Majandus kisub ettemääratult kollapsisse

Tänane päev on toonud rohkesti majandusuudiseid.

Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohaselt süveneb majanduslangus Eestis möödunud aasta 3.6 protsendilt tänavu 8.5 protsendini. Tööstusettevõtete toodang vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta veebruariga võrreldes 30 protsenti. Eesti valitsemissektori eelarve puudujääk oli 2008. aastal esialgsetel andmetel 3 ja võlatase 4.8 protsenti SKP-st. Statistikaameti sõnul oleme euroga liitumiseks vajaliku Maastrichti kriteeriumi täitmiseks täpselt serva peal.

Jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta veebruariga võrreldes püsivhindades 18 protsenti. Üliõpilased ei suuda tasuda õppemaksu, eluasemekulutusi ning liisinguid ja laene.

Majandusprofessorid ja eksperdid arvavad, et meie käesoleva aasta majanduslanguseks ei tule mitte 8.5 protsenti, vaid võib olla kuni 20 protsenti.

Kõik need negatiivsed uudised ühel päeval. Kas midagi positiivset ei kirjutata?

On üks positiivne uudis. Uudis räägib sellest, et töö kaotanud inimesed hakkavad ettevõtjateks ning loovad uusi töökohti. Tänavu esimeses kvartalis on tööturuamet andnud sellesisulist toetust 34 inimesele. Miinuspool on aga selles, et need on vaid 34 inimest rohkem kui 50 000 töötust.

Kuhu meie majandus nii jõuab? Ilmselt kollapsisse. Tööpuudus suureneb veelgi. Me täna ei ole jõudnud veel sinnamaale, kus jõustub uus töölepinguseadus ja välja makstud töötute hüvitised hakkavad otsa lõppema.

Silmapiiril on suur must auk. Palju on pakutud variante, kuidas meie majandust pöörata ja taas tõusule viia. Koalitsioon ei ole kuulanud ja vajalikuks pidanud midagi ette võtta. Kas arusaamine negatiivsest võimalikust stsenaariumist peab siiski tulema selle kõige mustema läbikogemise teel või siiski suudame mõistusega olukorda enne kõige hullemat jama päästa? Kui me midagi ette ei võta, siis kannatavad ju Eesti inimesed. Milles nemad süüdi on?

IMF ei ole tont - võib olla siiski vajame abi

Tänane Äripäev kirjutab, et Leedu ei saa enam varsti tõenäoliselt ilma IMF-i rahata hakkama. Leedu proovib täna veel kokkuhoiumeetmetega hakkama saada, kuid ei välista vajadust abi paluda rahvusvahelistelt doonoritelt. Leedu majandusolukord halveneb kiiresti, mis võib edasi lükata euro kasutuselevõtu ja muuta küsitavaks senise eelarve- ja rahapoliitika jätkusuutlikkuse.

Paljud lehed räägivad täna töötukassa rahapuudusest ja sellest, et ametiühingud pooldavad töötukindlustusmakse tõusu kolmele protsendile. Töötukassa hinnangul kogutaks maksetena tänavu miljard krooni, kuid väljamakseid peaks tegema 2.6 miljardi krooni eest (igakuised väljamaksed üle 200 miljoni krooni). Sellel aastal saaks varemalt kogutud reserviga hakkama, kuid järgmisel aastal jääks töötukassa ilmselt väljamaksete tegemsiel hätta.

Uus töölepinguseadus on õli tulle valamas. Koalitsioon töötab täna selle nimel, et juuli alguses rakendada tööandjatele meelepäraseid sätteid ja edasi lükata töötajatele vajalikke sätteid. Keegi ei oska täna täpselt prognoosida, mis hakkab meil Eesti juhtuma peale juuli algust, kui uus seadus sellisel viisil jõustatakse. Keegi ei tea, kui kaua töötukassa tegelikult vastu peab, sest keegi ei tea, millises tempos hakkab töötuid juurde tulema.

Me võime küll väita, et Eesti on paremas seisus, kui Läti ja Leedu ning uskuda hirmujutte IMF-ist, kuid tegelikkuses pole meie majandustel suurt vahet midagi. Kõigis kolmes Balti riigis on väga tugev majanduslangus, kasvab tööpuudus ja iga äriplaan edasiminekuks oleks väga kriitilise tähtsusega.

Ma arvan, et ei tohiks jätkata pea liiva alla peitmist ja kujutada ette, et valikujoon majandusliku kukkumise ja püsimise vahel jookseb just sealtmaalt, kus Eesti pisut-pisut teistest Balti riikidest parem on. Ma arvan, et ka meie peaksime juba täna analüüsima läbi IMF-i variandi ja muud variandid, mis võiksid meile toeks olla olukorra muutumisel täiendavalt negatiivsemaks.

Infrastruktuur päästab kollapsist

28. märtsil avaldas Eesti Päevaleht Online uudise selle kohta, et Läti tahab ühendada Läänemere ja Musta mere. Nimelt on Läti eestvõttel asutatud rahvusvaheline projekt „Veetranspordisüsteem Riia-Herson-Astrahan,” mille raames kavatsetakse Daugava, Lääne-Dvinaa ja Dnepri jõgede vahele kanaleid ehitades jõuda ühenduseni Läänemere ja Musta mere vahel. Jah sõna on projektis osalemiseks andnud juba Venemaa, Ukraina ja Valgevene.

Läti algatus on muljetavaldav. Selge on see, et majanduskasvu ja pikaajalist õitsengut saab tagada erinevate riikide vahelises koostöös ja oma eeliseid ära kasutades. Läti on suutnud täna tuua laua taha sellised riigid, millega Eesti kuidagi ei suuda läbi saada ja oma suhteid arendada. Ukrainaga on küll ühte või teist pidi üritatud, kuid mingeid suuremahulisi tulemusi riikide kui tervikute majanduskoostööst ette näidata ei ole.

Eesti on parempoolse valitsuse eestvõttel viimaste aastate majanduspoliitilise sõnumina saatnud maailma teate, et meie ei pea vajalikuks oma geograafilise positsiooni eeliseid kasutada – meile ei sobi transiit ja me ei pea oluliseks suhteid mõjuvõimsate majandusnaabritega. Läti, nagu näha, mõtleb teisiti. Selleks hakatakse isegi kanaleid ehitama, et omavahelist koostööd süvendada.

Infrastruktuuri projektidega käib kaasas ka veel see imidz, et need aitavad sageli välja tulla majanduskriisidest. Läti just midagi taolist vajab. Mis on aga Eesti suurimad infrastruktuuriprojektid, mis võiksid meie majandust elavdada ja ka rahvusvahelsit tähtsust omandada? Meil on trammid, trollid, sõidudeed... Mõne teejupi ehitame vahest juurde, aga edasi?

Kas kliiniline surm meie majandusele?

Viimastel päevadel on maailmamajanduse kohta kostumas palju positiivseid uudiseid, mis annavad kevadist lootust üldise majandusolukorra kiireks paranemiseks. Börsid on pööramas kiirele tõusule, mitmetel riikidel läheb hästi.

Näiteks läbis meediat teade, et Euroopa suurimal autoturul Saksamaal on riigi stiimulpaketi tulemusena vallandunud tõeline autoostu buum. Automüüjad ja lammutustöökojad ei suuda sellega lihtsalt sammu pidada. Tööd jätkub kõigile ja jääb ülegi.

Saksamaa kantsler Angela Merkel plaanib lausa tuleval nädalal Londonis kogunevale G20 kohtumisel maailma suurimate riikide juhtidele selgitada, et maailma majandus ei vaja taastumiseks enam liiga suuri rahasüste. Me juba taastume ja liiga suure koguse raha paigutamine majandusse võib hoopis teistsuguseid probleeme tekitada.

Saksamaal läheb juba hästi. Ka paljudel teistel riikidel on hakanud hästi minema. Tõsine ostubuum on tabanud Argentiina majandust – supermarketite koguseline müük kasvas veebruaris aastataguse ajaga võrreldes 22.5 protsenti. Järelikult on mille eest tarbida.

Hästi ei hakka minema aga veel sugugi kõigil. Läti majandusminister ütles hiljuti välja seisukoha, et Läti majandus on kliinilise surma seisundis. Otsitakse meetmeid kriisist väljumiseks, kuid paraku ainult otsitakse.

Maailm jaguneb täna selgelt võitjateks ja kaotajateks. Kelle poolel on Eesti? Mida peaksime meie tegema, et majanduspoliitiliselt kiiresti võitjate hulka kuuluma hakata? Kahjuks ei paku keegi vastuseid.

Küll aga ennustab Royal Bank of Scotland Group Plc, et Balti riikide euroga seotud valuutad on aeglaselt põlev süütenöör, mis võib süvendada regiooni majanduslikku kriisi enne lõplikku kollapsit. Ohuks on ühtlasi see, et Balti riikide vastastikune sõltuvus tähendab Eesti jaoks seda, et kui Läti läheb väga allamäge, siis ta paratamatult tõmbab ka Eesti kaasa.

Ma arvan, et siin on mille üle mõelda. Tahaks väga, et leiame endas jõudu võitjate hulka välja rabeleda. Vastasel juhul on meie majandus varsti sama hõre, kui kujutatud juuresoleval pildil.

Milline on Eesti tulevikutoode?

Eesti majandus on madalseisus, seda teame kõik. Eesti majandus vajab madalseisust ülesaamiseks midagi sellist, mida kogu ülejäänud maailm meilt osta tahaks. Olgu see siis teenus või mingi füüsiline toode. See midagi oleks just see, mis aitaks meil saavutada vajalikku eksporti ja rajada vundamenti tulevikku.

Mis oleks siis Eesti tulevikutoode? Erinevaid variante alates mõnedest konkreetsetest toodete gruppides ja lõpetades teatud konkreetsete tootmisharude terviklikuks konkurentsivõimeliseks väljaarendaiseks on palju pakutud. Ühest visiooni aga ei ole. Isegi kui kusagil on täpne visioon, siis kindlasti ei ole see täna veel praktikas ja ei toeta meie majandust.

Mida siis teha? Kas peaks organiseerima mõne keskse riikliku struktuuri, mis koguks võimalikke ideid, süstematiseeriks neid ja testiks parimaid eesmärgiga saada need mõned kandvad mõtted, kus suunas Eesti majandus peaks liikuma ja millised tootmisharud eelisjärjekorras välja arendama. Kui me teaksime oma tulevikutooteid ja tulevikusuundi, siis oleks võimalik ka riigil rohkemal määral õlg alla panna.

Täna meil aga täpne kompass puudub. Me teame, et vajame innovaatilisi ja hästi teenivaid tooteid/teenuseid, millel on suur ekspordipotentsiaal. Täpsemalt me ei suuda määratleda. Kuid kui meie suund on liiga ebamäärane, siis on väga raske kohale jõuda. Ka riigil on raske ebamääraseid asju toetada ja umbes raha anda.

Pean siinkohal õigeks inimesi ja poliitikuid üles kutsuda tähelepanelikumalt ja põhjalikumalt läbi mõtlema kõike seda, mis puudutab Eesti tulevikutooteid ja teenuseid. Üheskoos suudaksime kindlasti välja mõelda suunad, mis töötaksid ka peale suurt majanduskriisi muutunud maailmas ja annaksid meile kindluse meie väikeriigi tuleviku suhtes.

Tööandjad pantvangi, kui tööd ei saa

Tänase Postimehe juhtkiri räägib sellest, et sellel aastal ei pruugi suvel lisanduvad hooajaametid töötuile kuigi palju leevendust tuua. Paljud suvetegevuse pakkujad – turismifirmad, hotellid, restoranid, heakorraettevõtted, müügipunktid, suveürituste korraldajad – on tegevust lõpetamas, lõpetanud või lihtsalt koomale tõmbamas. Isegi kui sealt mõni tuhat töökohta ajutiselt tekib, siis on see kiirelt kasvava ja juba 50 000 piiri ületava töötute armee kõrval väga väike lohutus.

Postimehe toimetus leiab, et tööturuteenuste süsteem ei ole olnud valmis selliseks töötute arvu suurenemiseks ja teeb ettepaneku, et riik ja omavalitsused peaksid nüüd suutma pakkuda omi [täiendavaid] lahendusi. Lootusetu olukorra teke, kus töötuks jäänud vanemad ei suuda lapsi toita ja elamise eest maksta, peaks olema igal juhul välistatud.

Hea, et pigem vabamajanduslike väärtuste pooldamisega silma paistev Postimees selliseid seisukohti avaldab. Riigi ja kohalike omavalitsuste roll peaks töötute abistamisel kindlasti suurenema ja seda koheselt. Kahjuks seisavad ees mitmed valimised ja see võib oluliselt mõjutada avaliku sektori suutlikkust konstruktiivseid lahendusi välja pakkuda.

Mis siis saab? Kui avalik sektor kohe appi ei tule, siis kipuvad probleemid lahenema omasoodu – tavaliselt mitte kõige positiivsemal viisil. Näiteks toob elu24.ee täna ära loo sellest, kuidas Prantsusmaal koondatud töötajad firmajuhi pantvangi võtsid ja nõudsid neile sobivat kompensatsiooni koondamise eest. Firmajuht lasti vabadusse peale seda, kui kompensatsioonide osas kokkuleppele jõuti.

Loomulikult käib Prantsusmaal elu pisut teiste reeglite järgi, kui meil. Samas ei saa välistada ekstreemseid lahendusi ka Eestis. Meil aga loodetakse sageli ikkagi ainult sellele, et hakkab tekkima ülivõimas väikeettevõtlus, mis ekspordib, teenib raha ja pakub töökohti kõigle. Variante selleks palju ei ole, kuid leidlikke lahendusi ikka tekib, nagu kasvõi toodud juuresoleval pildil.

Kuhu kadus Eesti ettevõtluskliima?

Täna Äripäev Online poolt vahendatud Krediidiinfo pankrottide uuringu tulemuste kohaselt on 2008. aastal pankrottide arv hüppeliselt tõusnud ning sama trend jätkub ka käesoleval aastal. Võrreldes 2007. aastaga suurenes möödunud aastal pankrottide arv 110 protsendi võrra. Erinevalt varasematest aastatest on suurenenud ka suuremate ettevõtete pankrottide arv, mis näitab, et aasta oli raske ka rohkemal määral kapitaliseeritud ettevõtetele.

Pankrotistatistika on jube. Meil Eestis pidi olema väga hea ettevõtluskliima ja koguni nii hea, et meie omadel läheb hästi ja ka piiri tagant tahetakse siia investeerima tulla. Numbrid millegipärast räägivad teist keelt.

Parempoolne koalitsioon on kogu aeg rääkinud sellest, et meil on suurepärane ettevõtluskliima ja otse loomulikult on see nende suur teene Eesti majanduse ees. Kui nüüd on selgunud, et suurepärane ettevõtluskliima on hoopis täiesti ebasobiv keskkond ettevõtluseks, kas koalitsioon võtab endale nüüd siis ka poliitilise vastutuse? Või hakkab koalitsioon äkki jälle rääkima seda juttu, et kõiges on süüdi maailmamajandus?

Jah, maailmamajanduses on praegu keerulised ajad, kuid teised riigid teevad midagi oma ettevõtete heaks. Meie parempoolsed ei tee peale suurte sõnade midagi – ekspordi abipaketist räägitakse, kuid sama tempoga jätkates näeme me seda paketti järgmise suure kriisi ajal, mitte seekord.

Eesti on kogu aeg müünud müüti, et meil on hea ettevõtluskliima. Praegune pankrottide arvu kiire kasv näitab aga seda, et me eksime. See on umbusaldushääletus tänase valitsuse majanduspoliitikale.

Kui ettevõtluskliima osas midagi ette ei võeta, siis on meie ettevõtluskeskkond sama hõre nagu kevadine loodus pildil toodud puu ümbruses ja üksikud ettevõtjad sama loiud, nagu puu all puhkav loom.

Reformi valelikud trikid Tallinna linna kallal

Europarlamendi valimised lähenevad kiiresti. Sama on lood kohalike omavalitsuste valimistega. Üha rohkem on meedias informatsiooni selle kohta, kus kedagi süüdistatakse millegi valesti tegemises või millegi tegematta jätmises – vahest on välja mõeldud lausa valesüüdistusi.

Eriti tubli on selliste süüdistuste esitamises Reformierakond. Nimelt kasutab partei taktikat, et süüdistada kõiki teisi ja kõiges – ning eelkõige olukordades, mida ollakse ise loonud. Näiteid võib palju tuua alates lasteaedade rahastamisest ja lõpetades linnade pimendamisega. Reformierakond võtab kohalikelt omavalitsustelt raha, selle tulemusena jäävad eluliselt vajalikud valdkonnad rahastamata ning see annab reformierakonnale võimaluse näpuga näidata ja endale valimispunkte saada.

Üks teema, mida reformierakondlasest linnapeakandidaadi meeskond hakkab aktiivselt ülesse võtma, on Tallinna teed. Reformierakond hoolitseb Tallinna eelarvet kärpides igal viisil täna selle eest, et Tallinn oleks alarahastatud ja ei saaks mingil viisil endale pandud ülesandeid täita. Reformierakond teeb linnale piiranguid teede korrashoiuks, et siis kõigile kuulutada, et Tallinn ei saa linna majandamisega hakkama ja tuleks valida Reformierakonna kandidaate. Inimesed, kes asjasse ei süvene, võivadki seda juttu uskuda.

Ma kutsun käesolevaga inimesi lahtiste silmadega poliitmänge jälgima ja natukenegi läbi mõtlema, kes ja mis on ikkagi ühe või teise probleemi taga ja kas süüdistatakse õige asja eest või hoopis oma töö tegematajätmist teise kaela ajades. Inimesed ei ole lollid ja poliitika, mis püsib lollitamisel, ei saa jätkuda.

Keskerakond võidab – Postimees kadestab ja korraldab valimisi

Tänane Postimees avaldas artikli pealkirjaga: „Keskerakond liigub kindlalt valimisvõidu suunas,” kus selgitatakse, et kui sügisel oleks rahva hoiakud samad märtsis tehtud rahvaküsitlusega, siis saavutaks Keskerakond valimistel konkurentide üle seljavõidu. Keskerakonna vahe Reformierakonna ees suureneb järjekindlalt, mis aga ei meeldi õukonnameediale.

Tulenevalt sellest on tõenäoliselt ka Postimees kirjutanud tänase juhtkirja teemal: „Kokku võtmise aeg – erakonnad peavad sügisesteks valimisteks väga hoolsalt valmistuma.” Juhtkirjas kutsub Postimees Keskerakonna konkurentparteisid üles aktiivsele tegevusele, et suuta juhtivale erakonnale kohalike omavalitsuste valimistel vastu seista. Juhtkiri annab selleks ka konkreetse valemi: 33 protsenti vastanuist on uuringu kohaselt öelnud, et ei tea, kelle poolt hääletada. Postimehe toimetuse hinnangul peaks neid hääli püüdma just Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja rahvaliitlased.

Arusaadavalt on Postimehele antud olukord mitte meeltmööda. Väljaanne on oma panuse läbi aegade teinud lausliberalistliku kogukonna toetamisele ja nende võimu kindlustamisele. Eesti rahvas aga ei ole sellest kitsa kliki mängust enam huvitatud ega kavatse mingil viisil enam sellega kaasa minna. Rahvas hakkab järjest rohkem eelistama erakonda, mis tegelikult nende huvide eest seisab ja mõtleb oma kitsa huvigrupi huvide asemel Eesti huvidele.

Eesti majanduses on asjad sedavõrd hulluks minemas, et oli ka viimane aeg sisulist ja Eesti huvides tehtavat poliitikat toetama hakata. Keskerakond on seda läbi aegade teinud ja valijad hakkavad seda üha selgemini mõistma. Rasketel aegadel eraldatakse ikka õiged poliitikud libapoliitikutest.

Valitsuse toetus hajub suitsuna taevaavarustesse, nagu juuresoleval pildil näha.

Reform uputab linna

Saabuv kevad on linnatänavatele toonud üha rohkem vett ja kohati on tegemist lausa olukorraga, kus tuleb tõsiselt vaadata, kus ja kuidas liigelda saab. Tegemist on ühelt poolt lihtsalt loodusseadusliku paratamatusega, kuid teiselt poolt jällegi.... kui Reformierakonna suurel eestvedamisel ei kärbitaks kohalike omavalitsuste eelarveraha, siis oleks kohalikel omavalitsustel ka märksa rohkem võimalusi oma tänavaid ja teid arendada. Ka viisil, et me ei kohtaks linnas liigseid basseine.

Reformierakonna tõttu Tallinna tänavatel uputav vesi omab ka sümboolset tähendust. Nimelt on ju Reformierakond nii otseselt kui ka kaudselt selle taga, et meie majandus ja sotsiaalsfäär on iga päevaga rohkem vee all ja uppumas. Reformierakond ei tule riigi juhtimisega toime, kärbib eelarvet ja jätab seeläbi rahata palju kriitilise tähtsusega valdkondi. Rahastamatus annab uue hoo meie sotsiaal- ja majanduskeskkonna lagunemisele, mis toob kaasa maksulaekumiste vähenemise. Maksulaekumiste vähenemine toob kaasa uued kärped ja nii edasi.

Kevad läheb mööda ja tänavatelt kaob vesi ka ilma täiendava rahastuseta. Kas läheb iseenesest mööda ka meie liikumine mööda reformilikku allakäigutreppi? Ilmselt küll, sest kusagil on olemas põhi, kust enam allapoole minna ei saa. Iseküsimus on aga selles, kas me tahaksime sinnani kukkuda ja kas meie inimesed ei vääriks allakäiguspiraalist väljumist enne kõige madalamale tasemele jõudmist. Päris põhja kukkumisega on lisaks ka veel see probleem, et sealt ei pruugigi enam tõusta saada või vähemalt ei pruugi me meie põlvkonna jooksul jõuda tagasi sinnamaale, mida mäletame näiteks aastast 2006.

Seetõttu kutsun üles siiski rakendama meetmeid selleks, et aidata meid edasi ning mitte ootama, kui uputus looduslikul teel kaoks. See, et Reformierakond linna uputab ei ole hea ja selle vastu tuleb astuda samme.

Veel tööpuudusest – Eesti kaotab usaldushääletust

Tööpuudus on küsimus, millel olen korduvalt oma blogis peatunud, kuid pean seda ikka ja jälle tegema. Eelkõige sellepärast, et tööpuudus on Eesti majanduse tänaseks probleemiks number üks ja selle probleemi osatähtsus võrreldes teiste probleemidega aina suureneb. Lausliberaalse valitsuskoalitsiooni poole pealt ei ole aga silmapiiril mingisuguseid lahendusi – ei osalisi ega täielikke.

Eilne Äripäev Online refereeris tööturuameti teadet selle kohta, et võrreldes sügisega on välismaalt tööd otsivate inimeste arv viiekordistunud.... Meil on võrreldes sügisega viis korda rohkem inimesi, kes on huvitatud Eestist lahkuma ja otsima toimetulekuvõimalusi välisriikidest. Kas selline tendents ei ole käsitletav usaldushääletusena Eesti riigi võime vastu meie tööturuolukorda normaliseerida? Tundub, et on.

Inimesed soovivad lahkuda. Neid on ära tüüdanud jutt kiirest eurost ja jõudmisest rikaste riikide hulka. Inimesed tahavad tööd ja seeläbi tagada endale elatusvahendeid. Inimesed ei taha kuulata mõttetut juttu juba paranevast majanduskliimast ja sellest, et kohe juba olukord paraneb, struktuur muutub, Eesti Nokia leiutatakse ja mis kõik veel.

Tallinna linn on astunud konkreetseid samme tööpuuduse ohjamiseks. Sama on teinud üle Eesti mitmed teised omavalitsused. Samme ei pea vajalikuks astuda riik. Tööturuameti meeskond teeb endast parima, kuid nemad ei saa asendada valitsust ega muuta majanduskliimat.

Sellist lugu kirjutades tekib endal küsimus, et huvitav, kui palju peab negatiivseid signaale tulema ja kui hulluks peab olukord minema enne, kui Eesti poliitikud sisuliselt asjade kallale asuksid ja omavahelisi vastuolusid alla surudes lahendusi üritaksid pakkuda. Inimesed aga vajavad lahendusi täna ja kohe.

Kevad – uus algus, vanad mured

20. märts on kevade alguse päev. Kevad on uue alguse sümbol, kus kõik tärkab ja hakkab kasvama, kus on palju optimismi ja jõudu edasiminekuks.

Meil kõigil oleks hea meel selle üle, kui kevad annaks uue stardi ka meie majandusele, inimeste kaduvale enesekindlusele ja viiks üha raskemaks muutuva rahalise olukorra paranemise teele.

Täna ilmus ajakirjanduses informatsioon selle kohta, et lõhkilaenanud inimesed ummistavad tasuta õigusabibüroosid, kus kõik aga nõu ei saa. Õigusabipakkujad lihtsalt ei jõua kõigiga tegeleda – abivajajate arv on lihtsalt sellisel määral kasvanud. Peamisteks süüdlasteks SMS-laenud. Trend on selles suunas, et füüsiliste isikute pankrotid on muutumas väga väga sagedasteks menetlusteks.

Eile ajakirjanduses avaldatud Faktum & Ariko uuringu tulemuse kohaselt piiravad 72 % inimestest varasemast enam oma kulutusi. Piiranguid tehakse eelkõige meelelahutuselt, riietelt, jalatsitelt ja ka toidult. Tarbijate pessimism majandusolude suhtes on oluliselt süvenenud. Inimesed ei saa või ei julge osta toitu.

Mõned päevad tagasi teatas Eesti Konjunktuuriinstituut, et tarbija kindlustunne on madalaim alates aastast 1992. See tähendab, et tarbija ei osta ka siis, kui vähegi raha on. Kui inimesed aga enam ei osta, siis see annab langusele vaid hoogu juurde.

Kes on nüüd Eesti ühiskonnas selleks, kes suudab need negatiivsed trendid ja tulemid pöörata nii, et kõik saaksid kevadest optimismi ja jõudu edasiminekuks. Et olukorra halvenemise asemele tuleks paranemine. Et kevad tuleks kõigile uute ootuste ja lootustega, mitte sünge tulevikuvaatega.

Valimised lähenevad ja poliitikud mõtlevad oma populaarsusele. Tegelikult peaks mõtlema sellele, et Eestis kõigil hästi läheks ja mida selleks teha. Loodan, et seekord tuleb kevad rohkem inimkesksena ja uut jõudu andvana.

Parkimine Mustamäel – probleem lahendamiseks

Parkimine on olnud autoomanike probleemiks läbi aegada. Sellest ei ole pääsenud ka Mustamäe. Küsimus on selles, et kuhu parkida, mis hinnaga parkida ja see, et alati ikka oleks võimalus parkida. Vastavalt ühiskonna arengule on pakutud ka lahendusi, kuid tänane olukord Mustamäel näitab, et kindlasti on parkimisproblemaatika üheks linnosa arenguarutelude oluliseks teemaks.

Parkimiskorraldus ja vajadus selle järgi muutus eriti päevakohaseks teemaks viimastel aastatel, kus tulenevalt majandusbuumist suurenes meie autode arv kiiresti. Iga aastaga läks parkimiskoha leidmine raskemaks ja parkijad üha leidlikemaks – ei hoolitud märkidest, muruplatsidest ega laste mängupiirkondadest. Kohati hakkas jääma mulje, et elame autoühiskonnas, kus maksimeerimisele kuulub auto heaolu ja seda kõigi teiste ühiskonnaliikmete arvelt.

Probleem on olemas, kuid süüdi pole autoomanikud. Süüdi pole autod. See on elukeskkonna küsimus. Inimesed tahavad elada seal, kus on endal ruumi, kus on laste jaoks ruumi ja kus on võimalik ja kindlalt paigutada ka enda vajalik liiklusvahend.

Peame kontsentreeruma sellele, et otsida lahendusi. Mustamäe on olnud hea elukeskkonna sümboliks. Linnaosas on tehtud pidevalt midagi, mis meie elukeskkonda parandaks ja mis tagaks inimeste soovi siin elada. Probleem on aga selles, et meie elu on sellise tempoga hakanud eest ära minema, et hea elukeskkonna kvaliteet on asunud kannatama. See on nii linnaosa valitsuse kui ka kõigi elanike huvides, et me pidevalt – igapäevaselt – astuksime samme meie elukeskkonna parandamise ja täiustamise suunal. Kaasa arvatud parkimiskorralduse küsimustes.

Me keegi ei taha, et Mustamäe muutub hiigelparklaks. Samuti ei ole lahenduseks ka jalakäijate linnaosa loomine. Proovime üheskoos leida lahendusi ja välja pakkumiseks sobivad kõik ideed. Ka kõige utoopilis-innovaatilisematest lahendustest võib hiljem midagi head välja tulla.

Töötamine välismaal ei aita enam

Me kõik mäletame seda aega mitte kaua aastaid tagasi, kus Eesti piiride avanedes üha suurem hulk meie inimesi hakkas käima tööl välismaal. Kõigepealt Soomes ja Rootsis, hiljem seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu ja lihtsustunud nõuetega ka kaugemal. Teenitud rahad tundusid alguses müstilised, kuid suured ka veel mõned aastad tagasi.

Selle üle, kui palju Eesti inimesi töötab välismaal, on palju vaieldud. Räägitud on numbritest 40 000 ja 50 000, julgemad on pakkunud lausa 200 000 inimest. Osad on Eestist lahkunud kindlasti sooviga minna jäädavalt, kuid suur osa meie inimestest töötab välismaal ikka sellepärast, et teenida oma perele elatist, luua endale materiaalne vundament ja vaadata kindlustatult tuleviku poole. Eesti ei ole suutnud lihtsalt sellistele inimestele piisavat ja heal tasemel rakendust pakkuda.

Täna on olukord muutunud. Välismaal töötanud inimesed jõuavad üha enam töötuna koju tagasi. Ajakirjanduse andmetel on selle aasta paari kuuga välismaal töötuks jäänud pea sama palju seal töötavaid Eesti inimesi, kui möödunud aastal kokku. Välisriigid ei ole enam kindel tagavaraväljapääs ja alternatiiv Eestis elamisele ja töötamisele.

See kõik tähendab seda, et riik peab senisest märksa suuremal määral tegelema sellega, et Eestis taastekiksid töökohad ja lõpeksid koondamised. Meie inimestel ei ole enam selliseid alternatiive välismaal, nagu need olid varemalt. Me ei saa enam loota oma tööturupoliitika lahendamisele teiste riikide poolt. Nüüd peame ise hakkama saama – ja seda olukorras, kus maailmamajanduses on üldine langus ning meie riigil on väga raske leida sisulist rahvusvahelist konkurentsieelist.

Tööpuudus ja selle kiire kasv on meie tänaseks majandusprobleemiks number üks ja see ei peaks jääma üksnes vastavate riigiametnike-spetsialistide lahendada. Toetust, arutelusid ja ettepanekuid peavad pakkuma ka kõik poliitikud, keda rahvas on valinud ennast esindama ja oma muredega tegelema. Nüüd on aeg poliitikutel oma rolli õigustada.

Linnavõim peab inimesel lähedal olema

3. oktoobril 2005.a. Magistrali Kaubanduskeskuses avatud Mustamäe Linnaosa Valitsuse teenindussaal on käesoleva aasta jaanuarist saati suletud. Teenindussaali rajamise idee oli tuua linnavõim inimesele lähemale ja asjaajamine rohkem kodu juurde paljudele neile, kes Magistrali Kaubanduskeskuse piirkonnas elavad.

Tänane põhjendus saali sulgemiseks oli linnaosa kulude kokkuhoid 600 000 krooni aastas ja väidetavalt ka asjaolu, et teenindussaal ei õigustanud ennast.

See kaks kuud, mil teenindussaal on suletud olnud, on inimesed sellest aga olulist puudust tundnud. Teenindussaal on nagu elekter igapäevases elus. Senikaua, kui see kogu aeg olemas on, ei oska seda hinnata. Siis, kui see juba mõnda aega kadunud on, alles siis saad aru selle vajadusest.

Linna kulude jälgimine ja iga krooni lugemine on tähtis, seda eriti praegusel raskel ajal. Teiselt poolt ei ole linnavõim oma olemuselt kasumit teeniv organisatsioon ja linnavalitsuse esmaseks prioriteediks on teenindada inimesi. Kui me linnavalitsuse kulude kokkuhoiu mõttes päris ära kaotaksime, kas see oleks soovitud lahendus? Ilmselt mitte.

Ühesõnaga tuleb leida optimum, kus keegi ei kulutaks liigset raha, kuid linnaelanikud saaksid linnavalitsuselt seda, mida ootavad. Linnavalitsus on inimeste jaoks, mitte inimesed linnavalitsuse jaoks – inimese ja linnavalitsuse kokkupuutevõimaluste paljusus on kahtlemata üks prioriteete. Seega väärib tõsist ja pidevat arutelu küsimus, kuidas linnavalitsus suudaks inimesi üha paremini teenindada.

Keskerakond on viimastel aastatel teinud palju, et linnavõimu inimsõbralikumaks ja inimlähedasemaks muuta. Ma arvan, et seda head traditsiooni peab jätkama.

Tallinna linnaosad ei tohiks dubleerida funktsioone

Tallinna haldusreformi päevakajaline staatus paneb põhjalikult läbi mõtlema kõiki aspekte, mis kaasnevad Tallinna linna halduskorraldusega.

Reformi kavandamisel ja läbiviimisel tuleb eelkõige lähtuda seisukohast, et Tallinna linnaosad ei tohiks täita dubleerivaid funktsioone ei linnavalitsuse sees ega ka asutustega, mis muul viisil reguleerivad ja korraldavad Tallinna linna tegevust.

Heaks näiteks on siinkohal Tallinna Haridusameti tegevus 209 asutuse haldamisel õppeaastal 2008/2009. Haridusamet saab suurepäraselt hakkama kaasaegse ja mitmekülgse õpikeskkonna arendamisega ning täidab oma funktsioone heal tasemel üle terve Tallinna linna.

Samasugune hea näide on Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, millel on tugipunktid kõigis linnaosades. Tegemist on ühtse struktuuriga kogu Tallinna kohta, mis aga samal ajal suudab olla kohal linnaosades (kesklinnas lausa kahe asukohaga) ja seega lähedal kõigile kodanikele.

Linnaosadesse koha peale peavad jääma eelkõige kõigi sotsiaalvaldkonda puudutavate teenuste osutamine. Inimesed peavad sotsiaalprobleeme saama lahendada kodu lähedal ja viisil, millega ollakse senimaani harjunud.

Seega koosneks Tallinna haldusstruktuur tinglikult kolmest eri liiki alaosadest/funktsioonide täitmise viisidest:
(a) tegevused-funktsioonid, mida viiakse läbi Vabaduse väljakult;
(b) tegevused-funktsioonid, mida viivad läbi üle Tallinna ulatuvad struktuurid, kuid mis on esindatud linnaosades;
(c) tegevused-funktsioonid, mida viiakse läbi linnaosades.

Kui sellise ülesehituspõhimõtte lõikes proovida Tallinna tulevikuarenguid läbi mõelda, siis on kergemad tulema ka vastused küsimustele, millisel määral ja millist haldusreformi Tallinna linn vajab.

Täna on Tallinn õigel teel. Oluline on arutada edasiste sammude üle ja ellimineerida kõik võimalikud dubleerimise kohad.

Tallinn finantskeskuseks – kas poleks õige aeg pihta hakata?

On üldteada tõde, et kriisides ja madalseisudes jaotatakse ümber majanduslikku mõjuvõimu ja turupositsioone. Ei pea olema majandusteadlane, et aru saada, et just selline aeg praegu Eesti- ja maailmamajanduses käes on.

Palju on räägitud sellest, et Tallinn soovib saada aastaks 2012 regiooni finantskeskuseks. Arutatud on selle üle, et millised peavad olema nõuded haridusele ja tööjõule, milline peab olema maksukeskkond, milline IT tugi ja kuidas teha parimal võimalikul viisil rahvusvahelist turundust.

Sel nädalavahetusel leidis aset maailma rikkaimate riikide ja arengumaade ehk G20 kohtumine Suurbritannias Horshamis, kus mitmed Euroopa riigid sooviks muuta finantsturgude reegleid. Üheks põhiliseks arutusmomendiks oli riskifondide (hedge funds) parem raamistatus ja reguleeritus. Seda teemat hakkab järgmisel nädalal arutama ka Euroopa Liit.

Arvestades asjaoluga, et Tallinna kui finantskeskuse üheks arengusuunaks on välja pakutud fondide haldamist, kas ei peaks Eesti või Tallinn aktiivselt proovima praegu käivitatavasse diskussiooni lülituda. Sellisel viisil hakkaksime oma linna nime, kui potentsiaalse finantskeskuse asukohta Euroopa kaardile tooma ning ühtlasi viima ennast kurssi viimaste toimuvate arengutega. Kui me ei alusta täna, millal siis veel?

Ma olen tõsiselt sellel seisukohal, et kui me finantskeskuseks saamise ideed tõsiselt võtame, siis peaksime selles suunas tegutsema juba täna, sest soodsamat ajaloolist hetke ei pruugi tulla. Ühtlasi tuleks siis ideed ka laiemale üldsusele tehniliselt täpsemalt tutvustada.

Usaldagem teineteist

Eesti Inimarengu Aruanne 2008 toob välja tõsiasja, et 2008. aastal oli Eesti elanike silmis Riigikogu vähimusaldatud institutsiooniks. Parlamenti usaldas vaid 25% eestlastest ja 10% venekeelsetest elanikest.

Olgugi, et kõigile Ida-Euroopa uutele demokraatiatele on iseloomulik see, et kõige vähem usaldatakse demokraatlikult valitud või otseselt rahvast esindavaid institutsioone, ei peaks Eesti poliitikud sellistest usalduse küsimustest mööda vaatama ja seda lihtasalt „tähelepanuta jätma.”

Riigikogu on ikkagi valitud ju selleks, et Eesti elu edendada ja viia meie riik sinna, kuhu rahva enamik seda soovib. Riigikogu liikme mandaadi saanud inimesed on selle saanud valijate käest. Millest see ikkagi tuleb, et inimesed valivad Riigikokku saadikud, keda hiljem ei saa usaldada? Või usaldavad valijad saadikuid endiselt, kuid ei usalda Riigikogu kui sellist oma tööstiilist, rollist, organisatoorsest kompetentsit või muudest asjaoludest tulenevalt?

Kui inimarengu aruanne ütleb, et parlamendi usaldusväärsus on madal, siis on see eelkõige parlamendi liikmete ja parlamendierakondade probleem. Igasugune kriitika on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskonna edasiliikumise tagamiseks, kuid kriitikast on kasu siis ja ainult siis, kui kritiseeritav osapool sellele, kuidagi reageerib – vähemalt on nõus selle üle arutama, millest kriitika tingitud on ning kas ja kuidas peaks sellele reageerima.

Kutsun kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimiste aasta puhul üles inimesi arutama selle üle, miks ikkagi poliitikute usaldusväärsus on nii madal, miks inimesed võõranduvad poliitikast ja miks me ei võiks näha poliitikuid enda huvide eest seisjatena ning valijate poolt usaldatud ja eesmärgistatud töö tegijana.

Valijad ei tohi poliitikutele selga keerata ja poliitikud peavad tegema kõik endast oleneva selleks, et valijatel ei oleks põhjust poliitikutele selga keerata.

13 ja reede – hagiavalduste esitamise aeg

Täna on reede ja 13. Toon tänase päeva puhul oma 11. märtsi Kesknädalas ilmunud artikli sellest, kuidas Eesti peaks sundüürnike probleemide lahendamisel õppima Poola kogemusest, mida Poola on paremini teinud ja kuidas see riik oma rahva eest märksa rohkem seisab, kui peaminister Andrus Ansip meie parempoolse valitsuse eesotsas eestlase eest.

Loole on lisatud ka Eesti Üürnike Liidu üleskutse Saksamaale ümberasunute majades elamispindu kasutavatele või kasutanud üürnikele hagiavalduste esitamiseks kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Kahjunõuete avalduste esitamise tähtaeg aegub sügisel, millest tulenevalt on viimane aeg oma õigused ja võimalik saadud kahju hinnata ning Eesti Üürnike Liiduga konsulteerida.

13 ja reede kõlab just sedamoodi, et inimesi hagiavalduse esitamiseks üles kutsuda.

Alljärgnevalt minu Kesknädalas ilmunud artikkel:

Sakste vara: Eesti peaks õppima Poola kogemusest

Saksamaale ümberasunute vara tagastamine on meil olnud arutluse all alates omandireformi algusest 1991. aastal. Õigusriigilike lahendusteni ei ole Eestis jõutud. Samas on teistes riikides häid näiteid, kuidas riigimehelikult käitudes ja oma rahva huvide eest seistes saab need küsimused õiglaselt lahendada. Nii süvenev majanduskriis kui ka Eestis sundüürnikele osaks langenud ebaõiglus annavad igakülgse aluse nõuda Saksamaalt baltisakslaste varadega kaasnevate kulude katteks kompensatsiooni.

Illustreerimaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise põhimõtete kreenisolekut, on meil hea tuua võrdluseks Poola. Erinevalt Eestist, kus sakslased läksid 1939. ja 1941. aastal Saksamaale vabatahtlikult, erinevate riikidevaheliste kokkulepete alusel, saatis Poola sakslased lihtsalt riigist välja, küsimata kellegi tahet ja omamata mingeid lepinguid. Kui Eesti püüdis ka sakslaste suhtes järgida rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, siis Poola seda ei teinud.

Poola seisab oma rahva eest, Eesti mitte

Kõrvutades Poola ja Eesti käitumist, peaks sakslastel olema Poola käest varade tagasinõudmiseks palju enam alust kui Eesti käest. Siit läksid sakslased vabatahtlikult, deklareerisid oma vara ja Saksamaa maksis neile 200 miljoni Saksa marga ulatuses kompensatsiooni. Eestist Saksamaale ümberasujad sisuliselt müüsid oma siinse vara.

Poola aga saatis sakslased riigist välja ja mingisugust kompenseerimist ei toimunud – varad sisuliselt sundvõõrandati. Sellisel ajaloolisel foonil on selge, et kui mõni riik peaks Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama, siis eelkõige oleks see Poola kombel talitanud riik.

Kuid Poolas on peale olukorra juriidilist analüüsi jõutud seisukohale, et Poola riik ei pea Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama. Poolale tõi oma rahva vara säästev hoiak kaasa rahvusvahelisi kohtuprotsesse, kuid Poola võitis ja tal puudub nüüd kohustus Saksamaale ümberasujatele varasid tagastada. Poola asus sirge seljaga oma rahva huvide kaitsele.

Hoopis teistsugune on lugu Eestis, kus ajaloolisest loogikast ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest tulenevalt on vara tagastamiseks märksa väiksem vajadus. Ometigi teeb Eesti valitsus peaminister Andrus Ansipi juhtimisel kõik, et ümberasujatele kunagi kuulunud varasid nüüd füüsiliselt tagastada ja eestlaste varad ära anda.

Ansip hävitas üürnike õiguspärase ootuse

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 tagas üürnikele õiguspärase ootuse, et ümberasujate vara tagastamise küsimus reguleeritakse riikidevahelise kokkuleppega. Kokkulepe pidi aga tagama, et üürnikud saavad erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Õiguspärane ootus tulenes rahvusvahelisest õiguspraktikast ja tavadest ning kas või Poola kogemusest.

Ansipi tugeval eestvedamisel aset leidnud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine Riigikohtus alates 2006. a. 12. oktoobrist on loonud olukorra, kus sundüürnike õiguspärane ootus eluruumide erastamisele on kadunud. Tekkinud olukord riivab otseselt üürnike põhiseaduslikke õigusi ja sellega on antud täiendav tõuge ühiskonnas ühe osa isikute paiskamiseks ainelisse halvemusse. Suurenenud on ühiskondlik ebavõrdsus ja vähenenud on usk Eestisse kui õigusriiki.

Ümberasujate vara tagastamine läheb Eestile kokkuvõttes maksma umbes miljard krooni. Tallinna kesklinnamajade väärtus on sadu miljoneid kroone. Lisaks on vaja kanda kulutusi peavarjuta jäävatele inimestele elamispinna hankimisel. Kulu teevad ka Eesti riigi vastu praegu kohtutesse esitatud hagid, kus kahju kannatavad inimesed oma õigusi nõuavad.

Arvestades Poola kogemust, peaks Eesti mitte kandma kulutusi, vaid hoopis küsima Saksamaalt kompensatsiooni seoses baltisakslaste varaga kantavate kulutuste katteks. NSV Liidu poolt Saksamaale omal ajal makstud Saksa margad annavad piisavalt alust selleks, et Eestile vajalik miljard kätte saada. Eriti suure tähtsuse omandab kompensatsiooni küsimine olukorras, kus majanduskriisis on riigi jaoks iga kroon kulda väärt.

Eestlased kaotasid riigi Saksamaa alustatud sõja tõttu

Oluline on seejuures rõhutada, et varade tagastamine toimub ühele Teist maailmasõda alustanud poolele, mille tagajärjel kaotasid eestlased oma riigi ja kannatasid 50 aastat võõra võimu all. Saksamaa kutsus oma inimesed Eestist ära enne Vene vägede okupatsiooni algust ja NSV Liit maksis Saksamaale 200 miljonit Saksa marka Baltikumi jäänud varade eest.

Kui nende kokkulepete taustal sattus ka mõni baltisakslane ebaõiguse ohvriks, siis Saksamaa kompenseeris neile kõik kahjud. Just sellepärast rõhutabki ametlik Saksamaa pretensioonide puudumist Eesti vastu.

Kõige kurvem on siin aga see, et kui paljud teised riigid seisavad oma kodanike eest ja on valmis selle nimel võitlema ka rahvusvahelises kohtus, siis meie tänane valitsus teeb kõik selleks, et teha kingitusi võõramaalastele, astudes nii oma kodanike vastu ja kahjustades oma riigi huve.

Kahjuks ei õõnesta Ansip sellisel viisil käitudes üksnes enda ja oma valitsuse usaldusväärsust, vaid ebaõiglust külvates õõnestab Eesti kui õigusriigi alustugesid. Sundüürnike kannatuste rada on ületanud igasuguse inimliku piiri ja nüüd on ülim aeg ebaõiglus lõpetada. Kui ei osatud seda teha majandusliku tõusu ajal, tuleb seda teha kriisiaastatel. Eesti ei saa enam oodata.

TÄHELEPANU!

Üürnikele, kes kasutasid või kasutavad elamispinda Saksamaale ümberasunutele või nende pärijatele kuulunud majades!

Palun külastage Eesti Üürnike Liidu kodulehekülge http://www.kodueest.ee/

Lugege selle avalehel toodud teksti tähelepanelikult. Selle on koostanud juristid, kelle poole Üürnike Liit on pöördunud. Samas pakub Üürnike Liit konsultatsiooni hagiavalduse esitamisel Teile tehtud kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Kahjunõude avalduse esitamise tähtaeg aegub sügisel, mistõttu tegutseda tuleb aega kaotamata. Kõigil asjast huvitatutel palume isiklikult Üürnike Liidust (Tallinn, Sakala 23A, tel 62 72 910) läbi astuda, et registreerida oma taotlus ja küsimusi täpsustada. Nn baltisakslaste majades elanud inimeste ühisavalduse koostamist tahaksime alustada võimalikult kiiresti. Palume mitte viivitada!

Eesti Üürnike Liit

Inimareng vajab poliitilist toetust

Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruanne 2008 on tõstatanud mitmeid probleeme ja arutelu kohti, kus poliitikud peaksid kindlasti oma sõna sekka ütlema.

Aruanne on väga põhjalik ja mitmekülgne ning selle analüüsimiseks ja arutamiseks võib kulutada päevi, kuid siinkohal tooksin välja paar momenti.

Nimelt, kui vaadata inimeste subjektiivset hinnangut oma majanduslikule olukorrale (Tabel 3.2.5.), siis 2008.a. seisuga elab tolle hetke sissetulekute juures hästi kõigest 13.1 % inimestest – ainult nendel inimestel on reserve, et majanduslangusega kaasnevaid tagasilööke taluda ja oma elatustandardit allapoole lasta. Kõik ülejäänud inimesed saavad hakkama kas suuremate või väiksemate probleemidega, kuid see tähendab, et sissetulekute langedes ei ole mingeid reserve oma elujärje säilitamiseks.

Need on 2008.a. andmed. Peale seda on olukord ju hulka hullemaks läinud.

Loomulikult on tegemist üksnes subjektiivse hinnanguga, kuid subjektiivses hinnangus on sees tavaliselt inimese optimism tuleviku osas ja seega ka nähakse oma olukorda ehk pisut paremas valguses, kui see tegelikult olla võib.

Poliitika: Reformierakond on läbi aegade esindanud ja esindab ka praegu poliitilisi vaateid, mis sobivad sellel 13.1 %-le. Nende toetus on olnud laiem, kuid seda ilmselt eelkõige selle tõttu, et Reformierakonda toetavad vaesemad inimesed on elanud lootuses, et Reforimerakond viib neid rikaste hulka, nagu lubas. Praegused märgid majanduses lubaduse täitumisele ei viita.

Kui Reformierakond jätkab võimutsemist riigis ja üritab ka imbuda Tallinna võimukoridoridesse, siis see oleks eelkõige kümnekonna protsendi valijate huvides. Ülejäänud inimeste puhul jätkuks sissetulekute vähenemine ja vaesumine. Arvestades aga ühiskonnas tekkivat pingete kogumit tuleb see aga tagasi ka sellele kümnekonnale protsendile Reformierakonna valijatele.

Seega ehk oleks ikka parem toetada poliitilisi lahendusi, mis töötaks keskklassi tekke, stabiilse ühiskonna arengu ja meie üldise majanduskasvu taastumise suunas. Kui minna aga reformikate paketi kaudu, siis on Tallinna tänavad varsti nii tühjad, nagu juuresoleval pildil. Elu hakkab lihtsalt taanduma.

Pentus peab õppima, mitte linna juhtima

Keit Pentus sai Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaadiks. Pentus on lubanud Tallinna linnapeana anda endast parima, et Tallinnast saaks kaasaegne, turvaline ja igas mõttes euroopalik pealinn. Eesmärgid on igati positiivsed ja järgimist väärivad, kuid kuidas on lood Pentuse suutlikkusega neid eesmärke saavutada, milline on tema vastav elukogemus ja kas tal on olemas vajalikud teadmised?

Keit Pentus on noor ja aktiivne, kuid Tallinn vajab täna kogemust, mida Pentusel ei ole. Tallinn vajab elukogemust. Tallinn vajab oskusi, mida nii noor inimene lihtsalt oma väheste eluaastate tõttu ei ole saanudki omandada. Noorus pole süü ja seda ei tohi ette heita, kuid kui ühiskonnas on olemas suurema elukogemusega kohasemaid juhte, siis tuleks täna pigem neid eelistada.

Tänases majandussituatsioonis ei ole õige usaldada Tallinna linna juhtimist piisavate kogemusteta noorpoliitikule. Kui Keit Pentus saaks linnapeaks, siis tinglikult meenutaks see olukord pisut laste mänguväljakul mängivaid lapsi, kes võivad mängida kodu, poodi, maal käimist või ka linna juhtimist. Reaalses elus ja reaalsete võimalike tagajärgedega sellist mängu lubada ei tohiks – need peaks jääma mänguväljakule.

Keit Pentuse unistused Tallinna osas kõlavad pisut lihtsakoeliselt, sest ta ei paku välja reaalseid teid selliste eesmärkide saavutamiseks. Ka lapsed unistavad suurimast, parimast, võimsaimast, rikkaimast. Pole tähtis kas see on reaalne ja veel vähem puudub laste puhul arusaam sellise ülimuslikkuse saavutamise teedest.

Keit Pentuse lahenduste väljapakkumistest on teada näiteks tema osalemine Reformierakonna seitsme idee väljapakkumise juures, mida tänane Eesti Päevaleht Reformierakonna seitsmeks kriisiplaani sisutühjaks loosungiks nimetab.

Jää Tallinna linna majanduses

Eile tabas kogu Eestit tõsine jää. Tallinna tänavapuhastajad töötasid täisvõimsusel – linna viies puhastuspiirkonnas tegutsesid 39 sahkpuisturit ja 22 traktorit. Ööpäeva jooksul on Tallinna tänavatele puistatud 132.3 tonni kloriide ja kolm tonni sõelmeid.

Eriti hull oli olukord aga Lõuna Eestis. Tartu traumapunkt oli libedusega kukkunud ja viga saanud inimestest umbes – ooteaeg võis küündida 3 kuni 4 tunnini. Liiklusavariisid oli tavapärasest rohkem. Lõuna Eestis oli häiritud postiteenuste osutamine.

Kõik me ootame suurt kevadet, kuid tegelikult tabab meid selline jää. Olukord on sümboolselt võrreldav nii Tallinna kui ka mujal Eestis majanduses tomuvaga. Me ootame kogu aeg, et tuleks need päikesekiired, mis meie mustade majandusuudiste sekka midagi positiivset tooks. Samas vastandume hoopis saabuva majandusliku jääajaga.

Mida teha. Jääb loota, et meil leidub nutikust ja arusaamist jääga toime tulla, nagu lisatud pildil noor ilmakodanik on leidnud tee teistpoolt pinki. Kuna tee aseme on ohtlik jää, siis tuleb minna sealt, kus teed pole. Ka meie majanduses peame leidma uusi radu, mitte üritama alla vanduda saabuvale jääajale. Noortes on leidlikkust, kuid nemad kahjuks ei juhi meie tänast majandust. Ka vanemad inimesed peaksid sama avatult mõtlema hakkama ja majanduses teistpoolt pinki minema.

Tallinn vajab munitsipaalpanka

1. märtsist sulges SEB Sõpruse harukontori Tallinnas Mustamäel. Sularahaautomaat jäetakse. Pangakontorit vajavad kliendid suunatakse SEB Nõmme või Magistrali harukontoritesse. Pank leiab, et kuna kliendid eelistavad käia pangakontoris, kus pakutakse võimalikult laia teenusevalikut, siis peabki pank teeninduse koondama suurematesse kontoritesse. Lõppude lõpuks on meil ka internetipangaduse võidukäigu ajastu.

Ühesõnaga võib pank leida suurel hulgal põhjendusi ja selgitusi, miks ta arvab, et kliendid peaksidki kontorist ilma jääma ja kaugemal oma pangaasju ajama hakkama. Tegelikult on probleem pigem selles, et pangakontori pidamine ei tasunud ennast ära ja kuna kasum on peamine, siis kliendid joondugu pigem selle järgi. Pank ei ole sotsiaalasutus ja kliendid huvitavad äriettevõtet vaid senikaua, kui nad rentaablid on. Kuna kliendid on juba pangaga harjunud ega nad siis enam panka vahetama hakka. Pangandus muutub pisut vaevalisemaks, mis seal ikka. Rasked ajad. Täna on suletud kontori kohal tühi koht, nagu näitab juuresolev pilt.

Tegelikult tunnevad paljud Mustamäe elanikud sellest kontorist puudust ja seda eelkõige olukorras, kus paljud pensionärid peavad oma pensione pangast koju tooma. Kõigile ei sobi sularahaautomaat, kus seljataga võib varitseda tõsine turvarisk raha äravõtja näol. Kontor oleks pensioni väljavõtmiseks ikkagi märksa turvalisem koht. Ilma autota liikuval pensionäril ei ole ka väga ükskõik, mitu kilomeetrit lähima pangakontorini on.

Pangale ei saa ette heita, nemad teevad oma äri sellisel viisil, kuidas õigeks peavad. Samas vajavad inimesed panka, kes rahuldaks nende vajadusi märksa lähedalseisvamas asukohas. Kus on lahendus? Keda huvitaks kliendid sellisel määral, et nende vajadused saaksid rahuldatud ja kasumiteenimine oleks eelkõige protsess, mis tuleneks kliendi pikaajalisest rahulolust ja lojaalsusest?

Mida rohkem selliste küsimuste peale mõelda, seda rohkem tuleb mõttesse vajadus munitsipaalpanga järele. Paljudes riikides on sellised olemas, mis küll peavad majanduslikult omadega välja tulema, kuid eelkõige on selliste institutsioonide eesmärgiks luua väärtust ühiskonnas.

Meil on olemas munitsipaalpolitsei. Tekkimas munitsipaalturud ja –poed. Miks mitte ka munitsipaalpank – selge vajadus turul sellise finantslahenduse järgi on olemas.

Naistepäev poliitiliseks tööriistaks

Naistepäev on Eesti ühiskonnas tähtsaks sündmuseks, on seda varemalt olnud ja on tõenäoliselt ka edaspidiselt. Naistepäev ei sõltu hetkel võimulolevast koalitsioonist ega ka sellest, kas majanduses on parasjagu langus või tõus. Loomulikult kõik see mõjutab pidupäeva meeleolu, kuid naistepäev jääb naistepäevaks.

Naistepäev on mõeldud naistele, kuid eelkõige on see päev suunatud üldinimlikele väärtustele. Naised on koduhoidjad ja oma lähiümbruse eest hoolitsejad. Et olla naistepäeva väärilised peaksime vaatama, mis leiab aset meie igapäevases elukeskkonnas, kus me iga päev töötame, elame, lapsi kasvatame ja tulevikuplaane seame.

Olen seda meelt, et naistepäeva peaks poliitikast lahus hoidma. Eriti igapäevasest räpasest poliitikast. Samas, kui naistepäeva puhul midagi soovida, mis võiks meie elu siin riigis paremaks muuta, siis sooviks seda seoses lastega.

Mustamäe seisukohalt oleks oluline näiteks tähelepanu juhtida Männi pargile. Seal on palju laste heaks tehtud, kuid samas sealsed atraktsioonid ka lagunevad ja vajavad pidevat hooldamist. Hooldamisega ka pidevalt tegeletakse. Samas on ikkagi võimalus meie laste heaks palju rohkem teha, kui seni.

Naiste jaoks on oluline koduümbrus. Kõik, kellel on lapsed ja elavad Mustamäel, vajavad kohti mängimiseks, nagu on Männi park. Tuleks vaadata Mustamäe laste vabaaja veetmise võimalusi ja ka Männi parki just selle pilguga, et alati on võimalik veel midagi paremini teha, mõned asjad remontida ja meie laste arengule täiendav positiivne tõuge anda. Mõtleks naistepäeval sellistele teemadele ja meie lapsevanemad on meile toetuse eest tänulikud.

Poliitika laste kaitsele

Naistepäeva lähenedes on oluline tähelepanu juhtida ühele meie ühiskonnas kõige olulisemale teemale üldse – laste kasvatamisega seonduvale. Lapsed peavad saama kõik võimalused arenguks ja lastevanematel peavad olema tingimused nende võimaluste tagamiseks.

Riigieelarve tuksi keeranud parempoolne koalitsioon on omavalitsuste raha kallale minnes loonud olukorra, kus kohalikud omavalitsused on suurtes raskustes oma ülesannete täitmisel – sealhulgas ka koolieelsete lasteasutuste töö korraldamisel. Omavalitsused võivad teha kõik endast sõltuva andmaks lastele parima, kuid kui riiki juhtivad lausliberalistid on nõus ka lapsed vabamajanduslikele eksperimentidele ohvriks tooma, siis aitab olukorrast välja vaid valitsuse vahetus.

Lastele ja lastevanematele ei sobi tegelikult ei hommikused ega õhtused valverühmad, lapsed ei taha solgutamist ja tundmist, et nad on kuidagi üleliigsed – kasvataja läheb ära ja nemad jäetakse kusagile. Lapsed on väga tundlikud ja just lasteaia vanuses õpivad nad saama esimesi sisulisi kokkupuuteid ühiskonnaga. Kui need kokkupuuted on sellised, et lapsed ennast üleliigsena tunnevad, siis hiljem kasvades ei ole nad oma sisemuses enam ühiskonna osad. Seega peame ikka väga tõsiselt mõtlema, kui kaugele ühiskond parempoolsete vabakapitalismi katsetajate tegeveksperimente kulgeda laseb. Kusagil on igasugune piir.

Alushariduse eksperdid haridusministeeriumist võivad küll asuda koalitsiooni kaitsele ja rääkida lugusid sellest, et kõik rühmad ja õpetajad ei pea tööd alustama kell seitse ja ei pea minema kella seitsmeni. Spetsialistid kahjuks peavad rääkima juttu, mis valitsejatele meele järgi. Kapitalisimieksperimendid laste arvel aga meile õnne ja edu ei too. Mida varem seda mõistame, seda parem.

Tänavaaugud tapavad

Ma ei tea Tallinna linna ajaloost ühtegi linnapead, kes oleks samas mahus ja energiaga pidanud nõupidamisi, võidelnud välja rahasid ja teinud kõiki muid asjassepuutuvaid tegevusi Tallinna linna teede ja tänavate korrashoiuks, kui seda on teinud Keskerakonna esimehest Tallinna pikaaegne ja populaarne linnapea Edgar Savisaar.

Vaatamata aga Tallinna linnapea ja kogu linnavalitsuse tugeva meeskonna aktiivsele tegevusele on riigis võimul olev Reformierakond suutnud Tallinna linna rahade otsese ja kaudse kärpimisega jõuda olukorrani, kus ei ole võimalik kõiki teid ja tänavaid Tallinna vääriliselt korda saada – raha on läinud lihtsalt parempoolsete riigi koalitsioonipoliitikute lausliberalistlike majandusvigade kinnimaksmiseks.

Küsimus selles, et kas Reformierakonna juhid ja liikmed ei sõida oma autodega mööda Tallinna tänavaid, et nad pigem auke pooldavad kui Tallinnale vajalikud rahad annavad? Ilmselt sõidavad, kuid vastavalt nende visioonile oleme me varsti Euroopa rikaste tipus ja kõik võime sõita hiigelkogustes kütust võtvate suurmaasturitega, mille roolis tõepoolest tänavaauke ei märka.

Kui reformierekondlased Tallinnas peaksid teoreetiliselt võimule pääsema, siis kaoks ilmselt seegi teede ja tänavate remont, millele Tallinna linn on suutnud täna rahad välja võidelda. Aga ega Reformierakond seda juttu kohalike omavalitsuste valimistel ei räägi – neile on vajalikud ka väikeste autode juhtide hääled.

Seega saamaks lahti Tallinna tänavates haigutavatest aukudest (millest üks ilus Mustamäe oma jäi ka lisatud pildile) kutsun kõiki üles Keskerakondlikku linnavõimu toetama ja ütlema riigi parempoolsetele võimupoliitikutele välja oma otsustava hukkamõistva seisukoha selles küsimuses, et kohalike omavalitsuste rahasid vähemaks võetakse ja nende laenuvõimet piiratakse. Kui rahvas seda parempoolsetele selgitaks ja juba enne valimiste saabumist, siis on lootust kevadel ka kõik teed ideaalkorda saada.

Eelarve suurpõleng

Me keegi ei taha hommikul üles ärgates näha oma aknast sellist suitsu, nagu juuresoleval pildil ja mille põhjuseks oli tänahommikune tulekahju Tallinnas Tammsaare teel Mustika kaubanduskeskuse ruumides.

Kahjuks sellised asjad juhtuvad ja neid ei ole võimalik täiel määral vältida. Küll aga saab ühiskond selleks valmis olla. Sellised juhtumid selgitavad meile veenvalt, kui oluline on ühiskonnas heade päästetöötajate olemasolu, nende professioonaalsus, pühendumus ja motiveeritus oma tööd hästi teha.

Meil on häid päästjaid vaid siis, kui meil on riik, kes neist hoolib, neile palka maksab, neile turvalisuse tagab ning annab neile kindluse töökoha säiluvuse osas. Riik ei koosne mitte maksude puudumisest ja nulliligi kärbitud eelarvest. Riik peab suutma olla tugev nii headel kui halbadel aegadel. Et oma inimeste eest seista peab riik vajadusel võtma laene või tegema maksualaseid ümberkorraldusi. Riigi juhtimatus ja lausliberalistlikult isevoolu teed laskmine meile edu ei too ega üldist turvalisust ei taga. Riigi omapäi kulgemine on taganud olukorra, et meie riigieelarve põleb täna täpselt sama suure leegiga, kui Mustamäe Mustika keskus täna hommikul.

Päästeteenistus tegi täna head ja ennastsalgavat tööd ja hoidis ära märksa hullema. Küsimus, mis siit tekib, on vaid selles, et kui Reformierakondlik lausliberalistlik koalitsion jätkab meie riigieelarve kokkukuivatamist viimaste kuude tempos, kas meil siis veel on päästetöötajaid, kes selliste õnnetuste korral meid operatiivselt toetavad.

Suurpõleng eelarves võib sellisel juhul levida ka mujale.

Tallinn peab raha saama – Ansip peab alla andma

Tallinna linnapea Edgar Savisaar selgitas tänasel linnavalitsuse pressikonverentsil, et maailmas on küll omavalitsusi, kellele antakse praegu raha juurde ja mitte sugugi kogu maailm ei käi allamäge. Ta tõi näiteks Soome omavalitsused.

Tallinna linnapea räägib õiget juttu ja ei ole põhjendatult rahul sellega, et kohalike omavalitsuste vahendeid piirati 30% võrra. Samuti hindab linnapea õigesti, et peaminister Andrus Ansip on Tallinna edu peale kade ja on valmis uppuma koos pealinnaga, kuid mitte ilma pealinnata.

Täiesti vale majanduspoliitiline on riigi otsus ka kohalike omavalitsuste laenupiirangu küsimuses, mis kehtestati 1. märtsist ja kehtib kuni aastani 2011.

Ühesõnaga riik teeb kõige raskemal hetkel rahalisi piiranguid seades kõik selleks, et omavalitsused vee alla tõmmata. Kas riik vastutab, kui asjad halvasti lähevad ja paljud inimesed kannatavad? Kas on mingigi vastutus võimupoliitikutel, kes nende otsustega välja tulevad?

Täna on loodud olukord, kus koalitsioon teeb, mis pähe tuleb ja vastutust ei kanna võimupoliitikutest keegi. Seda tuleks muuta. Kasvõi selliselt, et kui võimupoliitikud ei kanna mingit juriidilist vastutust, siis võiksid alluda mingile rahalisele vastutusele toetamaks omavalitsusi, kui piirkondades hakkavad ilmnema valepoliitika tagajärjed – leidma raha omast taskust.

Ühesõnaga Ansip on lihtsa valiku eest – kas lõpetagu kohalike omavalitsuste rahade piiramine või laenaku omavalitsustele vajalikku raha omast taskust.

Uus töölepinguseadus juba mõraneb – Reformil tuleks tunnistada viga

Täna ilmus ajakirjanduses teade selle kohta, et tööandjad soovivad kõrvale heita punkti paljukiidetud uues töölepinguseaduses, mis lubab ka omal soovil lahkujatele töötuskindlustushüvitist maksta. Tööandjad leiavad, et uus töölepinguseadus on endiselt hea, kuid nad lihtsalt ei pea õigeks vabatahtlikult töölt lahkumise katmist hüvitisega. Tööandjad arvavad, et kuna töötute hulk ühiskonnas on praegu kriisi tõttu suur, siis ei pea nad õigeks, et vabatahtlikult lahkujad peaksid saama hüvitist.

Seda informatsiooni kuuldes tekib küsimus, et kas töötajad on süüdi selles, et meil on kriis? Töötuskindlustushüvitis ongi ju mõeldud selleks, et tööturg toimiks tõrgeteta ja inimestel oleksid sotsiaalsed garantiid. Millal siis veel garantiisid vaja on, kui mitte kriisi ajal?

Õnneks asus töötajate kaitsele Ametiühingute keskliit teatades, et ametiühingud ei kavatse loobuda sättest, mis võimaldab saada töötuskindlustushüvitist ka siis, kui töötaja lahkub töölt omal soovil. Ma arvan, et täna kuluks ametiühingutele kindlasti ära vastutustundega poliitikute toetus.

Reformierakond ei jõudnud oma uut töölepinguseadust veel mõni aeg tagasi ära kiita ja see pidi olema ülihea nii tööandjatele kui ka töötajatele. Täna pole sellega rahul ei tööandjad ega ka töötajad (ametiühingud). Ja seda juba nüüd, kui seadus veel jõustunudki ei ole. Mis saab veel siis, kui seadus reaalselt meie töösuhteid reguleerima hakkab? Alles praktikas tulevad tavaliselt ju tegelikud probleemid välja.

Inimestel söögiraha otsas – Mis edasi?

2. märts on toonud ridamisi murettekitavaid signaale.

Kõigepealt avaldati täna ajakirjanduses rahandusministeeriumi analüütiku Karel Lemberi info selle kohta, et inimesed on hakanud järjest enam toidu pealt kokku hoidma. Analüütik teeb järelduse, et kuna eestlase sissetulekust moodustavad praegu veel kulud toidule suhteliselt suure osa, on võimalik kokkuhoiuga selles segmendis märkimisväärselt raha säästa. Ühesõnaga, rahandusministeeriumi analüütiku arvates on asi hästi ja isegi säästuvõimalused silmapiiril.

Tegelikult on ilmselt asi hoopis selles, et inimeste sissetulekud on väikesed ja see on ka põhjuseks, miks kulutused toidule on suures osakaalus. See, et inimesed on hakanud toidule vähem kulutama, see ei ole mitte kalduvus säästmisele, vaid märk sellest, et söögiraha hakkab otsa saama ja toimetuleku raskused suurenevad. Tegemist on väga terava ohumärgiga, mida ei tohiks mingil viisil eirata.

Kas tänane valitsus tõesti arvab, et me ei või varsti vastanduda toidukriisiga ja me ei peaks selleks mingil viisil valmistuma?

Teise murettekitava infona tooksin välja täna Äripäev Onlines avaldatud loo selle kohta, et Läti riiki võib ähvardada pankrot ja milliseid kannatusi võib see tuua Läti elanikele. Nimelt võib välja pakutud stsenaariumi korral töötuks jääda üks kolmandik Läti tööealisest elanikkonnast. Elektrienergiat antaks elanikele 6-8 tundi päevas, välja lülitataks gaas ja soe vesi. Kauplustes müüdava kauba sortiment hõreneks ja hinnad kasvaks kahe- kuni kolmekordseks. Tekiks kaos ja massilised pankrotid. Hüppeliselt suureneks töömigratsioon, mille käigus aktiivne ja töövõimeline elanikkond lahkuks Lätist.

Läti on siinsamas ja kui seal midagigi taolist peaks juhtuma, miks me arvame, et see meist mööda läheb?

Kolmas murettekitav lugu ilmus täna Herald Tribune’s. Nimelt kirjutas väljaanne, et tärkava demokraatia ja tõusva turu hiljutine sümbol Ukraina on sattunud väga tõsistesse probleemidesse. Ukraina tööstustugevuse sümbolid keemia- ja terasetehased sulgevad tootmist ja vallandavad tuhandeid töötajaid. Mitmed linnad on päevade kaupa kütteta, kuna ei suudeta maksta arveid. Tõsises ohus on ühistranspordi käigushoidmise suutlikkus. Rahvusvaluuta nõrgeneb kiirelt ja valitsuse maksevõimetus on lähemas või kaugemas perspektiivis tõenäoline.

Oht Ukraina kokkuvarisemisele on oht kogu Ida Euroopale. Kui kukub Island või Läti, siis see suurriike eriti ei ohusta, kuid kui kukub 46 miljoni elanikuga ja väga strateegiliselt tähtsa asukohaga Ukraina, siis on sellest tulenevad globaalsed mõjud märksa tõsisemad. Herald Tribune arvab, et Ukraina kokkuvarisemine võib anda Venemaale põhjuse iseseisvunud riigi taas oma osaks muuta luues sellega ohtliku pretsedendi ja õppetunni kõigile endisele liiduvabariikidele.

Urkaina on täna juba väga tõsises kukkumise ohus ja kas me tõesti arvame, et meie jaoks on see probleem liiga kauge?

Ühesõnaga – üks päev ja nii palju fundamentaalselt olulisi ärevakstegevaid uudiseid. Kui me pisut oma kitsast poliitilisest kähmlusest kaugemale vaataksime, siis leiaksime palju asju, kus peaksime kiirelt käed külge panema Eesti päästmiseks, kaitsmiseks ja kindlustamiseks üldise majanduskriisi hävitava toime eest. Ilmselt on aeg sealmaal, et pisut kokku hoidmist ja üheskoos Eesti eest seismist ei teeks paha.

Tallinn tegutseb – Tallinn võidab

Ootamatult on saabunud 1. märts. Märtsis algab kevad – uue alguse ja kasvu sümbol. Märtsist võib sõita suverehvidega – mis suvise teekatte korral tagavad märksa parema haakumise, kui talvine autouisutamine.

Märts 2009 on uue alguse ja konkreetse haakumise kuuks ka kohalike omavalitsute poliitikas, eelkõige Tallinnas – Eesti KOV-de lipulaevas. Märtsi esimesel Tallinna Linnavolikogu istungil 5. märtsil on päevakorras punkt läbirääkimiste alustamiseks seitsme kohaliku omavalitsusega Tallinna linnaga ühinemiseks ja haldusreformi läbiviimiseks pealinna regioonis – ettekandja Tallinna Linnavolikogu esimees Toomas Vitsut.

Tallinn läheb haldusreformiga edasi kuni võiduka lõpuni. Tallinna linn ja Tallinna Linnavolikogu linna huvide eest väljas olevad liikmed ei ole lasknud ennast heidutada parempoolsete poliitiliste jõudude destruktiivsetest katsetest heade algatuste mahasurumisel. Tallinn tegutseb sihikindlalt – Tallinn seisab selle eest, et head ideed ei jääks jutu tasemele vaid haakuksid reaalsusesse ja tagaksid kiire edasimineku nagu suverehvid kevadisel kuival teekattel.

18. oktoober 2009.a. on kohaliku omavalitsuse volikogude valimispäev. Ambitsioone kohalike omavalitsuste lipulaeva Tallinna rooli haaramiseks on paljudel isikutel ja erakondadel. See tähendab tugevat võitlust ja konkurentide sõda Tallinna linna heade algatuste vastu. Sellest kadedusesõjast tuleb aga üle olla ja Tallinna head ideed kõik ellu viia – ja seda vaatamata valimisaastale.

Siin ei jäägi muud üle, kui Tallinnale pöialt hoida ja võimalusel igati nõu ja jõuga toeks olla. Kutsun kõiki, kel vähegi hoolivust meie pealinna osas, toetama Tallinnat ja seisma õigete algatuste eest.