osta, kui raha ei ole. Poliitikasse endiselt uskuda või uuesti uskuma hakata ei keela aga keegi. Kui rahvas hakkab rohkem jälgima täna toimuvat, sellesse rohkem uskuma, siis ehk lõpeb ka tänane lausliberalistlik majanduslik isetegevus meie majanduspoliitikas. Siis luuakse eeldused ka asjade paranemiseks edaspidiselt.

Kas euro võiks viibida?

Tänane Päevaleht Online refereerib politoloog Rein Toomlat, kes väidab, et euro viibimine oleks valitsusele isegi soodne.

Toomla loogika seisneb selles, et eurost on tehtud sellisel määral ainueesmärk, et selle saavutamine tähendaks peaaegu et ajaloo lõpu kättejõudmist. Järelikult, kui selline ajaloo lõpp saavutatakse, siis ei ole ju enam mitte midagi edasi oodata või midagi valijatele lubada.

Toomla võrdleb euro tulekut NATO või Euroopa Liiduga liitumisega. Tõepoolest loogika on olemas. Mõlemad olid suured sündmused, mida oodati, kardeti või mille nimel kõiki plaane seati. Neid sündmuseid tähtsustatakse ka täna, kuid siiski võetakse seda kui loomulikku uut seisu koos oma plusside ja miinustega. Rahvas tahab oodata midagi uut. Selleks on euro.

Kurb pool euro käibelevõtuga on aga see, et euro nimel on Eesti ühiskonnas tehtud palju ohvreid. Palju majanduspoliitika puudujääke ja möödalaskmisi on peidetud euro sildi alla. Euro nimel on toodud ohvriks paljude inimeste karjääre, töökohti, perekondade majanduslikke tulevikke. Ja keegi ei julge seda eriti vaidlustada.

Hea, et euro viibimise teema on täna tõstatatud. Eestis oleks tõesti vaja ilma silmaklappideta diskussiooni euro teemadel. Inimesed peavad julgema tõstatada küsimust, et mis ikkagi saab siis, kui euro viibib. Veelgi enam, kas sellest viibimisest võib ehk midagi kasu olla. Täna sellist küsimust tõstatada ei julgeta.

Tsunami ookeanil ja tsunami majanduses

Täna jälgitakse aktiivselt tsunami liikumist, mis sai alguse Lõuna Ameerikas toimunud maavärinast.

Tsunaami on väga salapärane ja ohtlik järelmõju katastroofile. Ühes maailma otsas on maavärin, seal on suured purustused, kuid ühel hetkel on see läbi. Siis, kulgedes ookeani mööda sisuliselt märkamatult ja just rannikule jõudes oma peidetud jõudu avades, tekitab tsunami ootamatuid ja ülisuuri purustusi. Tegemist on katastroofi järellainega, mis võib olla täpselt sama hävitav, kui katastroof ise.

Majanduses kehtivad samad printsiibid ja põhimõtted. Nagu meile kõigile teada, on Eesti majandust SKP languse ja ülisuure tööpuuduse näol tabanud katastroof. Arutatakse selle üle, kas ja millisel määral on tulemas uusi hävitavaid tõukeid, või oleme juba põhjas. Samas ei arutata üldse selle üle, millal hakkavad kohale jõudma meie majanduskatastroofi varjatud kõrvalmõjud, mille vastandiks looduses ongi see sama tsunami.

Need kaasnevad kõrvalmõjud võivad olla ja üldjuhul ka on väga hävitavad, kuid nende tulek on raskesti märgatav ja nende tegelik mõju on täiel määral ette ennustamatu.

Mis on siis tavaliselt majanduslanguse varjatud kõrvalmõjudeks? Inimesed käivad alla, kaotavad oma kvalifikatsiooni, lahkuvad riigist, loobuvad ühise eesmärgi nimel püüdlemast, ühiskond lõheneb jne. jne. Neid varjatud mõjusid, mis ilmnevad alles tükk aega peale katastroofi, võib siinkohal pikalt üles lugeda, kuid ka olemasolevast on juba küll ja küll. Olgem tänasel katastroofipäeval mõtetes kannatajatega ja samas rakendagem seda võrdlust oma majanduse analüüsimisel.

Kas pankade bilansid tähtsamad, kui riigikogu?

Tänane Äripäev Online vahendab majanduslehes Dagens Industri avaldatud Rootsi finantsanalüütikute ühenduse juhi Peeter Malmqvisti seisukohata, et Swedbank peaks Balti pankade varad alla hindama. Ta leiab, et Swedbanki kolme tütarpanga koguväärtusest 31,8 miljardit krooni tuleks maha kirjutada 12,6 miljardit krooni mittemateriaalset vara.

Ta leiab, et turureaalsust arvestades on tulevaste kasumite ootused ebakindlad ja kunagi varem pole nende pankade varad nii ilmselgelt ülehinnatud olnud. Malmqvist leiab, et Swedbank eksitab investoreid, kuid sellise raamatupidamisliku tõlgenduse tõttu võib kannatada ka Rootsi finantsturgude maine.

Väga karmilt öeldud? Tavaliselt kehtib sellistel juhtudel põhimõte, et kus suitsu, seal tuld. Kui Swedbank oma Balti tütarpankade väärtusest ikkagi 12,6 miljardit maha kirjutama peaks, siis on tegemist ikkagi väga suure tagasilöögiga. Ehk teisiti öeldes see number võib väljendada õhku, mis pangas täna sees on.

Eesti majanduses on õhku välja lastud kinnisvarast, ettevõtete bilanssidest, hindadest, erasektori palkadest ja mitmelt poolt mujalt. Kas nüüd varsti on suurem kord pankade käes?

Asjaolu, et enamik Eestis tegutsevaid panku on välisomanduses, ei muuda suurt midagi. Kui pankadel läheb halvasti, siis ei ole meil mingit põhjust rõõmustamiseks. Meie majanduse taastumine sõltub suures osas just sellest, kas pangad hakkava meie ettevõtlust taas suurel määral krediteerima või mitte. Pank aga paigutab raha majandusse vaid siis, kui ta usub majandusse ja tal läheb hästi. Kui hästi ei lähe, veelgi enam, kui peab sellisel määral vara maha kirjutama, siis hoiab pank aktiivsest laenamisest kauge kaarega eemale. Ja seda sõltumata sellest, kui hästi meil meeldib oma majandusest arvata.

Seega tegelikkuses on olukord nii, et täpselt niipalju, kui võti Eesti majanduse taastumiseks on riigikogu saalis, täpselt samal määral on see võti ka meie pankade bilanssides. Või ehk pankade bilanssides isegi mõnevõrra rohkem, sest majanduse vereringes voolab ikkagi pigem raha, kui paragrahvid. Seadused võivad olla kui geniaalsed iganes, kuid kui keegi nende alusel äri ei tee, siis on nende tegemine olnud lihtsalt raisatud aeg ja vaev.

Kas võlanõudjaid ei peaks seadusega reguleerima?

Tänane Postimees Online avaldab pika kirjutise teemal, kuidas inkassofirmad oma nöörivate lepingutega võlgniku võlakuristikku tõukavad.

Ühe näitena kirjeldatakse lahti 3000 krooni kiirlaenu võtnud inimese saatus, kellel tekkis laenu võtmise tulemusena koguvõlg 3900 krooni. Inimene maksis enamiku võlast ära, jättes ülesse väikese lõpu. See väike maksmata osa aga hakkas kasvama jõudes inkassofirma käes olles pea 7000 kroonini. Uskumatu aga tõsi.

Kui inimesel jääb üles mõnisada krooni, siis sellest saab 7000. Kui inimene jääb võlgu aga summades suurusjärgus kümme või kakskümmend tuhat krooni, siis selle muutumine paarisajatuhandeseks võlaks ei ole Eesti tänases majanduskeskkonnas midagi ennekuulmatut.

Põhimõtteliselt võib ju võlanõudjatest inkassofirmadest aru saada, sest ka nemad tahavad elada, neil on palgal hulk asjaajajaid, sekretäre, juriste jms. Nad kõik tahavad süüa ja nende ülalpidamine ei ole odav. Kurb on aga see, et kogu see raha väänatakse välja niigi elu hammasrataste vahele jäänud inimestelt. Kalleid juriste ja kontoritöötajaid peavad üleval võlakuristikku kukkunud lihtsad inimesed, kellel ei ole endal kodus sageli süüagi, rääkimata kõigest muust.

Kahtlemata peab üldjuhul kehtima põhimõte, et võlad tuleb tagasi maksta. Samas ei tohi sellega kaasneda põhimõtet, et makseprobleemidesse ja rahalistesse raskustesse sattunud inimene on sundseisu tõttu kõigi teiste ülalpidajaks ja toitjaks ning seda olukorras, kus ise peab see inimene nälga kannatama.

Pinged ühiskonnas võlanõudjate ümber süvenevad, kuna ühelt poolt tekib juurde võlgnikke ja teiselt poolt süveneb ka võlanõudjate turul konkurents. Enda toitmiseks peavad võlanõudjad järjest kompromissitumaks muutuma.

Kõik me mäletame hiljutist laenubuumi, kus kiirlaenajad tõsiselt üle piiri läksid. Tagajärjeks oli see, et riik hakkas nende tegevust natukene raamistama. Tänast olukorda võlanõudmise turul vaadates tundub, et ka võlanõudjaid tuleb pisut raamistama hakata.

Lähevad ka tugevad...

Äripäev Online räägib täna sellest, et Kodumajagrupi aktsionärid otsustasid ettevõtte likvideerida ja esitasid täna Harju Maakohtu registriosakonnale sellekohase avalduse. Põhjuseks sai ühe Leedu tehingu ärajäämine, mis tõi kaasa Leedu tütarettevõtte pankroti. Pangad ei olnud nõus vastu tulema, laenu refinantseerima ega ka restruktureerima. Nii see läks.

AS Kodumajagrupp on olnud tubli Eesti ettevõte, andnud tööd paljudele inimestele ja suutnud kenasti ka piiri taha kasvada. Tegev oli firma küll kinnisvaras, kuid ega hiljutine buum seda valdkonda kuidagi vähemväärtuslikuks ei muuda.

Täna on ettevõte otsustanud lõpetada. Kaovad jälle töökohad, jäävad ripakile projektid, tellimusi kaotavad alltöövõtjad... see on ahelreaktsioon, mis saab jälle uut hoogu.

Pank ja teised kreeditorid saavad küll tagatised oma kontrolli alla, kuid mida see muudab või parandab. Väärtust enam ei looda ja kes tänases madalseisus neid tagatisi ka väga tahab osta.

Kodumajagrupp on lihtsalt üks paljudest tänastest minejatest. Üks osa meie reaalsest majandusest. Üks kild meie tänasest allakäigust ja üks hoob, mis seda allakäku veelgi kiirendab.

Täpselt sellisel viisil pudeneb meie majandusvundament meie jalgade alt koost. Tükk tüki haaval, kuid pidevalt. Kõige kurvem on see, et lähevad ka tugevad, kellest on palju loodetud ja kes on igal juhul näidanud potentsiaali edukalt meie elu edasi viia.

Keskerakond tähelepanu all, põhjendatult

Eesti Päevaleht Online toob täna ära ülevaate rahvusringhäälingu uudisteportaali tellimusel valminud monitooringufirma Meedius uuringust. Ülevaatest selgub, et ajakirjandus pööras jaanuaris erakondadest kõige enam tähelepanu Keskerakonnale. Päevaleht Online on seisukohal, et tähelepanu on peamiselt negatiivse alatooniga.

Keskerakonna olemine tähelepanu keskpunktis on õige ja täiesti põhjendatud. Keskerakond on üha tugevamalt valutanud südant Eestis toimuva osas ja on päev-päevalt olnud järjest aktiivsem seismaks vastu parempoolse valitsuse ülekohtusele tegevusele Eesti inimeste suhtes.

Viimasel ajal ei ole Riigikogus möödunud praktiliselt päevagi, kui Keskerakond ei oleks esitanud ühtegi arupärimist, eelnõud või tõstnud päevakorrale Eesti jaoks üliolulisi ja valitsuse poolt ignoreeritud teemasid. Paratamatult märkab seda ka meedia ja kirjutab sellest. Kui keegi paneb Keskerakonna tegevuse negatiivsesse konteksti, siis tuleb sellele selgitust otsida kas konkreetse ajakirjaniku suhtumisest, millegi kallutatusest või valitsuse ajupesust.

Oluline on aga see, et Keskerakond ei peatu ja seisab endiselt Eesti inimeste huvide eest. Paratamatult ajakirjandus kirjutab sellest ja hakkab järjest rohkem kirjutama, sest tänane valitsus Eesti probleeme ei lahenda. Eesti inimestel on aga õigus saada tuge ning Keskerakond teab seda, arvestab sellega ja käitub vastavalt.

Hea, kui keegi ikkagi hoolib

Postimees Online on täna avaldanud piltuudise sellest, kuidas tööotsijate järjekord silmapiiri taha lookles. Jutt käib nimelt täna Tallinna lauluväljaku ruumides aset leidnud tööbörsist, mis meelitas kohale sadu tööotsijaid. Sellest tekkiski järjekord, mis ulatus lauluväljaku hoonest Oru väravani.

Tallinn pakkus täna välja ligi 400 sotsiaalset töökohta. Eesti kogu töötute hulka arvestades on see muidugi väga väike number, kuid ühe institutsiooni kohta väga suur. Tallinn annab käesoleval aastal tööd suurusjärku 2500 inimesele. See on väga oluline ja konkreetne panus meie olukorra parandamisesse.

Täna arutati tööpuuduse teemat ka riigikogus. Sõna ettekandeks sai Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes pakkus tööpuuduse leevendamiseks välja konstruktiivseid mõtteid ja selgitas seda kõike oma ekstensiivse praktilise kogemuse taustal võitluses tööpuudusega. Edgar Savisaare esinemine meeldis paljudele ja see oli õige sõnavõtt õiges kohas. Kahju vaid, et meie tänane poliitiline olukord ei lase tema mõtteid realiseerida kogu riigis.

Ma täiesti mõistan, kui sajad tuhanded Eestis töö kaotanud või töö kaotanutega seotud inimesed ei hinda nende diskussioonide vajadust riigikogus ja seda, et 2500 töökohta midagi aidata võiks. Need inimesed vajavad endale lahendust ja seda kohe. Kui me suudame oma riigi kõige põletavamast majandusprobleemist lahendada 1-2%, siis see loomulikult ei ole rahuldav tulemus. Samas on aga algus tehtud ja liigutakse õiges suunas. Kui kõik järgiksid Tallinna eeskuju, siis saaksime probleemidest peagi üle.

Ühesõnaga töötame edasi. Püsivalt ühe teema kallal vaeva näha on ainuke variant tagada, et jõuame tulemusteni – reaalsete tulemusteni, mis oleks käegakatsutavad kõigile otseselt või kaudselt tööpuuduse ohvriks langenuile.

Üliõpilased riigi vastu kohtusse

Tänases ajakirjanduses räägitakse palju sellest, et Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) alustas uue kaebuse ettevalmistamist riigi vastu. Põhjuseks riigikogu otsus, millega 1. juulist 2009.a. lõpetatakse õppelaenude hüvitamine riigi ja kohalike omavalitsuste töötajatele ning lapsevanematele.

Hetkel ettevalmistatav kaebus puudutab lapsevanemast üliõpilast, kellel oli enne eelmise aasta juulit õigus õppelaenu hüvitamisele. Varemalt on EÜL aidanud vormistada kaebust riigitöötaja õppelaenu hüvitamise küsimuses.

EÜL-i tubli tegevus üliõpilaste huvide eest seismisel on toonud liidu juurde kümneid tudengeid, kes on avaldanud valmidust riik kohtusse kaevata. Kui kohtuasjad jätkuvad ja EÜL jätkab oma hoolikat tegevust selles küsimuses, siis ilmselt tuleb neid tudengeid juurde ja juurde.

Hea, et üliõpilastel on kuhu pöörduda ja nad ei ole oma muredega päris omapead jäetud. Kahju on aga sellest, et olukord meie ühiskonnas sinnamaale lastud on. Tudengid on meie ühiskonna edasiviivaima osa tulevik ja eelkõige vajame me seda, et nad pühenduksid õppimisele. Kui aga riiklik poliitika on sundinud tudengid õppimise ja sageli ka töötamise kõrvalt aktiivselt kohtuskäimisega tegelema, siis on meil asjad ikka väga korrast ära.

Kui me ei suuda tagada tudengitele sellist õppekeskkonda, mis garanteeriks rahuliku hariduse omandamise ilma kohtute ja pideva eksistentsiaalse võitluse foonita, siis ohustame me oma riigi jätkusuutlikkust ja tulevikku. Täpselt nii see on.

Miks jälle sundüürnike kallal?

Tänane Õhtuleht avaldab oma juhtkirja teemal „Uued mured tulekul?” Uuritakse, kui paljud linna üürikorterite elanikest Tallinna linnale võlgu on. Leitakse, et peaaegu kolmandik. Õhtulehe andmetel ollakse võlgu kokku üle seitsme miljoni krooni, mis teeb keskmiseks üürivõlaks ühe võlgniku kohta orienteeruvalt 4700 krooni.

Jäämata lihtsalt majandusanalüüsi raamidesse peab Õhtuleht vajalikuks rõhutada, et valdava osa munitsipaaleluruumidest on linn üürile andnud endistele sundüürnikele. Juhtkirja lugedes jääb otsene mulje, et nagu oleksid sundüürnikud Tallinnas mingit järjekordset probleemi tekitamas. Loomulikult ei ole see adekvaatne tõlgendus ja sundüürnike seostamise asemel probleemsete olukordade tekkega tuleks pigem leida võimalusi, kuidas lahendada sundüürnikele viimastel aastakümnetel osaks saanud ebaõiglus.

Kui sundüürnike mainimine kallutatud kontekstis välja jätta, siis toob Õhtuleht ära väga õige probleempüstituse.

Õhtuleht kutsub üles leidmaks mõnda toimivat instrumenti selleks, et rahalistesse raskustesse sattunud inimesed liiga kergelt tänavale ei satuks. Õhtuleht näeb, et meil on varsti poolteist tuhat täiendavat tänavale tõstetud leibkonda ja hoiatab, et finantskuristikku kukkuvad inimesed on väga kerged eluvõitluses alla vanduma ja käega lööma.

Samuti tõstatab Õhtuleht küsimuse, kas me kujutame ette perekonda, kelle lapsed hommikul kodutute öömajast kooli lähevad?

On mille üle mõelda.

Üks majanduslootus jälle vähem – pangad ei usu meisse

Paljudes maailma edumeelsetes riikides, kus majanduskriisiga on edukalt võideldud, on tehtud seda viisil, et raha oleks äritegemiseks jälle kättesaadav. Viljeldud on nullintressimäärade poliitikat, rahastatud on erinevaid abipakette, jaotatud on otsetoetusi jms.

Üheks oluliseks, kui mitte kõige olulisemaks, sammuks võitluses kriisiga on olnud meetmete tagamine selleks, et pangad asuksid uuesti ettevõtetele raha laenama. Kui äriprojektid leiavad taas piisaval määral rahastamist, siis tekivad töökohad, kasvavad sissetulekud ja elu läheb jälle käima. Kui äriprojektidest suur osa on ka uuenduslikud ja elujõulised, siis võib ühiskond kenasti jõuda uuele heaolu tasemele.

Samamoodi teistele riikidele ootab ka Eesti taastumist. Eesti majanduslangus on olnud üks järsemaid, kuid siiski tahame ka meie uuele kasvule suunduda. Meil on üle saja tuhande töötu, kes ootavad töökohti ja palju inimesi, kes ootavad uut piletit ühiskonda. Töökohad saavad vaid tekkida siis ja ainult siis, kui käivituvad äriprojektid ja neid rahastatakse.

Kuidas on meil lood äriprojektide rahastamisega? Kas on pangad ka Eesti majandust hooga uuele kasvule finantseerima asumas?

Postimees online toob täna ära informatsiooni sellest, et Swedbank vähendab laenuandmist Baltikumis. Swedbank oli eelmisel aastal 10,5 miljardi Rootsi krooni suuruses kahjumis ja seetõttu on otsustanud idasuunalisi riske vähendada. Meie jaoks tähendab see väiksemat juurdepääsu laenudele.

Seega täpselt vastupidine trend sellele, mida vajaksime oma majanduse uuele kasvule suunamiseks.

Me ei tea veel, kuidas hakkavad käituma teised pangad ja kui raske või kerge saab lähiaastatel Eesti ettevõtetel laenu saamine olema. Praegu on ainult õhus tundmus, et pangad meisse enam ei usu.

Swedbank käitub pangana kahtlemata õigesti. Kui Balti regioon on tootnud kahjumit, siis tuleb siinseid riske täpselt jälgida ja piirata. Vaevalt, et Swedbank piirab laenuandmist Baltikumis seetõttu, et on kade meie uue majanduskasvu peale.

Millist tööd Eesti vajab?

Ühelt poolt vaadates on Eesti majanduses kõik väga must ja pessimistlik, kuid teiselt poolt kostab pidevalt ka positiivseid viiteid. Erandiks ei ole ka tööturg.

Tööpuudus kasvab, töötute olukord halveneb ja silmapiiril ei ole midagi, mis selles küsimuses rõõmustama paneks. Samas on aeg ajalt kuulda infot, et töötukassa poolt vahendatavate töökohtade arv suureneb. Kui meil on hakanud taastuma töökohad, siis on tegemist igal juhul positiivse trendiga ja võib olla ka reaalse valgusega tunneli teises otsas.

Mida siis töötukassa pakub? Millist tööd Eesti vajab?

Otsitakse müüjaid, müügiesindajaid, müügikonsultante, müügijuhte, metsanduse lihttöölisi, iluteenindajaid, kokkasid, majahoidjaid, koristajaid, abilisi jne. samas stiilis.

Otsitavate ametite profiili analüüsides on selge, keda Eesti vajab ja kus suunas liigub. Ettevõtetel on vaja oma toodangut müüa, kuna keegi ei osta. Järelikult on lahenduseks palgata müügiinimesi ja just selliseid, kes oleksid tasustatud läbimüügi pealt. Samuti on vaja inimesi, kes metsa maha võtavad. Puidul on hind ka tänase majanduskriisi tingimustes. Vajatakse ka erinevaid abitöölisi, kedagi, kes aitaks midagi hooldada või valvata ja seda väikese palga eest.

Siit ka selgitus, kuidas on võimalik, et meil on üle saja tuhande töötu ja ikkagi on teatud ametipostid vabad. Need ametid lihtsalt ei ole igaühe jaoks.

Võib teha veel teisegi kurva tähelepaneku. Nende pakkumiste hulgas ei leia midagi, mis viitaks meie majanduse struktuuri muutusele teadmistel põhineva ja kõrget lisandväärtust tootva majanduse suunas. Tänaseks oleks pidanud meie majanduse struktuur juba muutuma hakkama, kuid ikkagi ei ole seda muutust kusagil näha.

Lisaks veel see, et meie parempoolne valitsus on rääkinud meie töötutest kui suurest eelisest Eesti majanduses. Nimelt peaksid vabad töötajad olema atraktiivseks ressursiks välisinvestorite siia meelitamisel. Kahju vaid, et välisinvestorid seda ei märka või sellest nii aru ei saa.

Kui töötutest ka ei räägitaks, mis siis üldse saaks

Tänane Postimees avaldab pikema loo teemal, et parteid võitlevad tööpuuduse vastu kõnedega. Postimees viitab ülejärgmisel nädalal riigikogus asetleidvale debatile, kus arutatakse tööpuuduse võimaliku vähendamise lahenduste üle.

Kahtlemata on Postimehel õigus, et kõned riigikogu saalis ühtegi töökohta ei loo. Samas võivad need kõned panna aluse lahendusteks, mis soodustavad töökohtade teket.

Kui Eesti tööpuuduse tase on märksa hullem, kui Euroopas keskmiselt, siis järelikult peab meie majanduskeskkond olema seda mingil määral soosinud. Meie majanduskeskkonna taustsüsteemi kujundavad hoovad on suures osas just seadusandja käes.

Seega peabki seadusandja nüüd oma töö viljale otsa vaatama ja küsima endalt küsimuse, et miks on nii läinud. Miks Eesti parlamendi liikmete töö tulemus töökohti soosiva majanduskeskkonna aspektist vaadatuna on halvem, kui näiteks Pranstsusmaa või Saksamaa parlamendi liikmete töö tulemus.

Kõnede eesmärgiks ongi olemasolevad nõrgad kohad välja pakkuda, need selgeks vaielda ja ühtlasi ka leida töötavad lahendused. Kui lahendused leitakse, siis tuleb need seadustesse kirjutada ja vastu võtta. Kui seadused on kehtima hakanud ja meie majanduskeskkond selle tulemusena muutumas, siis saab ka hinnata, kas sellise muutumise tulemusena on meile tekkinud juurde töökohti või mitte.

Kui töötutest aga ei räägiks ja isegi ei prooviks lahendusi leida, siis need lahendused iseenesest ka ei tekiks. Nii, et ikkagi saame kokku ja otsime lahendusi. Meeldigu see Postimehele või mitte ja vaatamata sellele, et keegi ironiseerib.

Soovitus: kui hommikusöök vahele jätta, on üürivõlg väiksem

Swedbank ja Eesti Konjunktuuriinstituut viisid läbi finantskäitumise uuringu, mille tulemuste kohaselt ei saa alla 6000 kroonise kuusissetulekuga pered kulude jälgmisega tegeleda. Küsimus nimelt selles, et kulude jälgmiseks lihtsalt ei ole piisavalt raha.

Selles järelduses on sees väga sügav loogika. Kui sissetulek on nii väike, et toiduks, üüriks, elementaarseteks riieteks ja muuks ülioluliseks lihtsalt ei jagu, siis ei anna arvepidamine just mitte palju juurde. Võib ju koostada ühtepidi või teistpidi tabeli, liita-lahutada, kuid ega raha sellest juurde ei teki. Kui raha ei jätku üüriks ilma kulude jälgimise süsteemita, siis ei saa üür makstud ka mahukate arvutuste tulemusena.

Kulude jälgimise süsteemi efektiivsus hakkab tekkima alles sellel tasandil, kui inimesel on piisavalt raha selleks, et üldse valikuid teha. Kulude jälgimine aitab välistada spontaansed ostud, milleks tegelikult jõudu ei jätku.

Miks see uuring ja sellest järelduv hetkel nii tähtis tundub? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei mõista üks elanikkonna kiht enam ammu teist. Finantsnõustajad ja teised analoogsed konsultandid ulatavad küll vähekindlustatutele pidevalt psühholoogilist ja nõustamislikku abikätt, kuid tegelikult ei saada neist inimestest aru, keda nõustatakse. Arvatakse tõepoolest, et kui väga vaene inimene hakkab eelarvet pidama, et see aitab. Tegelikult ei aita. Sellise inimese kulud on viidud niigi miinimumile. Ta vajab sissetulekut, mitte seda, et loobuda hommikusöögist natukene väiksema üürivõla nimel.

Inimesed ei vaja pseudoabi. Inimesed vajavad reaalset abi. Olgu see siis toetustes või võimaluses endale elatist teenida. Turg seda abi ei paku, järele jääb vaid riik.

Millal riik liigutama hakkab? Ei tea. Ehk enne valitsuse vahetust ei hakkagi. Kuid lootust ei tohi kaotada.

Reformierakond sooviks keelata töötute toetusmeetmed

Reformierakond on läbi aegade olnud lausliberaalse isetoimiva majanduse pooldaja. Erakond ei ole seda varjanudki. Samas ei ole avalikkus aga kunagi teada saanud sellest, kuivõrd äärmuslikult parempoolne see erakond aga tegelikult on. Sest kui avalikkus seda teaks, siis ilmselt ei leiduks erakonnale enam Eestis üldse piisavalt valijaid, et reformikad riigikogu valimiskünnise üldse ületaksid.

Reformierakonna ideoloogia näib olevat nii parempoolne, et nad välistaksid töötute toetusmeetmed ühiskonnas täielikult. Sellele viitab täna avaldatud lugu Delfis, kus Reformierakonna peasekretär Kristen Michal kritiseerib ajutisi sotsiaalseid töökohti. Ta leiab, et sotsiaalsete töökohtade asemel oleks tarvis luua päris töökohti, mis tulevad vaid investeeringutest.

Michal ilmselt ei ole saanud senimaani aru, mis Eesti tööturul toimub ja mille jaoks sotsiaalseid töökohti luuakse. Ajutisi sotsiaalseid töökohti ei ole loodud mitte selleks, et päris töökohti asendada. Need on loodud selleks, et turul ei ole parasjagu piisavalt päris töökohti, meil on suur tööpuudus ja inimestele tuleb probleemidega võitlemiseks kasvõi ajutist toetust pakkuda. Sotsiaalne töökoht ongi selleks, et inimene saaks suure tööpuuduse perioodil sissetulekut ja teeks ka midagi ühiskonnakasulikku. Inimene saab toetust oma elule, ei ole koormaks sotsiaalsüsteemile, ei kaldu kuritegelikule teele ja aitab ka linnas üht teist korda saata.

Ülaltoodu ongi sotsiaalsete töökohtade mõte. Sellel on oma hind. Sotsiaalseid töökohti ei õnnestu alati muuta ärilises mõttes kasumlikuks. Küll aga on need alternatiivkulusid silmas pidades kasulikud ühiskonna kui terviku mõttes. Tulenevalt sellest on vaja sotsiaalsete töökohtade peale kulutada. Sotsiaalsetest töökohtadest ühiskonna teavitamine on oluline kutsumaks laiemat üldsust teadvustama töökohtade tagamise ja säilitamise tähtsust. Sellise kampaania tulemusena võivad ära jääda nii mõnedki vallandamised ja nii mõnigi ettevõtja hakkab oma töötajatesse hoolivamalt ja pikema perspektiivitundega suhtuma.

Reformierakond näib aga arvavat, et olgu kohe päris töökohad või ärgu olgu üldse. Ei mingeid ajutisi toetusmeetmeid ja milleks üldse töötute toetamine. Kristen Michali seisukohtadest on üheselt selge, et kui Reformierakond ei kardaks kaotada hääli, siis kaotaksid nad Eestis igasugused tööturu meetmed ja sotsiaalsed toetused. Milleks kedagi toetada ja aidata. Olgu päris elu oma kõigis rasketes keerdkäikudes. Vot selline juhtpartei valitseb täna Eestis.

Kas Eestit on põhjust kiita?

Eesti ajakirjandus vahendab täna informatsiooni, et Financial Times kiidab Eestit. Ajaleht toob Eestit Euroopa Liidu liikmesriikide seas esile positiivse näitena. Financial Times’i hinnangul on positiivne riigi eelarvedefitsiidi hoidmine 3 protsendi piires ja see, et Tallinna börs on viimasel ajal jõudu kogunud.

Sellisel viisil paar parameetrit üldisest kontekstist välja võttes võib luua ükskõik millest ükskõik millise pildi. Tõepoolest on Tallinna börs viimasel ajal väikese hüppe ülespoole teinud. Samas ei ole teada, kas hüppele järgneb jätkusuutlik tõus või hoopis kukkumine sinna, kus börs on pikka aega püsinud. Samuti jätab Financial Times mainimata, et võrreldes 2007 aasta algusega on Tallinna börs kaotanud suurusjärgust 80% aktsiate turukapitalisatsioonist. Seega, kui suurest põhjast väikese jõnksu ülespoole teeme, kas see on ikkagi juba edu?

Eelarvedefitsiidi püsimine kolme protsendi piires on aga ikkagi väga küsitava väärtusega. Arvestades valitsuse trikitamist Eleringi ja Tallinna Sadama dividendide ja laenudega ei ole üldse kindel, et me tegelikult kolme protsendiga arvesse läheme. Kui Euroopa Liit peaks võtma seisukoha, et riigieelarve kunstlik ilustamine ei ole see, mida euro kehtestamiseks vajatakse, siis jätkub meil selgitamist küll ja küll.

Ja loomulikult, nagu eelnevalt sai ka mainitud, on tegemist ikkagi lihtsalt väljavõtteliste üksikute parameetritega. Kui ikka sinna juurde kirjutada, et eelarvedefitsiidi madalal hoidmine on toonud kaasa kaugelt üle 100 000 töökoha kaotuse meie väikese rahvaarvuga riigis, vaevalt siis Financial Times seda kiita julgeks. Majanduses on aga üks parameeter seotud teisega.

Reformierakonnal on aga põhjust jälle millegile viidata ja rõõmustada. Näe, meid kiidetakse. Tegemist ei ole aga sisulise tunnustusega ja rahulolu tekkeks põhjust ei ole.

Arstiabi peab ikkagi olema tagatud, kui tahame Euroopasse kuuluda

Tänane Õhtuleht räägib pikalt ja mitmekülgselt sellest, et Eestis on täna hinnanguliselt 90 000 inimest, kellel puudub ravikindlustus. See on väga suur number. Prognoosid näitavad, et nendele inimestele võib tulla tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete kaupa lisa. Rohkem kui 100 000 töötut annavad igati alust sellisele järeldusele jõuda.

Õiguskantsler Indrek Teder on selles küsimuses kritiseerinud valitsust, sest ravikindlustuse kaotanud või seda mitte kunagi omanud inimeste arstiabi korraldamine on jäetud omavalitsuste õlule. Riik maksab küll vältimatu arstiabi eest, kuid esmatasandi arstiabi on jäetud omavalitsuste kanda. Omavalitsused on teinud seda aga ebaühtlaselt.

Ainuke koht Eestis, kus on ravikindlustamata inimeste jaoks eraldi osakond, on Ida-Tallinna keskhaigla. Kõik Eesti ravikindlustuseta inimesed sinna aga ei mahu.

Eesti on seega teel selles suunas, et meil on iga nädala ja kuuga üha rohkem lindpriisid inimesi – isikuid, kellele puudub riigiga igasugune side. Ei ravikindlustust ei midagi muud. Kas on tegu kileonnis elava asotsiaali või lihtsalt mustalt töötava isikuga, polegi suurt vahet. Nende inimeste jaoks ei ole suurel määral enam riiki olemas. Riigi jaoks ei ole neid inimesi samuti enam olulisel määral olemas.

Sotsiaaldemokraadid algatasid täna seadusemuudatuse, mis kindlustaks ravikindlustuseta inimesed riigi poolt kompenseeritava perearstiteenusega. Algatus on õige, kuid ei ole teada, kas see läbi läheb. Ja kui ka läheb, siis ei lahenda see kogu probleemide kompleksi.

Tänast reaalsust vaadates tuleb aga tõdeda, et kui me tahame kuuluda Euroopasse, siis peame elementaarsed inimõigused ikka tagada suutma. Arstiabi kuulub nende hulka.

Kas Eesti majandus üldse taastub?

Elus esineb sageli olukordi, kus kardetakse hullude asjade juhtumist, kuid tegelikkuses läheb õnneks märksa paremini. Inimestele on psühholoogiliselt lihtsalt omane teinekord hullemaid olukordi ette kujutada. Samas seda suurem rõõm on siis, kui ei läinudki nii halvasti, kui kardeti.

Eesti majandusega kipub olevat asi vastupidine. Reaalsus on pidevalt osutunud halvemaks, kui prognoositud. Olgu näiteks kasvõi rikaste riikide hulka pääsemise lootuse purunemine või negatiivne majanduskasv, mis asendas loodetud pehme maandumise.

Tänane Postimees Online toob ära Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) prognoosi, et Eesti taastumine tuleb oodatust aeglasem. Kui 2009.a. oktoobris pakkus EBRD Eesti 2010. aasta majanduskasvuks 0,1 protsenti, siis nüüd ootab pank 1,8 protsendist langust.

Ka viimased statistilised andmed ei tõota midagi positiivset. Nimelt on näiteks meie eksport 2009. aasta novembri seisuga aastases võrdluses langenud kaheksa protsenti. See on suur number.

Loomulikult on mõni kuu eksport pisut suurem ja teine kuu jälle pisut väiksem. Samas arvestades aga seda, et eksport on meil kahanenud juba pikka aega, ei peaks küll edasine vähenemine meie loomulik areng olema. Samas aga kukume jätkuvalt, kukume palju ja on ju eksport meie üheks kõige kriitilisema tähtsusega majandusküsimuseks üldse.

Niimoodi vaadates ja EBRD arvamust kuulates tekib tõepoolest küsimus, kas meie majandus üldse kunagi taastub. Või kui jah, siis millistel eeldustel. Samamoodi majanduspoliitiliselt jätkates ilmselt mitte kunagi.

Katastroof tööturul ei lõpe

Nordea analüütikud on välja tulnud prognoosiga, et ei sel ega järgmisel aastal Balti turul mingit erilist leevendust tööturul aset ei leia. Tööpuudus jääb kõigis Balti riikides sinna 20 protsendi kanti. Mõnes natuke vähem, teises natuke rohkem, kuid suurt vahet ei ole.

Hea aspekt kogu selle halva ennustuse juures on see, et meie ühiskond on muutumas märksa tähelepanelikumaks ja uskuvamaks analüüside suhtes, mida välisanalüütikud pakuvad. Veel mõned aastad tagasi ei tahetud rahvsuvaheliste finantsgruppide ohuennustusi üldse tõsiselt võtta, usuti vaid seda, mida meeldis uskuda – et me jõuame varsti rikaste riikide hulka ja meil ei ole teel ees ühtegi takistust.

Halb on aga see, et me keegi täpselt ei tea, kuidas me selle perioodi üle elame. Kuidas saavad hakkama töö ja sissetuleku kaotanud inimesed. Eriti veel siis, kui töötutoetused otsa saavad.

Halb on ka see, et meie riigis ei ole käivitunud protsessid, mis kiirelt töökohad taastaksid. Koos töökohtade kadumisega kokku kuivav majandus vähendab ka eelarvetulusid ja kahandab oluliselt riigi võimalusi hättasattunuid aidata. Mida allapoole majanduslikus mõttes kukume, seda rohkem on igaüks omapead ja seda vähem on teistelt tuge loota.

Nordea prognoos lahtiseletatult tähendabki seda, et oleme jätkuvas allakäiguspiraalis ja meie parempoolne valitsus on meid sinna viinud.

Külmad ilmad saavad varsti läbi ja kevad tuleb. Kas ei oleks aeg astuda samme, et kevad tuleks ka majanduses. Niisama pealtvaatamisega me paranemist ei saavuta. Samuti ei saabu paranemine praeguse olukorra jätkudes tänase koalitsiooni tingimustes.

Ehk on meil siiski lootust – teadmised võivad raha teenida

Eile tutvustas Tartu Ülikool ettevõtjatele koostöövõimalusi. Ülikooli erinevaid osakondi ja teaduskondi külastas üle 50 ettevõtja. Väidetavalt sõlmiti 15 ettevõtjaga juba eellepingud edasiseks koostööks.

Hea, et sellised üritused toimuvad. 15 lepingut kohe esimese päevaga kõlab küll pisut liiga hästi, et olla tõsi, kuid loodame, et nendest lepingutes kujuneb reaalne koostöö. Samas on toimunud infopäev suureks sammuks meie ühiskonnas pikka aega eksisteerinud veelahe ületamisel. Nimelt on meie teadusasutused kogu aeg omanud suurt potentsiaali ja saavutanud ka reaalseid rahvusvahelise tähtsusega teadustulemusi. Kuid väga harva on sellest midagi kandunud üle meie majandusse.

Teiselt poolt on meie ettevõtted kogu aeg vajanud teadussisendit, kuid on oma igapäevaste probleemide lahendamisega olnud niivõrd hõivatud ja ülekoormatud, et ei ole saanud aega teadusasutusest läbi astuda. Nii ongi kujunenud seis, kus vaadatakse teinetest kaugelt, kuid kokku ei saada. Kui aga meie ettevõtlusaktiivsus ühendada meie teaduspotentsiaaliga, siis võidavad sellest kõik, kaasa arvatud meie laiem ühiskond. Selles ei ole mingit kahtlust.

Teadmistega on võimalik raha teenida ja seda teab kogu arenenud maailm. Hea, kui ka meie sellest põhimõttest nüüd juhinduma hakkame.

Meie riigi majanduspoliitika on olnud äärmuslikult parempoolne ja kogu aeg arvanud, et ettevõtted peavad ise hakkama saama. Õnneks meie teadusasutused nii ei arva ja leiavad majanduslikku iva koostööst ja teineteisele väärtuse loomisest. Kõik saavad aru, et selles ei ole midagi halba. Samamoodi ei ole midagi halba selles, kui ka riik sarnaselt Tartu Ülikoolile ettevõtjatele abikätt pakuks. Miks seda sisuliselt ja arvestatavalt ei tehta on Eesti majanduse üks tänase päeva suuremaid mõistatusi.

Meil pole töökohti, kuid me ei soovi ka ettevõtjaid

Ajakirjanduses on täna juttu sellest, et teisipäeval kogunes töötukassa infotunnile üle 60 töötu. Neil inimestel on nimelt plaanis alustada oma ettevõtlusega. Inimestel, kellel ei ole majandusharidust, koolitust ega ka selles vallas kogemust, peavad läbima töötukassa poolt korraldatava ettevõtluskoolituse. Koolituse lõpetanu saab võimaluse töötukassalt küsida 70 000 krooni suurust stardiabi.

Ülaltoodus ei ole midagi väga uut. Oluline on pigem see, et Äripäev Online andmetel on töötukassa ettevõtluskoolituse järjekorras tänase seisuga 850 inimest. Väidetavalt ei ole vähemalt pooltel järjekorras olijatel lootust koolitusele pääseda, kuid nad siiski loodavad. Lootus sureb viimasena – see on võib olla nende ainuke väljavaade üldse tootvat tegevust leida. Möödunud aastal oli ettevõtluskoolituseks ette nähtud 200 miljonit krooni, kuid sellel aastal on sellest alles vaid 100 miljonit.

Ühesõnaga tänase päeva kõige positiivsem stsenaarium on see, et 500 inimest võivad saada töötukassa vahendusel võimaluse alustada ettevõtlusega. Samas on meil kaugelt üle saja tuhande töötu. Seega meie sotsiaalsüsteem suudab pakkuda ettevõtlusega alustamise võimalust kaugelt alla poolele protsendile töötutest. Kas seda ei ole liiga vähe?

Me oleme oma riigis palju lootnud sellele, et kui ka ühed ettevõtted pankrotistuvad, siis tulevad teised, uued alustajad ja arendavad meie majandust edasi. Paljud väikeettevõtjad suudavad luua töökohad vähemalt endale ja teenida elatist nii endale kui oma lähedastele. Kas on veel prioriteetsemat valdkonda meie tänases majanduspoliitikas, kui võimalike ettevõtjate innustamine ja neile stardi andmine. Numbrid aga näitavad, et see on üks viimaseid valdkondi üldse, millele meie riik täna tähelepanu pöörab.

Uus kodutute laine ei ole väljamõeldis

Tänane Pealinn käsitleb põhjalikult ja hingeliselt teemat sellest, kuidas meid on ootamas uus kodutute laine. Ajaleht kirjutab näitena lahti ühe tallinlanna elulise juhtumi, kuidas peale kodulaenu võtmist jäi ta ilma kodust ja praegust olukorda arvestades on pangale võlgu praktiliselt elu lõpuni. Ta ei näe mingit võimalust selles elus enam päris oma kodu saada ja ei kujuta ette, kuidas lastele vajalikku kasvukeskkonda tagada.

Täna on väga paljud inimesed kodu kaotamise ohus. Tulgu see siis kas töökaotusest või mingil muul põhjusel pangale võlgu jäämisest. Nende inimeste hulk on suur ja väljapääsuvõimalusi on nende jaoks üha vähem.

Pealinn räägib ka sellest, et ühtede inimeste õnnetus on tänases Eestis teiste õnn ja tulu. Sundmüüki pandud korterid lähevad spekulantide kätte ja jäävad kinnisvarahinna tõusu ootama. Ajaleht teeb võrdluse ka tänase kodude kaotamise seisu ja omandireformi ajal kodu kaotanud inimeste olukorra vahel. Ajalugu kipub ennast vägisi kordama ja just negatiivse külje pealt. Ja kõige hullem on see, et meil täna ei ole lahendust omandireformi käigus inimestele tehtud ülekohtule ega ka laenubuumi ohvriks jäänud inimeste probleemidele.

Miks peab nii olema, et iga põlvkond elab Eestis läbi kodukaotuste ülekohtu laine? Kas me ei suuda võtta oma riigis midagi ette selleks, et ajalugu ei kordaks ennast inimestele kõige traagilisemal moel ja et meie lapsed ei peaks kogema seda, mida meie oleme kogenud?

Uute kodukoatuste ja kodutute laine ei ole väljamõeldis. See on tõsine ja suur oht.

Puutudes igapäevaselt Eesti riigi majanduspoliitiliste küsimuste ja perspektiividega kokku olen ka ise uute kodutute laine tekke peale väga palju mõelnud. 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldasin ka selleteemalise loo „Kas pangaüürnikud tulekul?” Loo avaldamisest on möödunud aasta, kuid täpselt selles suunas on meie majandus ka liikunud. Alljärgnevalt toongi ära oma artikli, mis oli päevakohane aasta aega tagasi ja on kahjuks päevakohane ka täna.

Kas pangaüürnikud tulekul?

Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.

Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?

Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!

Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.

Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.

Kas Eesti ei peaks välismaailmale avatumaks muutuma?

Ühe maa toimetulek globaalses maailmas sõltub väga palju sellest, kui avatud on see konkreetne riik ülejäänud maailmale. Viimaste aastate majanduskriis on avatuse olulisust veel eriti päevakorda tõstnud.

Heaks näiteks on see, et isegi suures isolatsioonis ja enesekeskselt elav Põhja-Korea on otsustanud hakata aktiivsemalt oma riiki lubama USA turismigruppe. Postimees Online vahendab täna Financial Times’i analüüsi sellest, kuidas Põhja-Korea vajadus konverteeritava välisvaluuta – ehk siis antud juhul USA dollarite – järgi on muutmas riigi poliitikat selliselt, et piiratud maale on üha rohkem teretulnud ka väga vihatud USA kodanikud.

Põhja-Korea on äärmuslik näide, kuid tugevat aktiivsust oma riikide propageerimisel kohtab mujaltki. Näiteks CNN on meediakanal, mille vahendusel väga paljud riigid tutvustavad oma majandusi ja proovivad endale meelitada nii inimesi, ärilisi suhteid kui ka otseseid investeeringuid. Ida Euroopast on ennast väga veenvalt CNN-i vahendusel tutvustanud Poola, kuid ka paljud teised idaploki riigid. Aktiivne on ka Läti.

Oma maa reklaamimist ja täiendava rahvusvahelise atraktiivsuse taotlemist CNN-i vahendusel ei ole ära peljanud ka mitmed Lääne Euroopa riigid ning samuti väga rikkad naftamaad Araabia piirkonnast. Nad kõik peavad vajalikuks ennast maailmale tutvustada ja oma positsiooni seeläbi parandada üritada. Nad on huvitatud igast inimesest ja ettevõttest, kes või mis nende riiki siseneda ja seal tegutseda soovib.

Loomulikult on CNN üks paljudest kanalitest ja nimetatud riigid vähesed paljudest enda tuntuse nimel pingutavatest maadest. Mis on siinkohal ehk kõige olulisem: täna toimub väga halastamatu võitlus rahvusvahelise äri, raha ja inimeste endale meelitamise eest. Kes selles olelusvõitluses ellu jääb, see jääb.

Vaadates aga seda, kuivõrd paljud teised riigid oma tutvustamise ja avatuse pärast võitlevad, jääb mulje, et Eesti ei pea sellist valdkonda ehk piisaval määral oluliseks. Kahtlemata toimub Eestis olulisi üritusi (Tallinnas näiteks) ja Eesti osaleb aktiivselt rahvusvahelises elus. Samas ei ole meie riigi puhul sellist edasipürgivat agressiivsust, nagu paljudel teistel maadel endale rahvusvahelise tuntuse saavutamisel.

Ehk peaksime siin mõtlema. Eesti on väike ühiskond ja meie roll maailmamajanduses sõltub eelkõige sellest, kuivõrd ennast näidata ja tutvustada suudame. Ka pikkisilmi oodatud välisinvesteeringud sõltuvad ju sellest. Ehk muutume aktiivsemaks ja avatumaks?

Töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad

Mida sügavamale on tunginud töötuse probleem meie majandusse ja sotsiaalsesse ühiskonda, seda avalikumalt ja otsekohesemalt on ka tööpuudusega seotud probleemidest rääkima hakatud.

Näiteks räägitakse nüüd juba avalikult sellest, et ligi 40 protsenti registreeritud töötuid ehk siis umbes 35 000 inimest ei saa töötukassalt toetusi ega teenuseid. Ainuke hüve, mida nad saavad tänu töötuna arvelolekule on ravikindlustus.

Töötukassalt ei saa abi ka need paarkümmend tuhat (kui mitte rohkem) töötut, kes ennast arvele võtnud ei ole ja lisaks need tuhanded ning tuhanded, kes on tööotsingutest loobunud.

Töötukassas on arvel üle üheksakümne tuhande inimese, millele tuleb adekvaatse pildi saamiseks lisada veel kümned tuhanded. Ühesõnaga selline on olukord, kuhu oleme jõudnud.

Peamine sõnum, mis peaminister Andrus Ansipil olukorra analüüsimiseks öelda on, seisneb selles, et suur osa töökaotanuid on endised ehitajad ja neil ei tasu loota, et tööhõive selles vallas paraneb. Peaminister soovitab neil uue ameti õppida ning tööturul edukas olemiseks tuua esile oma voorusid ja vähendada puudusi.

Kas töö kaotanud inimesed arvavad, et sellest ongi abi ja kõik läheb jälle ülesmäge?

Täna avaldas Postimees Online ka uudise, et mitte-eestlaste töötus on peaaegu kaks korda kõrgem, kui eestlaste oma. Mida Ansip selle kohta kostab? Ilmselt pole tema jaoks ka seal probleemi, kuna ka varemalt on ta erinevate rahvuste lõhenemisesse kas ükskõikselt või lausa soosivalt suhtunud.

Ühesõnaga nii peaministri kui valitsuse suhtumine on: töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Majanduses on külm ja kevadet pole näha

Esmaspäev on teinud nädalale väga külma alguse. Tundub, et majanduses on sama külm ja aina külmemaks läheb. Kui looduses tuleb paratamatult kevad ja see on ikkagi vaid loetud kuude kaugusel, siis majanduses nii vara soojaks ilmselt ei lähe.

Täna oli uudis, et detsembris oli töötuna arvel 92 221 inimest ehk umbes kolm korda rohkem, kui 2008. aasta detsembris. Aastaga töötuna arvel olevate inimeste hulk kolmekordistada on ikkagi saavutus omaette.

Postimees Online kirjutab, et 2009. aastal läks võlgade katteks müüki ligi kaks korda rohkem kinnisvara, kui 2008. aastal. 2007 oli sundmüüke pea kolm korda vähem, kui aastal 2009. Seega oleme sundmüükide kiirel tõusulainel. Kohtutäiturite väitel võlgnevaused suurenevad ja madalate kinnisvarahindade tõttu kaotavad nii laenuandjad kui laenuvõtjad. Ühed ei saa kogu raha tagasi, teised kaotavad oma kinnistud ja lisaks ka muu vara.

Vähenevad ka meie eksport ja import. Majandus jahtub või lausa jäätub. Vastavalt statistikaameti andmetele väliskaubanduse puudujääk väheneb, kuid väiksema väliskaubanduse mahu juures peabki ka puudjääk loogiliselt väiksem olema. Mingitki päikesekiirt näeksime alles siis, kui väliskaubandus ülejääki näitaks.

Ühesõnaga palju probleemset ja mitte midagi head. Valitsus lubab meile vähemalt eurot. Kui meie majandus aga euro nimel hävitatakse, mida me selle rahaga siis peale hakkame?

Kas Eesti on kriminaalide rahvas?

Täna on mitmeid uudistekanaleid vallutanud teema sellest, et edukas judokas Indrek Pertelson on seoses Arigato spordiklubi juhatamisega saanud kahtlustuse mitmes majanduskuriteos. Ajakirjanduses ilmunud informatsioon on pinnapealne ja selle põhjal ei ole võimalik Pertelsoni ei laita ega toetada.

Oluline on hetkel hoopiski see, millise isu ja tujuga Eesti ajakirjandus sedasorti teemat neelab. Hambusse on saadud järjekordne tuntud nimi, kelle tagasilöökide üle on ridade vahelt hea parastada. Kuriteokahtluse fakt iseenesest annab võimalust mitmete ja mitmete artiklite publitseerimiseks. Kui teemale tuleb järg, siis saab jälle arenguid kajastada ja analüüse ära trükkida. Tööd kohe pikaks ajaks ja loetavus tuleb.

Eestis on aastatega süvenenud kahetsusväärne trend, et pea iga äpardunud ettevõtja on ühtlasi kriminaalkurjategija või midagi väga lähedast. Varemalt meil asi nii hull ei olnud. Kas on korrakaitseorganid hakanud tegema paremat tööd ja tulenevalt sellest lihtsalt on enam vähem kõik, kes kuriteo on sooritanud, ka karistuse saanud? Ehk on lihtsalt suurenenud kuritegude avastamise osakaal ja ka tõendamine kohtutes on profesionaalsemaks muutunud?

Kui aga valdav enamus tänases majanduskriisis tagasilöögi saanud ettevõtjatest saab endale kaela kriminaalmenetluse või vähemalt puutub kokku vastavate ähvardustega, kas see tähendab seda, et ettevõtjad on oma olemuselt tugevate kriminaalsete kalduvustega? Või siiski on meie tänane süsteem kuidagi kallutatud?

Selle küsimuse peavad eelkõige lahti mõtestama korrakaitse eksperdid. Üldiseks mõtlemiseks võiks aga olla süvenev trend, et tagasilöök ettevõtluses tähendab Eesti ühiskonnas suurel määral ettevõtja kas lühemaks või pikemaks perioodiks mahakandmist. Kui külge pannakse veel kriminaalkoosseis, siis üheksa ust kümnest jäävadki sellele inimesele meie ühiskonnas suletuks.

Ameerikas tähendab pankrot uut algust, Euroopas tagasilööki ja sageli taandumist ettevõtlusest. Meie sotsiaalses keskkonnas on niigi ettevõtjaid vähe ja kalduvus nende kritiseerimiseks ja neile jala taha panemiseks ülemääraselt suur. Miks me peame andma hoogu sellele, et inimesed ettevõtlusest võimalikult kaugele põgeneksid, et siis hiljem imestada, miks ei laeku tulud riigieelarvesse ja miks SKP väheneb. Ehk mõtleme pisut selle peale.

Inimesed hirmul majandustuleviku pärast – Ei usaldata riigi juhtkonda?

Postimees Online vahendab täna Saar Polli esitletud Flash Eurobarometeri uuringut, mille kohaselt usuvad ligi pooled Eesti elanikud, et aasta jooksul läheb nende pere majanduslik olukord raskemaks.

Vastavalt uuringule usub 41 protsenti Eesti elanikest, et lähema aasta jooksul läheb nende pere rahaline seis raskemaks. Läti ja Leedu elanikud on veel pessimistlikumad. Lätlastest usub oma majandusliku seisu halvenemist 64,8 protsenti ja leedukatest 57,9 protsenti.

Euroopa 27 riigi keskmine on aga märksa optimistlikum. Euroopas kardab oma majandusliku seisu halvenemist üksnes 25,9 protsenti.

Majanduse kriisist väljumiseks on väga tähtis see, millised on inimeste ootused ja lootused. Kas inimesed loodavad positiivset tulevikku ja käituvad vastavalt – see tähendab, et kulutavad raha, omavad tarbimistkindlust ja seega aitavad majandust elavdada. Sellest, et kui Eesti tarbijad hakkaksid taas oma raha kulutama, siis aitaks see kaasa meie majanduse taastumisele, on palju räägitud.

Nii, nagu haige inimene paraneb kergemini, kui loodab paraneda, nii taastub ka positiivsete ootustega majandus pessimistlikumast kergemini.

Paraku on eestlased palju pessimistlikumad, kui eurooplased tervikuna. Et meist saaks jälle Euroopa tiiger ja kiire edasipüüdleja majandus, selleks peaksime ikkagi olema hoopis positiivsemad, kui eurooplased keskmiselt.

Millest tuleb meie pessimism? Miks inimesed ei usu majanduse taastumisse? Kas põhjused on seotud sellega, et inimesed ei usu meie poliitilist juhtkonda?

Ehk peaksime siin tõsiselt mõtlema.

Aasta algas tööpuuduse kasvuga

2010. aasta esimene töönädal on lõppenud ja majandus on teinud uue aasta esimesed sammud. Peamiseks majandusuudiseks uuest aastast on kahjuks aga see, et ajavahemikul 1.-7. jaanuar võttis end töötukassas arvele 2495 inimest, mis viis registreeritud töötuse taseme 13,4 protsendini.

Me kõik loodame, et meie majanduses hakkavad asjad kohe kohe paremuse poole minema. Ja kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame, küll siis positiivse tulemuse ka saavutame. Täna aga jätkab meie majandus allakäiku.

Kaks ja pool tuhat inimest on väga suur hulk. Neil on oma pereliikmed, lähedased ja tuttavad. Kahe ja poole tuhande inimese töötuks jäämine on tragöödja ja ebakindluse allikas vähemalt viiele kuni kümnele tuhandele inimesele.

Kui sellisel viisil mõelda, siis saab selgeks, kui palju probleeme, ebakindlust ja ahastust juba esimene nädal meie majanduses tõi. Kuid sellised olukorrad on meil kahjuks olnud tavaks juba paljude nädalate ja kuude jooksul. Mõni nädal registreerub töötutena tuhatkond inimest, mõni nädal jälle kaks tuhat. Inimesed on selliste uudistega sedavõrd harjunud, et ei mõisteta enam sellise informatsiooni sisu ja tähendust.

Mitmed arvamusliidrid on meie majandusele ennustanud peatset kasvu ja taastumist, millega kaasneksid paratamatult ka töökohad. Kiiret taastumsit on meile ennegi ennustatud, kuid kahjuks ei ole see veel tänaseks reaalsuseks saanud. Loodame, et nüüd lõpuks ikkagi hakkab valgus tunneli lõpus paistma ja töökohtade kadumine asendub nende tekkega.

Et aga positiivse stsenaariumi tõenäosust suurendada peame kõik üheskoos igapäevaselt pingutama. Loodame, et juba lähemad kuud tulevad positiivse pöörde kuud nii majanduses kui ka poliitikas. Edasiminekuteni jõuame aga eelkõige olukorras, kus süsteemselt hakatakse tegelema suunava majanduspoliitikaga ja lõpetatakse majanduse allakäigu kõrvaltvaatamine.

Kas uue hooga allamäge?

Eestimaa on peale pikki pühi ja uusaasta vastuvõttu täna taas tööle asunud. Uus aasta on saabunud ootuste ja lootustega, et kõik läheb paremini, asjad hakkavad liikuma, probleemid hakkavad lahenema.

Kuidas tänane päev, seega uue aasta esimene tööpäev, meile siis paistab? Mida meile räägitakse ja pakutakse?

Tänane Päevaleht kirjutab loo sellest, kuidas laenuvõlgnike suurem korteritest väljatõstmine läheb lahti kevadel. Ajaleht toetab teemat ka analüüsiga sellest, et Eesti valitsus ei tegele piisavalt inimeste vaesuse probleemiga.

Postimees kirjutab täna pikema loo sellest, et uuel aastal on riik õhem ning maksud suuremad. Leht lisab veel sellised pealkirjad, nagu „Majandus langes sügavamale kui kardeti” ja „Majandusanalüütikud: Eestit ootab ees paigalseisu aasta.”

Äripäev Online lisab omalt poolt hoogu sellega, et statistiliste andmete põhjal tehtud analüüsiga väidab, et keskmine palk liigub languse suunas.

Uudised uue aasta alguses on seega problemaatilised ja ega ei saanudki loota seda, et majanduses kalendri järgi ootamatu muutus toimuks. Kõik sõltub ikka meist endist ja sellest, kui aktiivselt me õiges suunas edasi töötame. Lisaks on selge veel see, et majandus on pragmaatiline süsteem ja mida iganes me ka ei räägiks või millist iganes infot välja ei paiskaks, majandus hakkab kosuma vaid siis ja siis, kui selleks on reaalsed põhjused. Ei kalender, valitsuse demagoogiline optimism ega ka mingi muu imetrikk meid edasi ei aita.

Head uut aastat!

2010. aasta on täie hooga käima minemas ja inimesed on pühadest ärkamas. Mida toob siis 2010. aasta meile meie majanduses ja poliitikas?

Raske üheselt öelda. Eks me kõik loodame paremat. Me kõik ootame, et meie tööpuudus ei kasvaks enam ja töökohad hoopiski hakkaksid taastuma. Me kõik mõtleme, et varsti peaks välisraha sissevool jälle Eesti majandust arendama hakkama ja meid rahanäljast üle aitama. Välisinvestor tuleks taas siia, tootmine läheks ülesmäge, palgad hakkaksid taas kasvama, maksutulud kasvaksid, sotisaalküsimuste lahendamiseks oleks rohkem raha jne.

Eks me kõik pingutame selle nimel. Kes püüab võimaluste piires seista selle eest, et meie õiguskeskkond oleks võimalikult sobiv meie uueks arenguhüppeks. Kes võtab riske ja mõtleb sellele, kuidas luua töökohti ning mida eksportida. Kes proovib oma igapäevast tööd teha võimalikult hästi ja oma oskusi pidevalt arendada. Eks igaüks pingutab omamoodi, kuid kõik koos oma jõupingutused ühendades suudame kindlasti palju ära teha.

Üldiselt tundub, et 2010. aasta tuleb positiivne aasta. Me kõik loodame seda ja pingutame selle nimel. Eks meie ühiskonnas on momente, mida kiiresti peab parandama ja muutma alates riigi tipust ja lõpetades kõige spetsiifilisemate nishidega. Selle nimel peab palju tööd tegema, kuid üheskoos pingutades saame hakkama. Head uut aastat!