Kas maksude maksmine muutub arulageduseks ka Eestis?

Äripäev Online refereeris eile Läti portaali rus.db.lv, kus kirjeldati, et maksude tasumine on Lätis saanud arulageduse märgiks. Läti ettevõtluskultuuris on toimunud murrang. Maksude maksjasse on hakatud suhtuma kui vaimselt haigesse inimesesse.

Läti ettevõtjad ei soovi enam maksta teovõimetu riigi ülalpidamise eest. Valitsus tõstab makse hariduse ja tervishoiu ülalpidamise ettekäändel, kuid need teenused on juba tasulised. Ettevõtjad leiavad, et valitsuse tasemel on heaks kiidetud konkurentsivõime vähendamine ning selle eest ei pea ettevõtjad tasuma.

Selline suhtumise muutus Lätis näitab väga ohtlikku trendi. Kui saavutatakse tase, et suurem osa ühiskonnast (või ettevõtjate hulgast) peab maksude tasumist olemuslikult haigeks käitumiseks, siis on riigil väga raske üldse sundida inimesi makse tasuma. Kui maksudest hoidujaid on vähemuses, siis saab riik oma sunnimeetmetega neid jõuliselt mõjutada. Kui aga maksudest hoiduvad enamus, siis ei ole riigil nende ohjamiseks jõudu. Veelgi enam, kui riigile raha ei maksta, siis ei saa ju jõustruktuure üldse töös hoida. Tegemist on ohtlikult kontrolli alt väljuda võiva ahelreaktsiooniga.

Läti kogemus näitab, et kusagil on maksustamise piir. Eelkõige on kusagil piir põhjendamatul ja ebaratsionaalsel maksustamisel. Riigi kodanikud ja ettevõtjad on valmis raskes olukorras suuremat maksukoormat kandma, kuid seda ikka ainult seni, kuni nad tunnevad selle põhjendatud või õigustatud olevat. Kui asi läheb aga rumalaks ja sihipäratuks lausmaksustamiseks, siis võib maksustamise püüe üldse läbi kukkuda.

Läti kogemus on väga heaks õppetunniks Eestile. Üldises majanduslanguses käime Lätist paar sammu tagapool ja hoiame kogu aeg hinges lootust, et meil asi nii hulluks ei lähe. Samas, kui parempoolne lausliberalistlik valitsus jätkab aga maksude valimatut ja ettevõtluskeskkonda surmavat tõstmist, siis võime ka oma ühiskonnas ühel hetkel kohata protestivastuhakku maksude tasumisele üldse. See päev ei pruugi olla kaugel.

Seega kutsun äärmise ettevaatlikkusega suhtuma maksude tõstmisesse, mida koalitsioon on järjepidevalt riigieelarve kriiside lahendamiseks kasutanud. Läti ei ole meist kaugel ja lõunanaabrite eeskuju võib olla ka meie riigis nakkav. Ärgem anname selleks täiendavat põhjust.

Millal ja kas töökohad ikkagi tekivad?

5. detsembri Päevaleht Online kirjutab CV Online Latvia poolt tellitud küsitlusest, mille käigus avaldasid oma seisukohta 590 tööandjat kõigist kolmest Balti riigist. Ligi pooled neist ütlesid, et kavatsevad lähema kuue kuu jooksul töötajaid juurde palgata.

Tulemused olid üsna sarnased kõigi kolme Balti riigi osas, kuid kõige suurem osakaal töötajate juurdepalkamise suhtes positiivselt meelestatud firmade osas oli Lätis. Meie lõunanaaber tundub olevat edasiste majandusväljavaadete osas kõige positiivsem.

Kas tegemist on uue tõusu algusega? Üks küsitlus on ilmselt pisut liiga väike alus selleks, et kohe uuest tõsust rääkida. Küll aga näitab see seda, et ettevõtluses on olemas positiivsed meeleolud ja ootused edu edasiseks edenemiseks. Kas ootused tulenevad reaalsest ja adekvaatsest turutunnetusest, või on tegemist lihtsalt kõhutundega, et peale lõputut langust peab ikkagi tõus tulema, on raske öelda.

Kuna Läti on kõige optimistlikum ja samas on Läti olukord kõige hullem, see ikkagi viitab sellele, et positiivsetel ootustel võivad olla puhtpsühholoogilised põhjused. Mida raskem on seis, seda rohkem hakkab inimene lootma. Teiselt poolt on positiivne ootus hea sõltumata sellest, mis on selle ootuse põhjuseks. Kui inimene loodab, siis ta ka tegutseb. Tegevus võib aga ikkagi viia tulemusteni.

Eesti tänane seis tööpuudusega on aga hull. Pidevalt lisandub tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes jäävad tööst ilma. Iga tööst ilmajäämine on tragöödia selle inimese suhtes ja ühtlasi ka negatiivne löök tervele majandusele. Tegemata töö on ju ka saamata jäänud majanduskasv ja loomata väärtused. Väärtused, mida ei looda ei saa toetada ka meie edasist arengut, uusi sissetulekuid ja uusi töökohti.

Peame lootma, et esmased viited majanduse paranemisest on reaalsed ja viivad meid uuele kasvule. Samas ei tohi mingil juhul käed rüpes istuda ja niisama passida. Peame edasi liikuma ja tegema oma parima igas päevas.

Munitsipaalpindade üürihind on tundlik ja oluline teema

Eile viis Päevaleht Online poliitikute ja ekspertide hulgas läbi küsitluse teemal, mida arvata Tallinna müügimaksust. Aruteluga liitusid aktiivselt ka Delfi ja mitmed muud väljaanded. Ka minul oli võimalus antud küsimuses arvamust avaldada. Proovisin oma arvamuses keskenduda olulisemale, mis selle teemaga minu hinnangul seondub, ehk siis munitsipaalpindade üürihinna tõusule. Alljärgnevalt toon ära oma arvamuse, mis eile ajakirjanduses avaldati.

Munitsipaalpindade üürihinna tõus võib mõnele üle jõu käia

Eesti Üürnike Liidu esinaine ning keskerakondlasest riigikogulane Helle Kalda sõnul võib teatud juhtudel olla Tallinna poolt planeeritav 20 protsendiline üürihindade tõus mõistetav.

„Kui seadust järgida, siis on põhimõtteliselt linnal õigus üürihinda tõsta, kuid kindlasti on inimesi, kes ei suuda seda maksta,“ ütles Kalda Päevaleht Online’ile. „Osadel munitsipaalpindadel on üür väiksem, teistel suurem,“ lisas ta.

Kalda leidis, et mingis mõttes on loogiline, et teatud aja möödudest tõuseb nende pindade hind, mille eest makstakse endiselt kuni kümne aastat kehtinud tariifide järgi. Samas leidis ta, et kui hinda tõstetaks kõikidel pindadel automaatselt 20 protsenti, siis polek see õige.

Kalda sõnul ei saa hinda tõsta ka neil üürnikel, kes on pinna üürile võtnud vahetult enne muudatuse jõustusmist, sest aasta jooksul ei tohi kaks korda üüri tõsta. Tallinna linnavalitsus saatis täna volikokku 2010. aasta eelarve, milles sisaldub ühe tuluallikana ka 20 protsendiline üürihinna tõus linna pindadel ning sotsiaalmajutusüksuste kohatasu tõus. Sellega loodetakse täita linnakassat 3,6 miljoni krooni võrra.

Tallinna abilinnapea Eha Võrk on öelnud, et valmib tänavu 818 munitsipaalkorterit, neist enamik antakse sundüürnike kasutusse. Augusti lõpul esitleti Tallinnas Raadiku tänaval elamukvartalit, kus paiknevate 47,8-83 ruutmeetri suuruste korterite üürihind on 30 krooni ruutmeetri eest.

Kuigi inimestelt küsitakse üürihinnaks 30 krooni ruutmeetri eest, maksab linn volikogu opositsiooni andmetel sama pinna eest projekti arendajale renti 136 krooni ruutmeetrist. Soodsa üürihinnaga saavad Raadiku tänava kortereid linnalt taotleda rahvastikuregistris Tallinna elanikuna arvel olevad noored pered ning Tallinna sotsiaalsfääri toimimiseks vajalikud töötajad (lasteaednikud ja õpetajad, hoolekandeasutuste töötajad, muuseumide, raamatukogude ja teatrite töötajad, õed, ämmaemandad, hooldajad ja põetajad, Tallinna linna teenindavad politseinikud, päästjad).

Kas pensioni ikka tasub koguda?

Homme, esmaspäeval on viimane võimalus esitada vastavaid avaldusi ja seega jätkata II samba pensionimakseid. Pension on meie kõigi jaoks oluline tulevikugarantii ja seega valdkond, mille eest kõik hoolitsema peaksime.

Pensionisammastele mõeldes meenub paratamatult asjaolu, et viimasel ajal on üha rohkemad inimesed hakanud kahtlema meie pensionisüsteemi toimimises ja suutlikkuses meie tulevikku garanteerida.

2009. aasta on toonud uudiseid sellest, et valitsus on muutnud oma seisukohti pensionisambasse panustamise osas ja jätnud pensionikogujad omapead. On olnud uudiseid pankade kuritarvitustest neile usaldatud pensioniraha osas. Palju on räägitud erinevate fondide skeemitamistest, mille tulemuseks on jällegi pensioniraha kaotsiminek ja vähenemine.

Pole siis ime, et inimesed kahtlevad ja kõhklevad, kas pensionimakseid on mõtet jätkata. Inimesed ei usu enam Eesti pensionisüsteemi, selle suutlikkust püsida aastakümneid ja tagada rahalist tuge siis, kui mujalt enam suurt midagi tulemas ei pruugi olla. Ainuüksi aasta 2009 on raputanud põhjalikult meie pensionisammaste alustalasid, muutnud olulisel määral reegleid ja vürtsitanud seda kõike lugematute skandaalidega. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesed ei usalda enam meie riigi lubadusi ja suutlikkust nende pensionipõlve kindlustada.

Tulemuseks ongi see, et inimesed investeerivad muudesse varadesse, kust loodetakse pensionieas tuge leida. Olgu see siis kinnisvara või omal käel ja riskil aktsiate ostmine. Paljud on otsustanud teha 100%-lise panuse oma laste arendamisesse ja loobunud üldse enda materiaalse tuleviku kindlustamisest. Teatud osa on üldse loobunud tulevikule mõtlemast ja elavad üks päev korraga – kui raha on, siis kulutatakse ära, kui ei ole, siis vaadatakse, kuidas toime tulla.

Selline pensionisüsteemi puudutava ebakindluse levimine ühiskonnas on destruktiivne ja nõrgendab meie üldist võimet tänastele majandusraskustele ühiselt vastu seista. Kas me vajame just uut pensionireformi, kuid suuri muutusi kindlasti. Selline ühiskondlik ebakindlus ei tohi jätkuda.

Kas maksulagi ikkagi aitaks?

Tööjõumaksud on olnud Eestis vahelduva eduga pidevalt päevakorral. Seda nii tulenevalt vajadusest muuta Eesti atraktiivseks välismaisele kompetentsele tööjõule kui ka eesmärgiga vähendada meie tööpuudust. Palju on räägitud tööjõumaksudele lae kehtestamisest, sest see peaks aitama tuua riiki seda sorti töötajaid, keda Eesti eelkõige vajab. Eesti liiga suured tööjõumaksud olevat takistuseks meie arengule.

Tänase Äripäev Online vahendusel propageerib Tallinna Ülikooli Tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk järjekordselt lae kehtestamise vajadust tööjõumaksudele. Terk’i väitel võtaks lagi maha takistuse kõrgepalgaliste tippspetsialistide sissetoomiseks Eestisse, keda vajame keeruliste toodete-teenuste tootmiseks.

Tööjõumaksudele lae seadmise vajadus on loogiliselt argumenteeritud. Siiski jäävad ülesse veel mitmed küsimused. Kaks olulisemat oleks ehk järgmised:

Esiteks on meil olemas oma haridussüsteem, oma hästi koolitatud inimesed ja tulenevalt sellest väga kompetentne tööjõud. Oma inimeste head taset oleme kiitnud ja just seda pidanud meie majanduse peamiseks tugevuseks. Kas nüüd siis oleme seisukohal, et meie inimesed ei ole üldse sobivad meie majandusmudeli muutusteks? Kas oleme loonud endale pettekujutuse, et meil on hea kvaliteediga ja atraktiivne tööjõud välisinvestoritele? Kas ainukeseks edasimineku variandiks on välistööjõud ja omade inimeste arendamine ei vii tulemuseni?

Teiseks on ikkagi küsimus selles, et kas madal tööjõumaks on üksi piisav, et meie riik areneks? Maailmas on palju maksuparadiise, kus tööjõumaksud on madalad või puuduvad üldse. Miks ei ole aga täheldatud seda, et tipptasemel tasustatud tööjõud nendesse piirkondadesse koonduks? Pigem meeldib tippspetsialistidel elada ja töötada arenenud riikides ja seda vaatamata suurtele maksudele. Sellest loogikast lähtudes ei ole sugugi mitte kindel, et kui Eesti majandusruum muul viisil järgi ei tule, et siis oleks kasu ka tööjõumaksude lae kehtestamisest.

Seega mõelgem enne, kui tööjõumaksudele lage panema läheme.

Inimesed hääletavad Eesti vastu

Eestis on palju arutatud selle üle, et kui palju inimesi on riigist lahkunud, kas nad on lahkunud jäädavalt ning kas see lahkumine on Eesti tulevikku silmas pidades hea või halb.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et Eestist on minema läinud umbes Viljandi linna jagu inimesi. See on suur hulk. Artiklis mööndakse, et lahkujate arv võib olla veel paljugi suurem, sest ega kõik lahkujad ei ole oma lahkumise kohta informatsiooni andnud.

Eestist äraminejate hulgas on kolm neljandikku 15-49 aastased inimesed. Ehk siis parimas tööeas ja parima potentsiaaliga elanikud. Iga inimese lahkumine on Eestile suur kaotus, kuid sellises tööeas inimeste minek paneb suure põntsu meie majandusele ja üldse väljavaadetele edasiselt majanduskasvu näha.

Viljandi linna jagu inimesi võiksid moodusatada töötajaskonna mitmele maailma perspektiivis vaadatuna suurfirmale, millel oleks piisavat suutlikkust eksportida väga paljudesse sihtriikidesse, mille mahud tagaksid piisava konkurentsisuutlikkuse ja mille üldine suurus teatud stabiilsuse turul. Kui need lahkunud inimesed oleksid meil siin ja motiveeritud organiseeruma selliste suurettevõtmiste alla, siis oleks Eestile sellest väga suur abi. Kahjuks on see potentsiaal aga hetkel Eesti majanduse käeulatusest väljaspool.

Palju on arutatud selle üle, et inimeste rahvusvaheline liikumine on hea ja Eestile on kasulik, kui inimesed rahvusvahelist kogemust omavad. Probleem on pigem selles, et paljud lahkujad ei soovi enam Eestisse tagasi pöörduda. Inimesed ei lähe mitte kogemust omandama, et seda hiljem Eestis rakendada. Inimesed lähevad, et rakendada ennast jäädavalt teiste riikide heaks.

Turumajanduses öeldakse, et kliendid hääletavad oma rahaga, millist toodet või teenust osta – ehk siis millise ettevõtte kasuks ja millise vastu. Sama analoogia kehtib ju ka riikide kohta. Inimesed hääletavad, kus elada ja kus mitte. Kuna Eesti on eelkõige lahkumiste riik, siis järelikult hääletavad inimesed ju Eesti vastu. Me peaksime tegema sellest oma järelduse ja lõpetama eneseimetluse.

Tarbijakaitse pole piisav abi maksejõuetuse korral

Delfi avaldab täna tarbijakaitse oktoobrikuu statistikat. Muuhulgas toob väljaanne rõhutatult välja, et inimesed kaebavad tarbijakaitsele laenude ja liisingute pärast. Kurdetakse ka muude finantsteenuste ja rahaliste kohustuste üle.

Kas Tarbijakaitseamet ei tegutse piisava hoolega, finantsteenuste osutajad on mingil põhjusel pidevalt ületamas teenuste osutamisele kehtestatud lubatud piire või on probleem pigem majanduslangusega üha laiemalt levivas maksejõuetuses?

Eestis ringi vaadates ja igapäevaseid uudiseid jälgides viitab kõik sellele, et meie majanduslangusest tulenev maksejõuetus süveneb. Tarbijakaitseametisse seoses laenude ja liisingutega esitatud kaebused on vaid indikatsiooniks sellest, et inimesed ei tule kohustustega toime ja seoses sellega proovivad vaidlustada erinevaid teenuse osutamise aspekte. Loomulikult võivad mõned kaebused olla põhjendatud ja peale Tarbijakaitseameti sekkumist üldine olukord turul paraneda, kuid siiski viitavad kaebused ka raskele olukorrale majanduses.

Inimestest tuleb aru saada. Kui olukord läheb keeruliseks, siis otsitakse abi. Muuhulgas pöördutakse tarbijakaitsesse. Riigi roll ongi inimesi abistada ja teha seda igal võimalikul viisil. Tänast olukorda arvestades peaks riik aga osutama inimestele märksa sisulisemat abi, kui see, et meil on tarbijakaitse. Laenude ja liisingute võtjad vajavad tänasel turul märksa suuremat toetust, kui Tarbijakaitseamet saab ja peab osutama.

Seega jõuame ikkagi tagasi sinnamaale, et riik on jätnud inimesed oma muredega omapead. Majanduslangus on parempoolse valitsuse arvates üksnes inimeste endi mure ja igaüks peaks vaatama ise, kuidas hakkama saab. Eesti inimesed aga nii ei arva. Riik peab olema inimeste jaoks, mitte aga mingite huvigruppide teenistuses.

Nüüd siis hakkamegi kütet välja lülitama

Majanduslangus hakkab enne talve saabumist uut hoogu võtma, nagu on ka mitmel pool varemalt ennustatud. Äripäev Online avaldab täna loo sellest, kuidas Tallinna Küte on võlgade tõttu jätnud kütteta viis maja. Korteriühistu on jäänud sooja eest võlgu – soojatootja keerab kraani kinni ja ühistu vaadaku ise, kuidas edasi läheb.

Kaugküttesüsteemi omapära tõttu ei ole võimalik üksikuid kortereid eraldi süsteemist välja lülitada, mis tähendab seda, et võlgade tõttu võetakse soe ära kogu majalt. Kütteta jäävad ka need korterid, mis on sooja eest korrektselt tasunud.

Korteriühistute seas on hakanud levima arusaam, et pankrotimenetluse käivitamine võimaldab võla maha kirjutada ja seega sooja väljalülitamist vältida. Tallinna Küte aga sama meelt ei ole ja lihtsalt keerab kraani kinni.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et kardetud karm majanduslanguse talv on saabumas ja esimesed majad jäetakse külmaks. Millal Eestis selline aeg viimati oli, et majad ei saanud kütet? Eriti ei mäletagi, kuid nüüd on see siin käes.

Tänast Eesti majanduse olukorda vaadates ei ole absoluutselt mitte mingit kindlust, et neile viiele majale ei järgne järgmised viis, siis kümme ja nii edasi. Probleem ei ole ju tegelikult selles, et need viis maja kuidagi eriti erandlikult pahatahtlikult oleksid käitunud ega ka mitte selles, et Tallinna Küte põhimõtteliselt kiusu ajab. Probleem on ikka selles, et üldine majandusfoon on nõrgenev, majanduse kiire taaskäivitumise märke ei ole ja ka valitsus ei aita sellele kaasa.

Informatsioon kütte väljalülitamisest peaks olema tõsiseks probleemsignaaliks ka neile, kes senimaani meie majanduse rasket olukorda tõsiselt ei võta või arvavad, et homme algab kiire majanduskasv ja kõik hädad kaovad iseenesest. Tuleks tulla maa peale ja midagi sisulist ette võtta.

SKP näitas tõde valitsuse kohta

Tänane päev tõi palju selgust meie majanduse tervise kohta. Majanduslangus jätkub vaatamata sellele, et suur hulk poliitikuid, eksperte ja ettevõtjaid ootasid languse peatumist. Kolmas kvartal oli ikkagi halvem kui teine.

Suuresti põhjustas majanduse edasist langust sisetarbimise jäktuv vähenemine. Inimestel ei ole raha, et teha oste ja kanda eluks vajalikke kulutusi. Varasemate aastatega võrreldes ollakse sunnitud märksa tagasihoidlikumalt läbi ajama. Töötasud vähenevad, laenude teenindamine võtab üha suurema osa sissetulekutest, täiendavaid laene antakse-võetakse vähem jne.

Eksport ei ole suutnud tekitada olukorda, et meie SKP suudaks tõusta vaatamata sisetarbimise kiirenevale vähenemisele. Eesti tervikuna ei ole leidnud üldläbivat konkurentsieelist, mis võiks meid maailmakaardi majanduslanguse taustal särava tähena eredalt esile tõsta.

Mis saab edasi? Sisetarbimine kasvama ei hakka. Eksport ka väga kiiresti meil hoogu üles ei võta. Tööpuudus jätkab suurenemist.

Mida teha? Teiste riikide kogemus näitab, et riigi poolne sekkumine majandusse on vajalik. Paljud edukad riigid on kasutanud majanduse stimuleerimise pakette ja need on ka mõju avaldanud. Eesti on sellist käitumist ignoreerinud ja arvanud, et meie majandus hakkab taastuma iseenesest.

Tänane langus 15,3% tõestab veenvalt, et ilma riigipoolse sekkumiseta meie majandusest nii pea tõusjat ei pruugi saada. Kas 15,3% paneb Ansipi valitsusele mõistuse pähe. Ei usu. Seega peavad Eesti inimesed tegema oma järelduse ja ütlema selgelt oma seisukoha. Tänane majanduslanguse number on piisav põhjus selleks.

Pankade hea eeskuju võib palju aidata

Postimees käsitleb täna laiapõhjaliselt teemat sellest, kuidas pangad on asunud jälle julgemalt eluasemelaenu andma. Postimehe väitel on hapude laenude kasvu pidurdumine julgustanud panku jälle rohkem eluasemelaenu andma. Oma juhtkirjas nimetab leht pankade käitumist lausa päikesekiireks sügistaevas.

Eesti majandus on keerulises olukorras, mingit kiiret kasvu ega taastumist ei paista kusagil. Hapude laenude maht kasvab, kuid mitte enam nii kiiresti. See võib viidata languse põhja saabumisele kui ka ajutisele laenuteenindusvõime paranemisele enne uut halvenemist. Ega majandusprotsessid ei toimu ju sirgjoont mööda. Täpselt me ei tea, mis tulemas on.

Postimehe suhtumist ja pankade käitumist tuleb aga igal juhul positiivselt esile tuua ja kiita. Ega halisemine ei vii mingisuguselegi tulemuseni. Pangad on asunud riske võtma ja oma õlga alla panema selleks, et inimesed saaksid taas kodusid osta, kinnisvaraturg hakkaks natukenegi kosuma ning meie majanduses taas raha liikuma hakkaks. Pangad usuvad meie riiki.

Sageli on elus nii, et keegi peab otsa lahti tegema ja esimene julge olema. Kui pangad on valmis riske võtma, siis ehk tulevad ka teised kaasa. Ettevõtjad hakkavad jälle julgemalt käituma, töö kaotanud inimesed leiavad endast juhlgust ja võimet ettevõtlusesse minna, välisinvestorid hakkavad tähele panema meie taastumist.

Siin tuleb vaid pöialt hoida, et pankade poolne käitumine jää sulatamisel ei jää järgijateta. Riik peab tegema omalt poolt ka kõik selleks, et tekkiv majandusjõud saaks kusagile haakuda ja leiaks soodsa pinnase arenguks. Kui me läheme kõik koos, küll siis hakkama saame.

Majanduslangus sunnibki haiged tööle

Palju on ennustatud seda, et praeguse talve saabudes muutub olukord meie majanduses tõsiselt hulluks. Peiteperiood saab läbi ja inimestele hakkab kohale jõudma, kui hullus olukorras me tegelikult oleme. Eestis on lumi maas. Ilm on sombune ja päevad hämarad ning lühikesed. See ennustatud hull aeg on kätte jõudnud. Milliseks majandusolukord täpselt kujuneb, seda näitavad lähimad nädalad ja kuud. Kas meid ootab majandusliku olukorra halvenemine, või hoopis paranemine, ka seda saame teada.

Majandusprobleemide süvenemisest on kahjuks aga mitmeid märke. Tänane Postimees kirjutab loo sellest, kuidas rahapuudus ja hirm töö kaotamise ees ajab haiged tööle. Inimesed on viimase kolme kuu jooksul võtnud välja varasemast poole vähem haigus- ja hoolduslehti. Põhjus väidetakse olevat selles, et inimesed kardavad oma töökoha kaotust ja jätavad haiguslehe kui vähegi võimalik võtmata. Haigusleht võetakse vaid väga tõsiste haiguste puhul.

Inimesed pelgavad, et töölt eemal oldav aeg võib tekitada olukorra, kus tööandja lihtsalt leiab teise inimese ja küll siis ka formaalne võimalus töösuhte lõpetamiseks leitakse. Samuti kardavad töötajad seda, et tööandja saab pahaseks, kui peab haiguslehe eest maksma ja uurivad võimalusi, et kas saaks haige olla sellisel viisil, et tööandja ei peaks maksma.

Seega kätte on jõudnud pikalt kardetud olukord, kus majanduslangus hakkab üha enam võtma võimalust oma tervise eest hoolitseda ja haigusi ravida. Mis sest, et täna on initsiaatoriks haiged ise – nende käitumine on ju tingitud ainult majandusliku turvatunde puudumisest ja kartusest tuleviku ees.

Kui ühiskonnas ei saa või ei julgeta enam haigusi ravida ja puudub sotsiaalmajanduslik turvalisus, siis on see riigi probleem. Kui inimestel kaob tervis, siis pole ka mõtet rahal ega riigil tervikuna. Ei ole mõtet kuulata või veel vähem uskuda optimistlikke prognoose kohe-kohe taastuvast majandusest, kui tegelikult ei saa meie ühiskond enam lubada isegi haigete ravi. Vaadakem lahtiste silmadega, mis meie ümber toimub ja tehkem sellest oma järeldused.

Ettevõtlus, kas riikliku tähtsusega küsimus?

Eesti Päevaleht toob täna ära analüüsi riikliku tähtsusega küsimuse – Eesti ettevõtluskeskkonna arendamise – edusammudest ja tagasilöökidest. Päevaleht püstitab küsimuse, et kuna Riigikogu arutas ettevõtluse arendamise küsimust möödunud aastal, et mida siis ikkagi vahepeal on ära teha jõutud.

Analüüsis leitakse, et üht teist on tehtud ja sellest on ka ehk kasu olnud. Samas, kui nüüd lehe positiivne hoiak kõrvale jätta, on Eestis ringi vaadates aasta jooksul asjad ainult hullemaks läinud. Tööpuudus on kasvanud, makseprobleemid süvenenud, ettevõtted lähevad ridamisi pankrotti, silmapiiril ei helenda mingit kiiret ja positiivset turbolahendust.

Ettevõtlus on riikliku tähtsusega küsimus, kui parempoolne valitsus ei ole seda sisuliselt nii käsitlenud. Parempoolse lausliberaalse valitsuse ideoloogia seisneb ju selles, et ettevõtlus peab toimima ilma riikliku sekkumiseta. Järelikult ei ole ettevõtlus nende mõistes üldse riiklik küsimus, veelgi vähem mingisugune prioriteet.

Jah, parempoolsed räägivad. Nad seletavad, et ettevõtluse eest peab seisma ja keskkonda paremaks muutma. Tegelikkuses nad selles suunas samme ei astu, vaid pisut ja rohkem formaalselt. Ainult rääkimisest ju ei aita. Kui riik tegudeni ei jõua, siis ka paranemist oodata ei ole.

Ainuke variant on ikkagi see, et parempoolne valitsus peab vahetuma sellise valitsuse vastu, millele on huvi ja suutlikkust ikkagi majanduses midagi ära teha. Isegi kui täna valitsevad lausliberalistid tahaksid ja suudaksid majanduse heaks midagi ära teha, siis nende ideoloogia ei luba seda. Järelikult lahendused ei saagi tekkida. Tegelikult oleme me selle valitsusega tupikseisus sõltumata sellest, kas koalitsioonipoliitikud on suutelised, tahtelised ja huvitatud midagi tegama.

Kas Sotsiaalministeerium annab loobumisvõidu?

Tänases Päevaleht Onlines on ära toodud sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvamus, et tööpuuduse kasv lakkab alles 2011. aasta suvel. Sisuliselt ütleb sotsiaalminister, et meie niigi katastroofiline olukord tööturul läheb iga päeva, nädala ja kuuga üha hullemaks nii sel, kui ka järgmisel aastal ning halvenemine lõpeb alles pooleteise aasta pärast.

Küsimus selles, et kui meile niigi üleloomulikult suurele töötute armeele kogu selle perioodi jooksul veel lisa tuleb, et kuipalju meil Eestis siis töökohti üldse alles jääb või kuidas kogu selle meeletu töötute armeega plaanitakse toime tulla. Eesti ühiskond on tööpuuduse aspektist vaadatuna juba praegu viidud igasuguse taluvuse piirile, mis hakkab siis juhtuma, kui asi sedavõrd palju veel hullemaks läheb? Kuidas olukord meie riigis üldse kontrolli alla jääb?

Sotsiaalministeerium peaks olema aktiivne töötama ja mõtlema selles suunas, et Eestis ei lisanduks enam ainumastki töötut. Või kui ka lisanduks, siis paralleelselt tekiks töökohti rohkemal määral juurde tagamaks tööpuuduse üldise taseme vähenemise.

Mingitest taolistest saavutustest sotsiaalminister ei raporteeri. Pigem annab mõista, et olukord läheb hullemaks ja läheb veel palju palju hullemaks. Uudise foon on selline, et see ei olekski nagu valitsuse rida või probleem – ministeerium on statisti ja olukorra konstanteerija rollis.

Kas Sotsiaalministeerium on andmas loobumisvõitu? Kas sotsiaalminister edastab valitsuse seni varjus hoitud sõnumi, et koalitsioon ei suuda midagi meie kõige hullema majandusprobleemiga – tööpuudusega – ette võtta? Kui asi on tõesti nii hull, siis peaksime kiirelt mõtlema, kuidas siin riigis üldse edasi elada saab. Sellisel viisil igal juhul mitte.

Raske talv saabub – kas töökohad tekivad?

Eesti majanduse edasisest käekäigust on räägitud pidevalt ja ennustusi on väga erinevaid. Üks adekvaatsemaid ja kahtlemata tõenäolisemaid variante on, et käesolev talv tuleb meile väga raske. Just majanduslikus mõttes ja seda eelkõige rohkem haavatavatele elanikkonna gruppidele. Ühesõnaga inimestele, kes teenivad väiksemaid sissetulekuid või kes on kaotanud töökoha.

Kas lõpuks on Eestis ka loota sellise olukorra teket, kus koondamised lõpeksid ja tööpuudus hakkaks vähenema? Kas on olemas mingigi teoreetiline variant, et selline trendi pöördumine leiaks aset käesoleval talvel ja aitaks meil hullemat madalseisu vältida?

Täna ilmus ajakirjanduses teade, et alates 2. novembrist saab hakata taotlema toetusi töökohtade loomiseks. Raha lubatakse anda kuni 200 miljoni krooni ulatuses. Sotsiaalministeerium loodab, et programmis osaletakse aktiivselt ja see annab majandusele reaalse efekti. Arvestades meie parempoolse valitsuse senist käitumist kõlab uudis töökohtade loomiseks 200 miljoni andmisest mitte niivõrd 1. novembri uudisena vaid pigem 1. aprilli uudisena.

Kui see raha tõepoolest leitakse, taotlejad tõepoolest töökohti looma asuvad ja meie majandus uue hingamise saaks, on see programm loomulikult igati teretulnud. Tallinna linn on ammu erinevate meetmetega töökohtade loomiseks suuri samme astunud. Kui nüüd riik ka lõpuks selles suunas aktiivsemaid samme astub on see igati positiivne. Kahtlust programmi siiruses tekitab vaid asjaolu, et need samad täna võimul olevad parempoolsed jõud on Tallinna programme töökohtade loomiseks aktiivselt kritiseerinud.

Tänane uudis ikkagi sisendab lootust, et Eesti erinevad poliitilised jõud võiksid endale luua kandepinna parteideülesteks kokkulepeteks, mis arendaksid Eesti elu ja päästaksid meid tänasest katastroofist. Töökohtade eest peaksime täna seisma kõik sõltumata sellest, milline on meie täpsem poliitiline vaade ja meelsus.

Äri Eestis jätkub vaeste arvel

Eestis on palju arutatud selle üle, ja viimasel ajal üha rohkem arutatakse, et meid võib majanduskaosest päästa eksport ja ainult eksport. Just majanduskriis olevat selleks ajaks, kui innovaatilised ekspordiideed päevakorrale kerkivad ja ettevõtjaid neid ellu viima hakkavad.

Paraku tänast majandusolukorra muutust Eestis vaadates neid innovaatilisi ja praktikasse juurduvaid ideid väga palju ei teki. Veel vähem on käega katsutavaid tulemusi. Pigem katsutakse ikkagi taasleiutada võimalusi siseturult kasumit teenida ja loodetakse endiste aegade tagasitulekut. Tõenäoliselt on see ikkagi vale suund.

Tänane Postimees Online kirjutab, kuidas kiirlaenuandjad on asunud leiutama uusi nippe, kuidas oma raha ikkagi väga kallilt välja laenata ja sisuliselt kevadel jõustunud seadusesätetest mööda minna. Asi tundub olevat lausa väga hull, sest Postimees peab vajalikuks seda tegevust laenajatel naha üle kõrvade tõmbamiseks nimetada.

Laenu, eriti kiirlaenu, võtavad ellkõige inimesed, kellel raha hädasti vaja, kes on sattunud majandusraskustesse ja kes suuresti võtavad kalleid laene just ülima häda sunnil. Seega kiirlaenu võtjate näol on tegemist majandusliku riskigrupi või juba probleemse segmendiga. Neid inimesi peab ühiskond toetama, mitte aga laskma areneda trendidel, mis võimaldaksid teha äri vaeste ja kõige nõrgemate arvelt.

Mõelgem Eesti tulevikku silmas pidades sellele, kuidas meie majanduselu saaks suunduda ikkagi kõrge ekspordiväärtuse loomisele ega püüaks kontsentreeruda meie üha vaesuva rahva käest järjest suurema raha väljatrikitamise peale. Arusaadavalt on sisulise ekspordi loomine keerukas, kuid pikas perspektiivis kahtlemata kasulikum, kui äri vaeste arvel.

Tudengid ei pea maksma valitsuse saamatuse eest

Täna oli Riigikogus arutelu all tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõuga ei ole võimalik nõustuda, kuna sisuliselt üritab valitsus panna tudengeid maksma koalitsiooni saamatuse ja vigade eest ning anda hoogu meie haridussüsteemi lagunemisele. Eelnõu on otseselt suunatud ka töötajate ja ametiühingute vastu. Kuna teema on oluline toon alljärgnevalt ära oma ettekande teksti:

* * * * * * *

Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon ei toeta tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõud, mis piirab maksustatavast tulust tehtavaid mahaarvamisi. Eelnõuga kaotatakse õppelaenu intresside ning ametiühingu sisseastumis- ja liimemaksude tulust mahaarvamise õigus. Eelnõu loogikat jälgides peab Eesti arengu hüvanguks laenu võtnud ja haridust omav inimene loobuma sellest, mida riik on talle lubanud. Riik rikub käesoleva eelnõuga paljude praeguste ja endiste õppurite õigustatud ootust õppelaenude intresside mahaarvamiseks maksustatavast tulust. Selle eelnõuga väljendab riik oma otsest suhtumist haridusse.

Kas on ikkagi õige, et õppelaenu võtja peab käendama majanduskriisi ja valitsuse saamatust riigi rahandust korras hoida? Õppelaenu on inimene võtnud ju selleks, et omandada haridust ja hakata tööle selle sama riigi heaks, mis käesoleva eelnõuga tahab majanduskriisi ja valitsuse saamatust just tema kaela veeretada. Haridust omav inimene on niigi võtnud õppelaenu näol laenuriski, mis võib eriti valusalt kätte maksta tänases madalseisus. Riik peaks minema täna õppida soovivale inimesele appi, aga mitte takistama seda. Juba tänane valitsus ülekohtuselt vähendab 2010. aasta eelarves riikliku koolitustellimust mahus 84 miljonit krooni. Selle eelnõuga haridusvaenulik suund jätkuks.

Kuid hullemgi veel, riigieelarvetuludele avaldab eelnõus toodud mahaarvamiste kaotamine esmakordselt mõju alles 2011. aastal. Seega me toome lühinägelikult ohvriks õppelaenu võtjad, kuid riigieelarve rasket seisu 2010. aastal ei paranda see mingilgi määral. Selle eelnõuga tekitab valitsus tagasilööke meie haridussüsteemile, õppurite suutlikkusele ja motivatsioonile ning üldisele õiguskindlusele.

Majanduses on reegel, et ... lahendamine teatud viisil võib kaasa tuua teise probleemi tekke. Kogu iva seisneb selles, et tuleb otsida lahendusi, mille positiivne efekt on suurem kui negatiivne efekt, et ühiskond tervikuna võidaks. Eelnõu omab vaid negatiivset efekti. Milleks seda üldse välja pakkuda ja veel vastu võtta?

Eelnõuga toome majanduskriisi ohvriks ka töötajad. Ametiühingud on töötajate jaoks tugisambaks ning riik peaks ametiühingute tegevust soodustama. Riik peab kaitsma nõrgemaid ja ametiühingud on vahend selle eesmärgi täitmiseks. Tulenevalt sellest, ei saa kuidagi nõustuda eelnõus toodud põhimõttega ametiühingu sisseastumis- ja liikmetasude mahaarvamise lõpetamiseks füüsilise isiku maksustavast tulust.

Töötaja on töösuhte nõrgemaks pooleks ja riik peab teda kaitsma. Eelnõule on andnud negatiivse hinnangu ka Eesti Ametiühingute Keskliit, mille arvamuse kohaselt võivad sellised muudatused alandada soovi ametiühingutega liituda. Aga võib-olla ongi tänase valitsuse soov, et ei oleks ametiühinguliikmeid, kes saaks protestida ja poleks siis ka täna õdesid ja arste tänavatel?! Kahjuks üliõpilasesinduste arvamust isegi ei küsitud. Eriti naeruväärne on see, et kogu eelnõu tehtava kahju tulemusena võidab riik 2011. aastal ainult 35 miljonit. Eeltoodust lähtuvalt Keskerakonna fraktsioon hääletab eelnõu vastu.

Milleks on Mustamäel mänguväljakud?

Eilne Eesti Päevaleht avaldas artikli teemal, et Mustamäe mänguplatsid tõmbavad ligi joodikuid, mis häirib lapsi ja seega teeb mänguväljakute kasutamise keeruliseks.

Kahtlemata on probleem olemas ja sellega peab tegelema. Nagu ka artiklist kenasti välja tuleb tegeleb teemaga Mustamäe linnaosavalitsus, munitsipaalpolitsei ja politsei. Samas ei saa kedagi keelata mänguväljakul viibida, kui inimene parasjagu seadust ei riku – see aga häirib lapsi ja lapsevanemaid.

Mänguväljakute küsimusel on ikkagi ka teine pool. Mänguväljakud on Mustamäele rajatud, need on olnud laste ja lapsevanemate poolt hinnatud, need on toonud inimestele palju rõõmu ja muutnud Mustamäed märksa paremaks elukohaks. See positiivne, mis mänguväljakutest on tulenenud on ikkagi kordades suurem, kui see, et seal on tekkinud mõned probleemid.

Loomulikult on hea, kui ajakirjandus osutab tähelepanu probleemkohtadele ja aitab sellega kaasa lahenduste tekkele ühiskonna kitsaskohtadele. Samas jätab Päevalehe käsitlust pisut kallutatud mulje, justkui ei oleks mänguväljakute puhul tegemist mitte hea ja vajaliku algatusega vaid pigem probleemkoha loomisega. Päris nii see ka kindlasti ei ole.

Katsugem maailma näha rohkem läbi positiivse vaatenurga. Sellest võidame kõik.

Keskerakonna võimas tulek

Täna toimus Keskerakonna valimiskonverents. See oli võimas, läbimõeldud, suure töö tulemus ja eekõige näitaja sellest, et Eesti valimismaastikul on toimumas olulised muudatused. Inimesed saavad üha enam aru sellest, et meie edu suureks võtmeküsimuseks on ikkagi see, kas poliitikud on südamega meie riigi arendamise eest väljas või mängitakse lihtsalt mingeid kitsaid oma ringkonna mänge.

Riigis võimul olevad parempoolsed on viinud meie majanduse allakäigule. Paljudes kohalikes omavalitsustes võimul olev Keskerakond on teinud väga palju kohalike inimeste heaks ja suutnud vastu seista riigivõimu poolt loodud majanduskaosele. Tänaseks on olemas reaalsed tulemused ja näitajad, kes on mida teinud ja kelle poliitika on kuhu viinud. Märgid näitavad ja inimesed mõistavad, et Keskerakond on õigel teel ning Keskerakonna toetamine on ka Eesti arengu ja majanduse toetamine. Keskerakonna võim on garantiiks majanduslanguse süvenemise vastu ja võimalus suunduda kiirelt uuele tõusule.

Eesti inimesed ja Keskerakond teavad, et keskpartei on õigel teel. Sellest ka Keskerakonna julged ja otsustavad sammud. Keskerakond ei poe valimisliitude selja taha ega näe mingit vajadust maskeeruda. Keskerakonna nimekirjades kandideerib kohalikel valimistel kokku ligi 3000 kandidaati, Tallinnas neist umbes 300. Keskerakond tuleb oma nimekirjadega välja enam, kui 200-s omavalitsuses üle Eesti.

Keskerakond on tugev, Keskerakond on õigel teel, Keskerakond teab, mida taotleb ja Keskerakonnal on rahva toetus. Valimiskonverents on peetud ja valimised lähenevad iga päevaga. Jääb vaid kõigile poliitikutele valimisteks jõudu soovida ja kõigile valijatele õigete valikute tegemist. 18. oktoober näitab meile, kuhu läheb Eesti.

Nüüd müüme maha pensioniregistri?

Täna jõudis laiema avalikkuse ette informatsioon sellest, et sotsiaalminister Hanno Pevkur analüüsib plaani pensioniregistri erastamiseks. Nimelt plaanib ta anda pensioniregistri käigushoidmise üle Eesti Väärtpaberikeskusele. Minister on juba palunud väärtpaberikeskuse inimeste nägemust selle idee teostamiseks.

Niisiis oleme jälle astumas ühte väikest, kuid olulist sammu selles suunas, et meie riik maha müüa. Sellega on lausliberaalne parempoolne valitsus pidevalt tegelenud ja nüüd on lihtsalt järgmine asi leitud, mida müüa (või niisama ära anda) kannataks.

Loomulikult võib selle idee õigustamiseks tuua igat liiki põhjuseid. Näiteks (nagu neid põhjuseid täna ka juba pakutakse), et sotsiaalkindlustusameti infosüsteem ei ole eurokõlblik, et riigi seisukohast oleks hea, kui kõik pensioniandmed asuksid ühes ja samas kohas, et pole mõtet dubleerida infosüsteeme, et teine ja kolmas sammas on nii või teisiti juba Eesti Väärtpaberikeskuse käes jne. jne. Loll on see, kes selgitusi, põhjendusi ja õigustusi ei leia.

Kõige kurvem on aga see, et meie riik kantakse tükikeste haaval laiali. Kui seda tehakse väikeste tükkide haaval ja vaikselt üle ajaperioodi hajutatuna, siis avalikkus ei pruugigi seda kõike enne märgata, kui riigist vaid riismed järel. Nüüd on peale tulemas ka kohalike omavalitsuste valimised, mis tähelepanu selliselt probleemilt kenasti kõrvale juhib.

Poliitikute kohus on juhtida rahva tähelepanu väga täpselt sellele, kuidas rahva varaga ringi käiakse, kuidas seda maha parseldatakse ja kuidas niiviisi võidakse jõuda täielikult varatu riigi lävele. Väga viimane aeg on sellistele asjaoludele tähelepanu pöörata ja teha kõik et riigi vara väljakantimist peatada. Ning kantijad tuleks vastutusele võtta viisil, nagu seda tehakse erasektoris pankrotikurjategijatega ja muud liiki tahtlikku maksejõuetuse põhjustajatega. Poliitikud peavad ka ükskord vastutama hakkama.

Me vajame võõrtöölisi?

Täna läbis meediat uudis, et Eesti tööandjad on tänavu saanud üle 330 loa võtta tööle kolmandate riikide kodanikke. Inimesi võetakse tööle Ukrainast, Venemaalt, Usbekistanist, Pakistanist, Nepalist, Hiinast ja Filipiinidelt. Tööload on antud unikaalseid oskuseid omavatele inimestele, keda tööandjad ei ole leidnud ei Eesti, Euroopa Liidu ega ka Euroopa majanduspiirkonna riikide kodanike hulgaste ega nende riikide tööjõuturgudelt.

Sellist uudist kuuldes läheb paratamatult mõte nendele kümnetele ja kümnetele tuhandetele Eesti inimestele, kes on meie riigis kaotanud töö ja kellel on täna väga suuri raskusi enda toimetuleku tagamisega. Kas tõesti ei ole meie riigis piisavalt kokkasid, keevitajaid ja muid spetsiifiliste erialade esindajaid, et me peame inimesi täna sisse tooma.

See, et inimesed riikide vahel liiguvad ja oma konkurentsivõimelisi tööoskuseid jagavad, ei ole mingil viisil halb. See aitab kaasa tööjõuturu arengutele ja majanduse üldise konkurentsivõime kasvule. Kuid selle kõige positiivse foonil peab valitsus ikkagi suutma luua sellise tööturu poliitika, kus meie ettevõtjad ei peaks koondama Eesti inimesi selleks, et siis järgmisel hetkel sisse tuua välismaalasi.

Meil seisab ees sügis, mis saab meie majandusele mitmes mõttes otsustavaks. Kuivõrd ja millisel viisil me vee peale jääme ja milliseks kujunevad seisud tööjõuturul selgub loetud kuudega. Samas ei anna tänane seis mingil viisil põhjust käed rüppes istumiseks ja olukorra kõrvalt vaatamiseks, nagu teeb seda Ansipi lausliberaalne valitsus.

Kas majanduskriis lõpetab ka arstiabi?

Täna räägitakse sellest, et haigekassa eelarve on ka pärast hiljuti kinnitatud miljard krooni suurust kokkuhoidu 700 miljoni krooniga miinuses. Lahendust silmapiiril ei paista. Inimesed on üha suuremas mures, kas edaspidi ikkagi arsti juurde pääseb. Järjekorrad on juba oluliselt pikenenud ning arstiabi eest ähvardatakse küsima hakata väga suuri summasid. See käib aga enamikele abivajajatele üle jõu.

Haigekassa mõtleb sellest, kuidas vähendada ühe ravijuhu hinda. Aasta lõpuni on jäänud nii vähe aega, et kogu seda raha kokku hoida on väga raske. Üha rohkemad inimesed leiavad, et tuleks minna reservide kallale. Selleks tundub olevat viimane aeg.

Mis saab aga siis kui reservid otsas? Ja eeldusel, et ravijuhu hind on jõudnud miinimumini? Kas me loodame, et selleks ajaks on Eestis majandus asunud mühinal kasvama ja kõik läheb jälle sellise kiirusega ülesmäge, et rahapuudusest ei tea keegi midagi? Kui aga majanduskasv ei jõua selleks ajaks kohale, mis on tegevuskava selliseks olukorraks?

Kui reaalselt meie tänasele olukorrale otsa vaadata ja analüüsida haigekassa olukorda selles seisus, siis optimismiks ei ole mitte mingisugust põhjust. Tänase majanduspoliitika tingimustes mingit tõusu me niipea ei näe. Kui ka võimule tuleks Keskerakond, siis võtakse enne pärist tükk aega aega, kui uus majanduspoliitika suudaks oma mõju avaldama hakata. Siinkohal tulekski seega püstitada küsimus, et kas ka arstiabi läheb lausliberaalse majanduspoliitika ohvriks?

Kes on vastu erakorralistele valimistele...

Keskerakond algatas otsuse eelnõu rahvahääletuse korraldamiseks riigikogu erakorraliste valimiste läbiviimiseks 7. veebruaril 2010. aastal. Paljud tunduvat olevat, vähemalt alguses, selle idee vastu.

Vastuoleku põhjendusi on seinast seina, kuid väga paljud – kui mitte enamik – tunduvad olevat lihtsalt otsitud, et mitte endale antud rahva mandaati kontrollida.

Rahvahääletus on oluline ja erakorralised valimised on täpselt sama olulised. Erakorraliste valimistega tuleks välja, kellel on rahva mandaat olemas ja kellel mitte. See annaks meile kõigile uue stardi, mida tänane Eesti vajab rohkem kui kunagi varem.

Kes on täna erakorraliste valimiste ja rahvahääletuse vastu näitavad seda, et nad kardavad mandaadi puudumist. Neil on põhjust karta, et nad ei saa tagasi valitud ja nende senimaani tehtud tööd ei kiideta heaks. Poliitikud ju tunnevad väga täpselt oma sisemuses, kas nad on teinud seda, mille eest ka edaspidi hääli antakse või ei ole.

Seega oleks erakorralised valimised vajalikuks testiks meie demokraatiale – kas poliitikud on valmis rahvale silma vaatama ja kas rahvas kiidab senimaani tehtud töö heaks. Kõik kes sisemuses pooldavad demokraatiat ja parimaid lahendusi Eestile peaksid pooldama ka rahvahääletust ja erakorralisi valimisi. Vaatame, kes on kes.

Euromõttekus ei ole selge

Eurole üleminekust 2011. aasta alguses räägitakse viimasel ajal praktiliselt iga päev. Küll on inimesi, kes peavad seda võimalikuks ja on inimesi, kes peavad seda võimatuks. Osad toetavad seda, et euro nimel tuleb ohvriks tuua kõik, kaasa arvatud meie majandus ja inimesed. Teised jälle ei saa aru, miks seda eurot niiväga vaja on, mis siis meie majanduses lõpuks juhtub, kui meil kehtib edasi kroon, kuid samas suudame majandust arendada.

Kogu selle eurojutu ja kaasnevate miljonite nüansside hulgas ei ole niivõrd tähtis see, kas keegi tahab või keegi ei taha eurot või milliste ohvritega euro 2011. aasta alguses võimalikuks võiks saada, kuigi ka kõik see on tähtis. Pigem on probleemiks aga see, et avatud diskussiooni rahvaga, kodanikeühendustega ja asjaosaliste organisatsioonidega euro küsimuses ei toimu.

Valitsus käratab peale, et euro on prioriteet ja selle nimel teeme kõik. Ükski riigiasutus ei julge enam piiksatadagi. Ettevõtjad ütlevad, et kui eurot ei tule siis on halb. Mõni majandusteoreetik või praktik julgeb vahepeal mingit arutelu arendada, kuid keegi ei taha, ei oska või ei julge teemast kinni võtta. Kui mõni välisekspert ütleb, et milleks meile nüüd kohe euro pärast ennast lõhki rabeleda, siis leitakse, kui vähe see inimene kohalikke olusid ikka tunneb.

Tegelikult vääriksid inimesed seda, et neile euro varema või hilisema kasutuselevõtu plussid ja miinused kõik mustvalgelt ette joonistatakse ja nendega seda asja ka arutataks. Ei aita ainult sellest, et inimesi hirmutada ja öelda, et kui eurot ei tule, siis välisinvestorid meid ei usalda ja siis läheme põhja. Inimesed väärivad ausaid ja avatud arutelusid. Kas ei oleks aeg seda inimestele pakkuda? Kas äkki ei pingutaks kogu rahvas vajadusel euro nimel rohkem, kui see pingutus on teadlik, mitte valitsuse poolsel hirmutamisel ja sunnil põhinev?

Majanduslangus võtab juba inimelusid

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab loo sellest, et vanureid on hakatud hooldekodudest ära viima. Põhjuseks lihtsalt see, et puudub raha hooldekoduteenuse eest maksmiseks. Kui enne ei olnud hooldekodudes piisavalt vabu kohti, et inimesi paigutada, siis täna jäävad üha rohkemad kohad lihtsalt tühjaks. Ruumidele otsitakse alternatiivseid rakendusi.

Need inimesed, kes ka hooldekodusse tuuakse, oleks pidanud toodama palju varem. Need inimesed on vajanud hoolt, kuid ei ole seda saanud. Nad on toodud viimases hädas, kui miski muu ei ole enam aidanud. Samuti, paljud inimesed, kes hooldekodust rahapuudusel ära viiakse, vajavad tegelikult profesionaalset hooldamist, kuid koduseinte vahel nende eest sellisel määral ei hoolitseta või jäetakse nad täiesti omapead. Hooldekodust inimest ära viivad lapsed võivad küll rääkida, et ema või isa tunneb end paremini, kuid tegelikult on küsimus üksnes rahas.

Ühesõnaga, meie majandus on jõudnud sinnamaale, kus inimesed ei saa enam ellujäämiseks vajalikku hoolt. Nad jäetakse saatuse hooleks. Selline nähtus on omane väga varastele ja välja arenemata ühiskondadele, kus nõrgemad ja vanemad lihtsalt surevad siis, kui endage enam ise toime ei tule. Eesti on täna kahjuks sinnamaale jõudnud.

Kui võim vahetuks ja tänase vabamajanduse asemele tuleks mõistlik ja elu edasiviiv majanduspoliitika, kas siis kõik muutub? Loomulikult muutuks, kuid mida kaugemale meie elu allavett enne lasta jõutakse, seda raskem on pööret teha ja seda kauem võtab aega normaalsesse ellu naasmine. Hooldekodude näide tõestab, et täna maksavad osad inimesed meie parempoolse majanduskaose eest juba eludega.

Milline on Ansipi uus majandustrikk?

Rahandusministeerium avaldas värskelt majandusprognoosi, mille kohaselt langeb Eesti majandus sellel aastal 14,5 protsenti. Eesti Panga prognoosi kohaselt kahaneb majandus tänavu 12,3 protsenti. Peaminister Andrus Ansip kiirustas teatama, et rahandusministeeriumi prognoos pole usutav.

Ühtlasi pidas peaminister Andrus Ansip vajalikuks täna rõhutada, et pensione praegune valitsusliit alandada ei kavatse ja tema sellisesse valitsusse ei kuuluks, mis pensione kärbiks. Pensionide maksustamise teema jätab Ansip aga targu mainimata.

Oluline on siinjuures osutada tähelepanu veel teiselegi aspektile. Kümme kuud tagasi ennustas rahandusministeerium, et sel aastal laekub sotisaalmaksu pensionikassasse ja ravikindlustusse kokku 34 miljardit krooni, tegelikult saab see summa olema umbes 27 miljardit. Tegemist on väga tõsise hoobiga ravikindlustusele ja pensionikassale.

Mida teeb Ansip? Kas ta tõesti suudab täita eurokriteeriume ja mitte puudutatada pensione (ei otseselt ega varjatult) ühel ja samal ajal? Kui suudab, siis kust see raha tuleb? Eesti riigi varade suuremahulise odava väljamüügi arvelt? Riigi investeeringute täieliku külmutamise (ka eurotoetuste ärajäämise) arvelt?

Ansip ei ole pakkunud välja mingit sisulist majanduse elavdamise poliitikat, et kõik need eesmärgid loomulikul teel saavutatavad oleksid. Seega peab tal varuks olema mingi trikk. Küsimus vaid selles, et milline trikk konkreetselt?

Makseraskused kasvavad, Eestist tuleb ära kolida

Krediidiinfo on väljastanud statistika Eesti ettevõtete maksekäitumisest 2009.a. esimese poole kohta. Sellest statistikast selgub, et maksehäiretega ettevõtete arv kasvas aastas ligi kolm korda. Majanduslangus on nüüd hakanud mõjutama ka keskmise suurusega ettevõtteid ja suurettevõtteid. Keskmise suurusega ettevõtete hulgas on maksehäiretega ettevõtteid neli korda ja suurettevõtete hulgas kaks korda rohkem.

Olukord Eesti majanduses halveneb silmnähtavalt. Selle taustal on lausa paha kuulata Eesti Panga ja huvide konfliktis olevate pangaanalüütikute juttu selles, et oleme põhja saavutanud, kõik läheb nüüd vaid ülesmäge. Seda ülesmäge mineku juttu on ammu kuulda olnud, kuid see ei ole tõeks osutunud. Sisulisi paranemise märke aga Eesti majandusest ei paista.

Mida arvavad ettevõtjad ise? Suurettevõtja ja paljude ettevõtjate autoriteet Urmas Sõõrumaa avaldab täna Äpripäev Online vahendusel arvamust, et need ettevõtjad, kellel tiivad kannavad, peaksid Eestist ära kolima ja mujal äriga tegelema. Ta leiab, et olukord Eesti majanduses läheb nutusemaks ja Eesti hädad on veel ees. Ta ühineb Tiit Vähi arvamusega, et võitja on see, kes järgmisel aastal üldse olemas on.

Niimoodi arvavad ettevõtjad ise meie majandusest. Numbrid ja statistika toetavad ettevõtjate arvamusi. Numbrid ja statistika ei toeta optimiste Eesti Pangast ja meie parempoolsest valitsusest. Nii, Eesti Pank kui ka valitsus näivad jätkuvalt olevat seisukohal, et mida ei tunnista, seda ei ole olemas. Võib olla peaks siiski reaalselt majandusele otsa vaatama, olukorra tõsidusest aru saama ja siis midagi ette võtma.

Soome tunneb meile kaasa, Venemaa läheb meist mööda

Meedia avaldas informatsiooni selle kohta, et Soome välisminister Alexander Stubb väljendas muret Balti riikide majanduse tuleviku pärast ning kutsus koostööle. Välisminister rääkis, et 90-ndatel olid Balti riigid eduriigid, kuid nüüd kukub nende riikide majandus kahekohaliste numbrite võrra, kasvab tööpuudus, vaesus ja kuritegevus. Ministri arvates halveneb olukord sügise saabudes veelgi ja järgmise aasta alguses töötuks jäävatel inimestel ei pruugi rahapuudusel olla lootust isegi mitte hüvitistele.

Venemaa teatas majanduslanguse lõppemisest. See tähendab, et Venemaa SKP on kasvanud kaks järjestikust kuud. Kahtlemata võib arutada selle üle, et kuivõrd majanduskasv on reaalne ja jätkusuutlik ning kuivõrd võib see pigem statistiline näitaja olla, kuid kindlasti ei lange Venemaa majandus nii kiiresti kui meie oma.

Venemaa ajab vaikselt, kuid tarka majanduspoliitkat. See on võimaldanud Venemaal hakata kuuluma kasvava majandusega riikide hulka, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Jaapan, Hong Kong, Hiina. Kui samad arengud jätkuvad, siis vaatame varsti Venemaale väga sügavalt alt üles ja keegi ei mäleta enam meie ajutist majandusedu.

Eesti suhtub sageli Venemaasse üleolevalt. Me oleksime justkui targemad ja paremad. Majandus aga ei lähtu hoiakutest, arvamustest või eelarvamustest. Majandus lähtub pragmaatiliselt sellest, kes on konkurentsivõimelisem ja tegusam. Täna on majandus andnud positiivse hinnangu Venemaale ja negatiivse Baltikumile. Isegi sedavõrd negatiivse, et ka Soome tunneb meile sügavalt kaasa. Kas ei oleks aeg meil ennast kätte võtta ja muuta? Kas ei oleks aeg hakata omama majanduspoliitikat?

Majandus langes – kas nüüd hakkame tõusma?

Täna räägitakse igal pool ja palju sellest, et Statistikaameti avaldatud kiirhinnangu kohaselt langes Eesti majandus 16,6 protsenti. See on suur langus, kui mitte öelda, et väga järsk kukkumine.

Paljud analüütikud näivad olevat seisukohal, et põhi on käes. Paljud ülejäänud analüütikud arvavad, et sama järsku langust enam ei tule ja nüüd on langus märksa sujuvam – ühesõnaga lauge põhi. Kõik need hinnangud on optimismi süstivad, kuid siiski on teatud kõhklused ja kahtlused õhus.

Täna ei ole silmapiiril sisulisi põhjuseid, miks meie majandus tõusma peaks hakkama. Me kõik nagu loodame, et kui kusagil on tõus või kui me oleme juba liiga palju kukkunud, et siis on peagi majandustõus ka Eestis garanteeritud. Kahjuks ei ole see nii lihtne – selleks et tõus tuleks, peab siinmail ikkagi aktiivne majandustegevus käivituma. Meil peab tekkima uus majandusmootor – seda ei ole aga silmapiiril.

Isegi kui tõus tekib, siis mida tähendab see Eesti inimestele? Kas inimesed ananvad aru, et heale järjele jõudmine (või taasjõudmine) võib võtta viis-kümme-viisteist aastat. See, et SKP ka hakkab kasvama, ei tähenda paljudele peredele kaotatud kodude kiiret tagasisaamist, laenuspiraalist väljumist, võimalust elada Euroopaliku heaolu standardi järgi, kindlustatud vanaduspõlve ja veel palju muud.

Me ei tohiks lasta ennast uinutada juttudega, et nagu oleks juba majanduspõhi käes, kohe uus tõus algamas ja justkui täna võimul olev valitsus ei olekski millegi negatiivsega hakkama saanud. Majanduses on meil jätkuvalt probleeme ja endale sisulise majanduskasvu saamiseks – sellise majanduskasvu saamiseks, mida ka inimesed tunnetaksid – selleks peame oma majanduspoliitikat ja riigijuhtimist ikkagi väga põhjalikult muutma.

Riik asub omavalitsusi saneerima – huvitav millised valitakse?

Postimees Online avaldab täna loo sellest, kuidas riik asub saneerima kohalikke omavalitsusi. Probleem nimelt selles, et mitmetes omavalitsustes võib sügisel saabuda olukord, kus tulenevalt tulumaksu laekumise langusest ei suuda omavalitsused enam arveid tasuda. Keskvalitsus saadaks sellisel juhul maksejõuetusse kohalikku omavalitsusse saneerija, kes jõuga kulud ja tulud tasakaalu viiks. Saneerimine ei saa tähendama ilmselt lihtsalt arvete kinnimaksmist – pigem ikkagi meetmete rakendamist selleks, et maksejõuetusest välja tulla.

Kahtlemata on majanduslangus objektiivne nähtus ja majanduses toimetulekuks peavad tulud olema kuludega tasakaalus. Kui tulud vähenevad ja vähenenud tulusid ei suudeta asendada teiste tulude või ajutiste finantslahendustega, siis tuleb vähendada ka kulutusi. Kulutuste vähendamist segavad emotsioonid ja tulenevalt sellest on teinekord kõrvalt tulnud inimesel tõepoolest kergem valusaid lõikeid teha.

Samas on ikkagi kogu sellel saneerimise jutul väga tugev poliitiline maik juures. Enne kohalike omavalitsuste valimisi saabuvad saneerijad kohalikku omavalitsusse ja keeravad kõik rahakraanid kinni. Selgituseks see, et võimul olev valitsus ei ole tulnud oma tööga toime. Kõigil valijatel peaks ühe korraga selge olema, et võimule tuleks valida teised mehed ja naised – ehk siis lahendatakse olukord ära.

Eestis on kas juba sattunud või lähiajal sattumas raskesse olukorda väga palju omavalitsusi. Seega tekibki olukord, et saneerijatel on võimalik raskustes olevate omavalitsuste hulgast välja valida need omavalitsused, mis vajavad erakondlikust eelistusest tulenevalt võimuvahetust. Sinna sõidavad saneerijad ja hakkavad asju korraldama – ning teevad seda viisil, mis igati toetab võimul oleva koalitsiooni lagunemist. Kõrvaltvaatajana on aga võimatu hinnata, miks just see omavalitsus vajas saneerijat ja mitte see teine, mis tundus olevat sama hullus, või veel hullemas olukorras.

Midagi positiivset ajakirjanduselt

Tänane Postimees.ee toob ära Keskerakonna seenioride kirja tulevasele pensionärile. Kirjas muretsevad Keskerakonna Seenioride Kogu liikmed eakate kehva olukorra ja võimalike pensionikärbete pärast. Kiri on ääretult südamlik ja toob ära väga fundamentaalsed elu alused – kõik me jääme ükskord vanaks, kuid kahjuks on vananemine ainuke vahend, et kaua elada.

Keskerakonna Seenioride Kogu kiri on tähtis, asjakohane ning antud poliitilises olukorras väga vajalik. Samas on sellel lool ka hoopis teine pool. Tähelepanu äratas see, et Postimees selle kirja tervikteksti otsustas ära tuua. Leht oli omalt poolt lisanud vaid põgusa kommentaari, mis oli pigem positiivne või neutraalne. Kogu loo juures ei olnud ainsamatki negatiivset sõna või kallutatud konteksti, mida Keskerakonda puudutava materjali juures sageli leitakse.

Kas Postimehele on hakanud meeldima Keskerakond? Ei ole kindel. Pigem on Keskerakonna Seenioride Kogu sõnum niivõrd veenev ja üldinimlik, et selle edastamisel on võimalik unustada isegi poliitilised erimeelsused ja muud vastuolud.

Kas tõesti on Postimehe käitumine seekord üheks esimeseks päikesekiireks selles mõttes, et meie ühiskonnas on tärkamas üleüldine hoolivus ja üldinimlike väärtuste mõistmine, mille nimel ollakse valmis unustama poliitilised meelestatused, omakasu ja igapäevased vastuolud. Hea, kui meie ühiskonnas sellised märgid tekkimas on.

Taktikalised kärped või sotsiaalkulud

Tänases ajakirjanduses on palju olnud juttu sellest, et kaitseminister Jaak Aaviksoo saatis teistele ministritele märgukirja, milles selgitab, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu ja vähendada tuleb sotsiaalkulutusi. Seega jällegi samm selles suunas, et minna pensionäride ja teiste abivajajate niigi hapra leiva kallale.

Mõnes mõttes tuleks Jaak Aaviksooga nõustuda, et taktikalistest kärbetest ei ole meie riigi edasisteks arenguteks kasu. Tõepoolest, ega selle lõputu kärpimisega kusagile ei jõua. Aaviksoo näeb lahendusena sotsiaalkulude kallale minekut. See on see osa tema arvamusest, millega aga kuidagi nõus olla ei saa.

Me ei saa edasi nii, et muudkui võtame kõigilt raha vähemaks. Me peame midagi looma, midagi teistesse riikidesse müüma, mingeid teenuseid osutama. Lahendus ei ole kärpimine, lahendus on soodustada millegi uue teket.

Seega võib tänase ühe võtmeteema ümber sõnastada nii, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu, kasu on sellest, kui suudame luua majandusarengu. Majandusareng saab aga tekkida ainult sellises keskkonnas, kus inimestel on turvaline ja hea olla. Inimene tegeleb majandusinnovatsiooni ja arenguga ikka siis ja ainult siis, kui tema esmased sotsiaalsed vajadused ja eksistentsiaalsed probleemid on lahendatud. Igal ettevõtjal või potentsiaalsel ettevõtjal on oma sugulased, kes on vanemad inimesed või kes vajavad muul viisil sotsiaalabi. Nende sugulaste hooletusse jätmine mõjutab kaudselt ka neid ettevõtjaid, kellelt me loodame majanduskasvu. Kõik on omavahel seotud.

Siit ka selgitus, miks innovatsioon ja üldine majandusareng lähtub tavaliselt riikidest, kus on heal tasemel sotsiaalne kindlustatus. Millegipärast ei tule majandusleiutisi arengumaadest. Seega ka õpetus Eestile – kui tahame majandusarengut saavutada, siis peame tagama meie sotsiaalsüsteemi toimimise. Halvad on nii taktikalised kärped kui ka sotsiaalsüsteemi kallale minek.

Ansip müüb raamatupidamise?

Täna ilmus portaalis e24.ee pikem lugu sellest, kuidas ärimehed tahavad riigi raamatupidamise üle võtta. Lisaks raamatupidamisele võetaks üle ka personalihaldus ja arvutimajandus. Edaspidi tegeleks riigi raamatupidamise, personalihalduse ja IT korraldusega mitte enam riik ise, vaid mingi erafirma. Riik ostaks teenust ja maksaks selle eest. Erafirmade hinnangul võiks riik sellisel juhul umbes 150 miljonit krooni kokku hoida.

Ansipi valitsus on kogu aeg rääkinud seda juttu ja läinud seda teed, et riigi varasid maha müüa, paljusid funktsioone teenustena sisse osta. Valitsus on ühelt poolt näinud võimalust teenida sellisel viisil raha, kuid teiselt poolt saanud ka realiseerida oma tõekspidamist võimalikult õhukeseks lihvitud riigist. Parempoolsed on kogu aeg olnud seisukohal, et mida õhem riik seda parem.

Tänane majanduskriis näitab, kuidas õhuke riik on meie majanduslangusele kätte maksnud. Kogu maailmas on majanduskriis, kuid Balti riigid on kõige hullemas seisus – vähemalt Euroopa riikide hulgas küll. Et me kõige viletsamas seisus oleme, selles ei ole süüdi maailmamajandus, vaid ikka meie enda majanduspoliitika.

Kõik me saame aru, et riik võib olla õhem või tugevam, kuid kusagil on ka õhukese riigi maksimumpiir, kust õhemaks minnes lakkab riik eksisteerimast. Kui riik annab ära oma raamatupidamise, töötajad ja IT infrastruktuuri (koos info, riigisaladuste, kogu juhtimisliku know-how’ga), siis ilmselt on küll see maksimaalne õhuke olemise piir ületatud. Andes ära raamatupidamise, inimesed ja arvutivõrgud eksisteerime riigine ilmselt edasi vaid paberil.

Nüüd ka viimane sundüürnik Tallinnast kadunud?

Tänased ajalehtede uudisteportaalid vahendavad infot selles osas, et ka Tallinna viimane sundüürnik on saanud endale korteri. Tallinna viimasele sundüürnikule anti üürikorter Lasnamäel Raadiku tänaval. Kõik inimesed, kes on esitanud avalduse sundüürnikena korteri saamiseks, on nüüd ka korteri saanud.

Tallinna linn on keskerakondliku juhtimise all vaieldamatult teinud sundüürnike heaks rohkem, kui mistahes teine kohalik omavalitsus. Leevendust on leidnud paljude inimeste tragöödiad ja paljud inimesed on just tänu Tallinna linna munitsipaalelamute programmile saanud uue tõuke elus edasiminekul.

Samas ei pea seda informatsiooni selliselt võtma, et omandireform Eestis on sellega lõppenud. Omandireformi käigus on Eesti ühiskonda süstitud suurel hulgal ebaõiglust, rikutud inimõigusi, kraavi aetud inimsaatusi ja tehtud palju muud negatiivset. Kõik need probleemid vajavad lahendamist. Omandireform vajab lõpuleviimist, reformi vead vajavad parandamist ning tehtud ülekohus väärikalt heastamist.

Tallinna keskerakondliku linnavõimu eeskujulik tegevus on järgimistvääriv kõigile teistele omavalitsustele ja ka poliitilistele jõududele. Tallinna munitsipaalelamute programm on vääriliseks ja tugevaks vundamendiks, millele ehitada edasisi lahendusi omandireformi väärikaks lõpuleviimiseks. Õige on see, et uudis viimasele sundüürnikule korteri andmisest on igal viisil positiivne. Samas ei tohiks aga uudist mõista nii, et see on probleemi lõplik lahendus. Pigem on ikkagi (loodetavasti) tegemist positiivsete lahenduste tekkimise algusega. Loodame, et Tallinna linna eeskujul ja toel saab lõpuks kogu omandireform positiivse joone alla.

Kärbime ennast euroks – anname oma vara välisinvestoritele

Tänane e24.ee räägib selest, et kolmas eelarvekärbe peaks euro Eestisse meelitama. Loos viidatakse reitinguagentuur Moody’s eilsele teatele, et kui valitsus teeb kolmanda eelarvekärpe ja Eesti majanduse väljavaated edasiselt ei halvene, võib Eesti tõepoolest suuta 2011. aastal eurole üle minna.

Ühesõnaga me oleme jõudnud sinnamaale, et mida rohkem me oma eelarvet kärbime ja mida rohkem meie majandus maha jahtub, seda lähemal oleme me eurole. Kui teha veel neljas ja viies, võib olla ehk kuueski eelarvekärbe, kas see tähendaks eurole üleminekuvõimalust juba aastal 2010?

Kahtlemata on rahamaailmas valitsevad seosed keerulised, kuid keeruliste suhete taga on tavaliselt peidus päris lihtsad põhimõtted. Euroga liitumise osas võiks välja tuua näiteks sellise põhimõtte, et meid võetakse eurotsooni eelkõige siis ja ainult siis, kui see kasulik on. Ka euroga liitumise kriteeriumid on tehtud just sellest printsiibist tulenevalt.

Siit edasi mõeldes ja ülaltoodud uudist arvesse võttes võib jõuda järeldusele, et eurotsoonil on meid kasulik võtta enda rüppe eelkõige siis, kui tulenevalt eelarvekärbetest süvendatud majanduslangus on viinud meid ikka võimalikult sügavale põhja. Põhja iseloomustab aga üks oluline tingimus – varade hinnad on maksimaalselt madalad.

Euro pidavat meile tooma investorid, sest euro annab neile enesekindluse. Investorid on tavaliselt huvitatud vara (näiteks kinnisvara) odavalt ostmisest, et siis hiljem kallimalt edasi müüa. Järelikult, investorite huvides ongi saada euro ja võimalikult odavad hinnad üheaegselt. Eelarvekärbetega põhja viidud Eesti majandus annabki odavad hinnad. Samas on siis täpselt õige aeg euro kehtestamiseks ja... investoritele on tee valla.

Kõik on lihtna ja loogiline. Ega ei saagi eeldada, et investorid tulevad meile head tegema ja euro antakse meile sõpruse poolest. Majandusmaailmas on igal käigul oma mõte.

Ka Läti näib olevat kiirelt teel euro suunas. Äripäev Online vahendas täna uudist, et võrreldes 1. juuli 2007. aastaga on Läti korterite hinnad kukkunud pea 70%. Niipalju siis meie majandusperspektiivist ja euro tulekust.

Kodusõda majanduses – esimene ohver põllumees

Tänane Eesti Päevaleht Online kirjutab loo sellest, kuidas hulgimüüjate ringkaitse sunnib talunikke loobumismõtteid mõlgutama. Probleemi olemus nimelt selles, et hulgimüüjad maksavad talunikele nii vähe, et hing vaevalt sees seisab. Otse poelettidele oma toodangut müüma talunikke aga ei lasta. Nii ongi talunikel valida, kas üritada miinimumtuluga toime tulla – praktiliselt peale makstes, või siis loobuda üldse.

Eks mõjuvõimu jagamine majanduses on kogu aeg käinud – palju raha tootjale, palju vahendajale, palju jaekauplusele. Selles ei ole midagi uut. Uus on tänasel turul aga see, et hirmus raskeks on läinud kõigil ja selle võrra intensiivsemalt proovitakse oma probleeme lahendada seeläbi, et väärtuse ahelast teiste arvelt võimalikult suurem tükk just omale hammustada. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse turujõudu, administratiivseid trikke ja ka otseseid kokkumänge.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et üldine majanduslangus on pannud kõik sedavõrd raskesse majandusliku olukorda, et sisuliselt hakkame sõdima omavahel. Üldine majanduslangus on üle kasvamas majanduslikuks kodusõjaks. See, mis täna toimub, ei ole enam konkurents või normaalne võimupiiride jaotus, vaid ikkagi majanduslik kodusõda. Sõjas on aga ohvrid. Esimesteks ohvriteks võivad sellel sügisel olla talunikud.

Põllumeestel on ees sügisene koristusaeg. Siis liiguvad tavaliselt ka suuremad rahad ning nende turult väljatõrjumine ei pruugi kohest mõju avaldada. Pigem on see efekt pikema ajalise lõtkuga ja avaldub hiljem. See aga ei tähenda, et juba täna ei peaks põllumeeste huvide eest seisma ja nende jätkusuutlikkusele mõtlema. Pigem on nii, et täna on viimane aeg seda teha. Me ei pea asuma sõtta hulgikaupmeestega, kuid põllumeeste huvid peavad saama arvesse võetud. Kui Eestimaa tahab süüa, siis põllumees peab saama võimaluse toota.

Ilmuvad esimesed märgid sügisest

Saabunud on august. Ilm on endiselt soe, kuid selgelt on juba näha esimesi märke sügisest. Põldudel on alanud viljakoristus, linnud käituvad teisiti, kohati hakkavad ilmuma juba mõned kollased lehed.

Näha on muutusi ka inimeste käitumises. Suvine loidus ja põgenemine tsivilisatsioonist on lõppemas. Paljud üritavad küll võtta suvest viimast, kuid ollakse ka juba avatud suhtlemisele, valmistutakse sügiseks, mõeldakse läbi taastekkivaid töökohustusi, koondatakse energiat õppetööks – kes kuidas.

Ilma jahenemine ja sügise saabumine toob meid kõiki reaalsusele lähemale. Eestis on palju inimesi, kellel ei ole tööd. Meil on palju ettevõtteid, kes jätkuvalt kaotavad pinnast jalge alt ja liiguvad vääramatul pankrotikursil – seda vaatamata kõigile jõupingutustele, mida nende firmade juhtkonnad ja töötajad ka ei teeks. Meil on inimesi, kellel puudub kodu päriselt ja meie hulgas on palju neid, kellel on oht kodu pangale kaotada.

Kõik nimetatud probleemid ja paljud teised probleemid olid meil päevakorral juba kevadel. Mis on vahepeal muutunud? Milliseid lahendusi on valitsus vahepeal pakkunud? On lihtsalt loodetud, et küll aeg asjad paika paneb. Kuid kas on pannud? Ilmselt mitte. Praegu ei ole ka näha, et probleemid iseenesest laheneksid või, et valitsus midagi ette võtaks. Kõik see ennustab meile külma ja pimedat sügist – mitte ainult ilmastiku vaid ka majanduslikus ja sotsiaalses mõttes. Kahju.

Eesti mudel lähiajaks – lausvaesus ja kõrge tööpuudus

Nagu Eestis viimasel ajal kombeks, ei möödu ühtegi päeva ilma negatiivsete uudisteta. Eurostati analüüsidega seoses on neid uudiseid täna lausa kaks.

Esiteks selgub Eurostati alampalga uuringust, et Eesti on oma 4350 kroonise alampalgaga Euroopa lausvaeste hulgas. Lääne Euroopa rikastele riikidele jääb meie alampalk alla suurusjärgu võrra.

Teiseks teatas Eurostat, et vastavalt nende kiirhinnangule kasvas tööpuudus Eestis 17 protsendini. Selle näitaja poolest on Eesti Euroopa Liidus peale Hispaaniat ja Lätit kõrgelt tööpuuduselt kolmandal kohal.

Seega ongi Eesti tänane mudel selline, mida iseloomustab lausvaesus ja kasvav/suur tööpuudus. Kurb, et niimoodi on läinud. Veelgi kurvem on see, et otsest väljapääsu ka kusagil nagu ei ole silmapiiril. Võimul on endiselt lausliberaalne majandust isevoolu teed minna laskev valitsus ja taastumismärke ka Eesti majanduses näha ei ole.

Mida soovitada? Tuleb edasi elada lootuses, et ühel hetkel peab paremaks minema hakkama. Ja peaks ka ise selle nimel pingutama, et paremini läheks. Võtame ennast kokku ja elame edasi, sest kui me ise ei usu endasse ja ei tegutse, siis ei tule ka keegi teine meile appi.

Pensionäride eest ja majanduslanguse vastu

Viimasel ajal ei möödu praktiliselt päevagi, kui ei ole arutelu või uudiseid pensionäride teemadel. Kas pensionideks raha jätkub? Kas sotsiaalministeerium saab pensionide makmiseks vajalikud vahendid? Kas pensione peaks ikka maksustama? Kas pensione tohiks alandada? Ja nii edasi.

Tänases Maalehes on pikk intervjuu Olari Taaliga. Küsimuse peale, et kas pensionärid pole siis oma pikkade tööastatega korralikku vanaduspõlve ära teeninud, esitab Olari Taal vastuküsimuse: „...kas lätlased olid Vene ajal nii palju kehvemad töötegijad, et saavad meie pensionäridest 40% vähem?” Samuti küsib ta, et kui võtta laenu selleks, et praegust pensioni edasi maksta, et kes siis selle tulevikus kinni maksab. Olari Taal selgitab pikalt, kuidas noored juba praegu Eestist minema jooksevad ja hakkavad rikkust teenima mõnele teisele riigile, kus ettevõtlikkust osatakse paremini hinnata, kui meil siin.

Olari Taalil on õigus. Selleks, et me saaksime oma riigis pikaajalisi ja toetavaid lahendusi nõrgematele – pensionäridele, noortele peredele, sotsiaalabi vajavatele inimestele – selleks peaksime suutma välja pakkuda lahendusi ka selles osas, kuidas meie majandus arenema hakkaks ja meie inimesed majandust arendada tahaksid.

Täna on olukord kahjuks hoopis sedapidi, et inimesed kipuvad Eestist äri. Kohalikku ettevõtlust pakitakse kokku. Ka kohalikud investorid vaatavad, kuidas oma raha mõnda välisriiki investeerida, mitte sellega Eestis midagi teha. Samuti ei ole näha siia mingeid välisinvestoreid tulemas – ja miks nad peaksidki, kui kohalik elu allamäge läheb. Igaüks tahab oma raha paigutada ikka sinna keskkonda, kus elu areneb, mitte vastupidi.

Ühesõnaga, kui me ei leia lahendusi, mis muudaks meie majanduse kursi allakäigust ülesminekuks, siis võimegi jääda vaidlema pensionide suuruse ja pensionäride õiguste üle. Ühel päeval meil ikkagi ei ole raha ei palkadeks, pensionideks ega sotsiaaltoetusteks. Kui riigil ei teki majanduspoliitilist mõtlemist, siis on pensionide vähendamine mitte „kas” vaid „millal” küsimus. Raha puu otsas ei kasva.

Kas tõesti on olemas vaid üks sundüürnik?

Postimees.ee avaldas täna loo pealkirjaga „Tallinnas on veel vaid üks sundüürnik.” Postimees.ee peab lugu nii oluliseks, et avaldamisel paigutati see lausa aknalooks. Lugu räägib sellest, et Tallinna linnavalitsus andis täna 30 Raadiku tänava munitsipaalmajades asuvat korterit üürile senistele sundüürnikele. Tänase saavutuse tulemusena ootavat abilinnapea sõnul sundüürnikuna Tallinnas korterit veel vaid üks inimene.

Postimees.ee on täiesti õigel teel selles küsimuses, et sundüürnike teema on Eestis äärmiselt oluline ja väärib kajastamist kõige tähtsamatel pindadel ja kohtades. Samuti on õige see, et Tallinna linn on keskerakondliku juhtimise all teinud väga palju sundüürnike probleemi lahendamiseks ja väärib selle eest väga tõsist tunnustust.

Samas muidugi ei peaks Postimehe loo mõjul looma endas pettekujutlust, justkui sundüürnike probleem ongi Eestis ajalooks saamas ja kahe aastakümne jooksul sundüürnikele tehtud ülekohus lõplikult heastatud. Kümned tuhanded inimesed on kaotanud kodusid, jäänud ilma paljudest varalistest õigustest, tõugatud ühiskonna ääremaale ja muutunud otsese inimõiguste rikkumise ohvriks. Tegemist on ühiskonnas väga sügava ja laialt juurdunud probleemiga, mis on lõhestanud ühiskonna ning löönud sügavaid haavu meie riigi võimesse üldse oma tulevikuga toime tulla.

Kümned tuhanded inimesed on oodanud aastakümneid ja ootavad ka täna, et tehtud ülekohus saaks heastatud ja kannatused mingilgi määral kompenseeritud. Paljud inimesed ei ole jõudnud seda päeva, kui õiglus taas võidule pääseb, ära oodata ja on läinud manalateed. Need, kes on jäänud aga ootavad ja võitlevad – kes usub rohkem, kes on käega löömas, kuid õiglust tahavad kõik.

Sundüürnike probleem ei ole meie ühiskonnast kusagile kadunud ega ka kadumas. Kümned tuhanded inimesed ootavad lahendusi ja lahendus peab tulema. Sundüürnike probleemi võib ajalukku kanda alles peale seda, kui välja on pakutud komplekssed lahendused ja sundüürnike teema on leidnud positiivse lõppsihi igas mõttes. Täna on meil veel pikk tee käia.

Eesti pensionäride elujärg üks halvimaid Euroopas, kas varsti maailmas?

Eurostati andmetel on Eesti pensionäride olukord niivõrd hull, et kehvemini elavad Euroopa Liidus üksnes Küprose pensionärid. Lätiga oleme umbes sama pulga peal.

Kõik, kes vähegi avatud silmadega Eesti ühiskonnas elavad, teavad seda, et Eesti pensionäride olukord ei ole hea. Kuid, et olukord on nii hull, seda vaevalt paljud endale ette kujutasid.

Meid on lollitatud juttudega, et kohe on Eesti isevoolu teed jõudmas Euroopa rikaste riikide hulka ja et kui piisavalt pingutame euroraha nimel, siis saame garanteeritud majanduskasvu justkui iseenesest. Heaolu ja sotsiaalsete garantiide kasv on iseenesest mõistetav nähtus, mis kaasneb meie majandustõusuga.

Paraku on reaalsus kujunenud hoopis teistsuguseks, kui lausliberaalne valitsus on meile seda jutlustanud. Oleme sügavas majanduskriisis, meie pensionärid on Euroopa ühed vaeseimad ja meil puuduvad igasugused väljavaated oma majandusolusid kiirelt parandada.

Mida teeb selles olukorras parempoolne valitsus? Reformierakond ja tema järgijad on hakanud sõna võtma sellel teemal, et pensione alandada või siis maksustada. Kuhu me nii tüürime? Kas tõesti sinna, et Euroopa praktiliselt kõige vaesemad pensionärid veel vaesemaks muuta? Kas Ansip üritab selles küsimuses ka ehk maailmarekordit?